MIS SAAB IDEEDEST JA KUST NAD TULEVAD: Esimest korda ooperit lavastada, esimest korda üldse teatris lavastada – see on midagi muud kui filmi lavastada, kuigi eks kokkupuutepunkte õnneks ikka on. See annab julgust, usub Katrin Tegova, kes lavastab esimest korda ooperit. Kaunases. Romeot ja Juliat. Katrin Tegovale andis võimaluse debüteerida ooperilavastajana festival PromFest.
Teen Kaunases Bellini ooperi proove. Igal hommikul astun muusikateatrisse ning seal tervitab mind üks vanem terava ninaga, prillidega ja veidi häbelikult end oma pikkadesse hallidesse juustesse peitev daam. Võrratu karakter. Kes see naine on? Miks ta igal hommikul enne prooviaega ja ka õhtul teatrimajas enne etendust näitlejate garderoobide juures istub? Selgub, et tegemist on endise viiuldajaga, kes peale seda, kui teda enam orkestris ei vajatud, ei suuda ilma teatrita elada. Teater on ta teine kodu. Igal hommikul tuleb ta, istub seal, vaatab teisi proovi minemas, vahel avab garderoobide uksi ning hõikab teistele: „Labas rytas!“ või „Labas vakaras!“
*
Nii ma mõtlen selle naise peale. Mis temaga võis juhtuda? See pidi olema tõeline šokk tema jaoks, et ühel päeval ta ei saanud enam tulla ja mängida orkestris. Nii on ta jäänud võiks öelda isegi kella pealt teatris käima ja istuma seal valvelaua lähistel. Et olla selle kõige keskel. Kurb, aga samas ka väga huvitav lugu. Ühe inimese lugu.
Sellised lood ja saatused on köitvad. Lavastan ooperit ja mõtlen juba uut lugu – sellest naisest ja tema kiindumusest sellesse teatrisse, või siis tema omapärasest kiiksust. Ja mul endal on selline kiiks, et ma ei suuda muud moodi olla, kui otsida selliseid karaktereid, kes pakuks huvi, põnevaid situatsioone elus – pidevalt lugude ja karakterite otsingul. Kui päev möödub, ilma et midagi huvitavat oleks märganud või üles kirjutanud, tundub, nagu oleks päev raisus. Isegi kurjaks teeb see. Loomingulised leiud aitavad mul olla parem inimene, ma usun. Ilma nendeta oleksin vist teiste jaoks väljakannatamatu.
*
Vaatasin hiljuti uuesti Werner Herzogi filmi „Kaspar Hauseri saladus“.
Veider oli äratundmine, et see, mis mind selle filmi juures kunagi ammu köitnud oli, polnud üldsegi see, mida ma ise kõik see aeg arvanud olin.
Tahtsin filmi vaadata uuesti, sest mäletasin, et peaosalise mäng oli olnud erakordne ja lummav. Teistkordsel vaatamisel aga mõistsin, et mind oli selle filmi juures haaranud hoopiski muu – atmosfäär, mille Herzog oli loonud. Pikad kaadrid tuules õõtsuvast viljapõllust, vaated silmapiirile, unenäolised toonid, jutustaja hääl. Näitleja oli teisejärguline, näitlemismaneer isegi häiriv.
Aga kuidas tekivad valemälestused? Kümme aastat tagasi vaadatud film, mis oli jätnud kustumatu mälestuse, tühistas mälestuse minu arusaamast, mille pärast film mulle oli meeldinud. Olin sõpradelegi rääkinud, et küll on hea film just seepärast, et Bruno S seal mängib. Aga nüüd selgus, et see film oli hoopis teiste komponentide pärast mulle muljet avaldanud. Järelikult ei tundnud ma sel ajal veel iseennastki. Ei osanud aru saada, miks mulle miski korda läheb.
*
Kui ise midagi luua tahan, siis alguses on ainult üks väike ideealge, aga see peab olema üdini inspireeriv. Sealt edasi hargneb kõik muu. Hiljuti linastus Hermann Vaske film „Miks me tahame luua?“, kus režissöör küsitles 50 inimest 30 aasta jooksul, nende hulgas Abramovich, Bowie, Nick Cave, Yoko Ono jt, ning küsis nende kõigi käest pealtnäha lihtsa küsimuse: miks sa oled loov?
Küsin endalt sama. Aga vahel ka nii, et kas ma olen loov? Ja kas loovust peavad teised nägema? Kelle jaoks see on?
*
Nägin Stroomi rannas jalutades ühte perekonda. Laps turnis puu otsas, ema ja isa olid all ning tahtsid temast pilti teha. Laps tahtis ronida. Vanemad juhendasid, kuidas laps peab ronima ja millisele oksale istuma, et nad saaksid hea pildi. Nägin, kuidas laps tunneb end ebamugavalt, tal oli isegi häbi. Ta hoidis pilgu all, vanemad pildistasid ja palusid tal naerda. Ta vaatas oma vanemaid etteheitvalt ning isegi põlastavalt – selles pilgus oli midagi nii meeldejäävat ja hirmutavat. Jätke mind rahule, laske mul olla, ronida ja mängida, see kõik on mu enda jaoks, mitte teie jaoks.
