IGAÜKS VÕIB OLLA JAMES: Tallinnas resideeriv Briti päritolu filmikriitik Laurence Boyce mõistatab, miks Bondi tegelaskuju tänaseni kompromissitult armastatakse.
Sissejuhatusega, mille esmakordselt lausus Sean Connery filmis „Dr. No“ (1962), oli sündinud legend. Kuigi selle sundimatu käitumisega Briti spiooni lõi Ian Flemingu romaan, oli just kino see, mis pani aluse 20. sajandi tugevaimale popkultuuri tegelasele. Alustades kummaliste nimedega naistest kuni arvukate megalomaniakaalsete kaabakateni, kes kavandasid maailma ülevõtmist, on Bondi-filmid läbi aegade olnud totaalselt ebatõenäolised, ületamata sealjuures võimalikkuse piire. Kuidas on Bondi filmid selle kõige juures nii kaua vastu pidanud?
Eranditega tavaline inimene
Ainuüksi filmist „Dr. No“ on näha, kuidas Bondi tegelaskuju publikut võlus. Jah, teda tutvustati edeva kasiinomaailma karakterina, kuid ta olnuks samavõrd kodus ka odavas Jamaica baaris. Oma kavatsustes ja eesmärkides oli ta tavaline inimene, keda eristas teistest vaid see, et ta sai mööda maailma reisida, tutvus ilusate naistega ning tal oli luba tappa. Tema seiklusi jälgides jagas publik unistust piiridevabast maailmast, kus kõik fantaasiad tõeks saavad.
Muidugi, plakat kuulutas „Sean Connery ON James Bond“, kuid selles peitus sügavam sõnum – igaüks võib olla Bond. Mehed ostsid kinopileteid, kuna nad tahtsid olla nagu tema. Naised tahtsid temaga olla – ja mitte ainult ühise lõunalaua taga.
Filmi „Kuldsõrm“ („Goldfinger“, 1964) ajaks oli Bondi valemit täiustatud äratuntavate kaubamärkidega nagu osatäitjate tutvustus filmi alguses ning ülepaisutatud tunnusmuusika. See valem osutus sedavõrd edukaks, et isegi Connery vahetamine teiste näitlejate vastu ei kukutanud Bondi troonilt. Iroonilise seigana inglise karakteri jaoks tuleb ära märkida, et ainult kaks näitlejat, kes Bondi mänginud on – Roger Moore ja Daniel Craig – on olnud Inglismaalt. Ülejäänud Bondi osatäitjate päritolumaadeks on Šoti (Connery), Austraalia (George Lazenby), Wales (Timothy Dalton) ja Iirmaa (Pierce Brosnan). Järelikult – karakter oli olulisim. See omakorda tähendab, et filme võis kaasajastada ja muuta, kuni Bond lausus vaimukusi pahelisi tüüpe tappes ning tema karakter jäi naistele atraktiivseks.
Vaatamata pahade pingutustele jääb Bond ellu
1980-ndate alguses, Moore’i valitsemisajal, algas peatumise protsess. Nii valem kui ka Bondi karakter hakkasid aeguma. Timothy Dalton (minu arvates üks alahinnatumaid Bonde läbi aegade) sai keerulisemad rollid, mis olid ehk lähedasemad Flemingu algselt loodud karakterile.
Kuigi Bondi-filmid jäid populaarseks, ei suutnud nad blockbusters’i ajastul konkureerida sci-fi ja tolle aja koomiksiraamatu-filmidega.
Kuueaastane puhkus tegi Bondi karakterile aga ainult head. 1995. aastal tuli Bond tagasi Pierce Brosnaniga filmis „007 ja Kuldsilm“ („Goldeneye“) – ja publik armus ikoonistaatuses karakterisse uuesti. Kuid isegi Brosnani vahe käsitlus Bondist mõjus liiga familiaarselt ning käes oli Daniel Craigi kord, et armastatud hurmurile uus elu sisse puhuda.
Filmis „Casino Royale“ (2006) on Bondis väiksem annus kaubamärgile iseloomulikku vaimukust. Aga põlvkonna jaoks, keda on võõrutanud sellised filmid nagu „Bourne’i identiteet“ (2002) jmt, rääkis karakter piisavalt, et teda varasemasse staatusesse tagasi tõsta.
Kahtlemata lisab Bondi järgmine film „Skyfall“ (2012) uusi tahke Bondi legendile. Kuigi see võib muutuda, ei sure ta kunagi – pahade tüüpide pingutustele vaatamata.