Mõtlesin, et kuidas on loominguga? Ja loojaga? Et kui tuleb pähe luuletus, kas panna see kohe Facebooki või oodata, et ehk tuleb neid veel ning siis anda välja luulekogu. Aga kui ei tule rohkem ning samas see üks on väga hea? Ma arvan, et sellised küsimused on paljudele, kes midagi loovad. Millal midagi näidata, midagi ette lugeda, midagi ette kanda?
Kui sa selle ära teed, siis on see tehtud, edasi jääb vaid teiste arvamus. Loodu on suunatud ikkagi teistele?
*
Ükskord sattusin Helena Tulvega rääkima teemal, et kuidas on heliteoste esitamisega – kui palju ta saab publikult tagasi?
Helena ütles, et väga nadi. Sul on enamasti üks või kaks korda võimalik uusteost ette kanda ning siis on kõik. Oled loonud aastaid ning siis kannad ette ja ongi nii. Ta ei kurtnud, aga ütles, et nii lihtsalt on. Ja mõnikord ei öeldagi ka väga midagi peale esitust. Ses mõttes on teatri- ja filmikunstil vedanud. Etendusi on ikka rohkem kui üks enamasti, filmi saab ka huvi korral kinno mitu korda vaatama minna. Kuigi no plaatide peale salvestatakse ikka muusikat, aga see pole enam see.
*
Kas lugu peab olema lihtne või keeruline? See on alatine küsimus.
Alguses tundubki kõik lihtne. Näiteks, ooper „Romeo või Julia“, mida lavastan, vajas kohe alguses mu enda jaoks lihtsat lugu ja ideed, et ma tahaksin sellega üldse tegelema hakata. Mind ei köitnud niivõrd taas üks armastajate lugu, vaid ma pidin leidma enda jaoks ühe teise loo. Pigem lihtsa, aga teise.
Lugesin libretot, veidi Bellini ooperi aja- ja tekkelugu, käisin vaatamas Bolognas ühte versiooni lavastusest, kuni viimaks jõudsin oma ahaa-momendini. Ma leidsin sellest loost ühe teise loo enda jaoks, mida üles ehitama hakata, millele atmosfääri ning saladust ümber luua.
Bolognas nähtud lavastuses oli üks stseen, milles on kujutatud Julia venna tapmist. See oli üsna halvasti lavastatud stseen ning õõvastav samaaegselt. Lavale tuli väike poiss, ta tapeti ning siis seda korrati mitmeid kordi. Tuli teine poiss, tapeti, järgmine jne. See häiriv stseen tuli mulle hiljem kogu aeg meelde ning lõpuks andiski mulle mu ahaa-momendi. Miks pole sellele nüansile piisavalt tähelepanu juhitud, et Romeo tappis Julia venna? Kuidas Capuletid saaksidki seda andestada? Kuidas saab isa anda oma tütre naiseks mehele, kes on tapnud ta poja?
Ja Madis Nurms, lavastuse kunstnik, oli maketile teinud väga palju hobuseid. Nii tuligi hobused ka kohe loosse võtta. Eks hobustes peitub samuti loo saladus, mida siis publik saab ise tulla vaatama ja avastama maikuus kahel korral Endlas.
*
Ooperi lavastamise juurde sattumine muidugi teeb siiani nalja, nii mulle endale ja eks ka teistele.
Ükspäev helistas näitleja Erki Laur ja küsis nõu näituse „Banaane ei ole“ avamiskuupäeva osas ning tuli jutuks, et ma lavastan ooperit. Nii tore on seda alati välja öelda, sest inimesed lähevad kohe elevile. Erki läks ka. Ta ütles: ohoh, näed siis, mõned mehed nagu Peeter Jalakas ja Robert Wilson peavad enne väga palju muud lavastama ja alles siis asuvad suurvormide juurde, aga sina jätad muidugi need vahele ning asud kohe ooperi kallale.
Humoorikas muidugi.
*
Algusest peale on see olnud selline närvikõdi tekitav otsus. Esimest korda ooperit lavastada, esimest korda üldse teatris lavastada – see on midagi muud kui filmi lavastada, kuigi eks kokkupuutepunkte õnneks ikka on ka mitmeid. See annab julgust.
Olen sõpradele rääkinud lugu, kuidas minust äkki ooperilavastaja sai. Dirigent Erki Pehk kirjutas mulle Facebookis ja küsis, kas mulle ooper meeldib. Ma vastasin midagi ebamäärast, sest ega mul pole ooperiga väga mingit suhet varem olnud. Meenutasin, et jah, balletti käisin küll Vanemuises lapsena vaatamas – „Bambit“, aga ooperikogemust on vaid paar, „Wallenberg“ Estonias ja „Aida“ Riia ooperiteatris. Arvasin muidugi, et ju Erki tahab, et ma tuleks ja teeks meediatööd uuele ooperile, aga selgus midagi muud. Olin alguses päris nõutu. Pole teatris kunagi lavastanud, nüüd kohe ooper. Aga noh, samas, ega sellist võimalust rohkem elus vist ei tule ka. Järgmine päev vaatasin oma Facebooki Messengerist järele, et ega see kõik uni polnud. Ei olnud. Vestlus Erkiga sel teemal oli endiselt olemas.
*
Aa, ja „Bambiga“ seoses üks väike kõrvalepõige. Lapsena nähtud Ülo Vilimaa lavastatud „Bambi“ Vanemuises meeldis mulle väga, see oli nii liigutav lugu. Kogu väikese Bambi elutraagika, kuidas ta oma vanemad kaotab ning üksi hakkama peab saama, kuidas ta endale sõbrad leiab, lõpuks enda elukaaslase, kuidas pere loob. See oli lapsena mu jaoks nii kaunis muinasjutt.
Nüüd sai väke Rahel kingituseks mu healt sõbralt ühe raamatu – „Bambi“. Ma olin veidi šokeeritud, kui kiirelt ja lihtlabaselt see lugu sai kokku võetud. Igal lehel oli üks lause. Elas kord Bambi, jahimehed lasid ta ema maha, ta kohtus oma kallimaga. Ja kõik. Kõik? Ei ühtegi tunnet?
Veidi masendavana mõjus see viis lugu jutustada. Ma saan aru, et väikelastele tuleb väga lihtsalt lugusid jutustada, aga kas nii lihtsalt ja tunneteta? Mõne nüansi võiks ju ikka lisada, et Bambi oli väga kurb ja õnnetu. Anda selliselt lastele aimu, mida mingis olukorras tuntakse. Või on tunded muutunud teisejärguliseks? Kõik on väga lihtsalt kokkuvõetav? Ka elud? Kogu tunnete spekter? Ka laste jaoks?
*
Ooperilavastamist Kaunases täiendavad mõnusalt õhtused kirjavahetused režissööri Pärtel Talliga, kellega koos meil on valmimas uue plastiliinianimatsiooni stsenaarium. Päev läbi töötan Romeo ja Julia suhetega, aga õhtul arutame Pärtliga, kuidas Lumememm Jänese eest põgeneb, et oma porgandist nina päästa. Unes segunevad kõik. Lumememm kohtub Juliaga, Jänes ongi Romeo.
Midagi võiks siin isegi veel olla. Ah muidugi, samaaegselt tuleb veel mõelda, et milline võiks välja näha robootikafestivali Robotex maskottrobot. Vahel on tunne, et olen oma mõtetes päris hajali, aga samas inspireerib mind teatud hektilisus, mõtete-ideede paljusus, ning see, et ei pea mõtlema vaid ühe valdkonna raamides. Mõnusalt renessanslik olukord sobib mulle ideaalselt. Ja vabadus.
*
Viimase aja üks raputavamaid kunstielamusi oli minu jaoks Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi „Performance STLis“. Nad tegid, mis pähe tuli. Ja see oli tõesti rohkem performance kui etendus. Justkui seosetute tegevuste, tekstide, lugude jada, mis su enda peas hakkavad etenduse toimumise ajal ja veel rohkemgi ehk hiljem, isegi päevi hiljem, sinuga suhestuma, sulle erinevaid lugusid rääkima, erinevaid kogemusi pakkuma. Imetlesin sellist loomingulist vabadust mitte tunda ja mõelda, kelle jaoks me midagi teeme ja kas me oleme piisavalt intelligentsed, loovad, vaimukad.
Kui sundusest luues vabaned, siis vist saabki päris loojaks, kui selleks tahta olla. Vahel ikka nagu tahaks.
VIII Pärnu rahvusvaheline ooperimuusika festival Promfest
toimub 19.-26. mail 2019
*Pärnu rahvusvaheline ooperimuusika festival PromFest toimub aastast 2005 üle-aastase intervalliga.
*Üritus korraldab Klaudia Taevi nim rahvusvahelist noorte ooperilauljate konkurssi, mis on ainus järjepidevalt toimuv ooperilauljate konkurss Eestis.
*Festivali ja konkursi kunstiline juht on dirigent Erki Pehk.
*Festival premeerib konkursi võitjat maailmas ainulaadse autasuga, milleks on peaosa ooperis, mille PromFest järgmisel festivalil publiku ette toob.
*PromFest pakub võimaluse debüteerida ooperilavastajana mõne muu (kunsti)ala professionaalil.
*Uudse lähenemisega on enne Katrin Tegovat ooperižanri piire avardanud Linnar Priimägi, Mati Unt, Marko Matvere, Mai Murdmaa, Üllar Saaremäe, Teet Kask, Madis Nurms ja Anu Lamp.
*PromFest kutsub Eestisse esinema maailmatasemel ooperiartiste.
*PromFest kutsub konkursi žürii töös osalema ooperi asjatundjaid üle maailma – XI Klaudia Taevi nim konkursi žürii esinaine on Metropolitan Opera metsosopran Dolora Zajick.
*PromFest tõmbab ooperikunsti juurde ka nooremat põlvkonda
