KONFLIKT MÄGI-KARABAHHIS: See, mida tunneme tänapäeval Armeenia-Aserbaidžaani sõjana või „relvastatud konfliktina“, on tegelikult sajandeid pulbitsenud rahutustekatel. Tänasel päeval on peaaegu võimatu öelda, kes selles süüdi on. Segadus kestab lihtsalt juba liiga kaua ning kahepoolseid sigadusi on toime pandud liiga palju. Kas sellisest situatsioonist üldse tagasiteed leidub, näitab ehk ainult aeg. Väga pikk aeg.
Brigitta Davidjants kirjutab, mil moel Kaukaasias konfliktid – aga ka rahusoovijad – internetti kolivad ning Juku-Kalle Raid tutvustab Armeenia-Aserbaidžaani konflikti ajaloolisi põhjusi ja kulgu.
Rahvaste sõja võimalusest internetis
Kui Brigitta Davidjants 15 aastat tagasi aastakese Armeenias õppis, küttis seal parasjagu kirgi teema, kas Türgi tunnistab armeenlaste genotsiidi.
Noh, tegelikult küttis see teema – kas Türgi tunnistab genotsiidi armeenlaste vastu, mis leidis aset Esimese maailmasõja ajal – kirgi juba pool sajandit, aga värskele tulijale võis tunduda, nagu oleks konflikt lahvatanud üleeile. „Keda nad küll siis vihkama hakkavad, kui türklased genotsiidi peaksid tunnistama?“ küsisin hiljem sõbralt Erikult. „Aserbaidžaanlasi!“ vastas too muretult.
Tõepoolest, aastatel 1988–1994 sõdinud riigid olid teineteise suhtes kaunikesti vaenulikult meelestatud. Mind aga ei huvitanud enam ammu, kes kellele kui palju kurja on teinud. Pigem mõtisklesin, kas armeenlaste ja aserbaidžaanlaste rahulik kooseksistents võiks siiski kuidagi võimalik olla. Sest selge ju on, et üks rahvas kosmosesse ei kao.
Loendamatud blogid
Ja tegelikult tegid Eriku sõnad mulle muret. Mulle tundus, et türklasi oli lihtne vihata ja karta just seetõttu, et neid ei tuntud enam – türklasest oli saanud mingi müütiline koll. Ent kunagi oli olnud aeg, mil türklased ja armeenlased elasid rahumeelselt külg külje kõrval. „Mis saab siis, kui armeenlased ei mäleta enam aserbaidžaanlasi, kellega nad kunagi kõrvuti elasid?“ mõtlesin ma aastal 2001.
Tollal ei osanud ma aga arvestada interneti plahvatusliku levikuga. Just internetist sai pind, kus vaenutsevad rahvad said kohtuda ja dialoogi astuda. Internet andis hoo sisse ka rohujuure liikumistele ja rahuinitsiatiividele. Eks see korvas mõlema riigi ametliku meedia puudujääke, kust tänagi ei kosta peale poliitikute seisukohtade suurt midagi.
Niisiis tundus, et lõpuks ometi on olemas üks koht, kus armeenlased ja aserbaidžaanlased, aga ka türklased said kokku, et rääkida. Tekkis loendamatult blogisid. Minu lemmik oli see, kus armeenia ja aserbaidžaani naised jagasid sõjalugusid, sest ametlikest sõjanarratiividest ei kosta naiste hääl välja. Või siis taksoprojekt Jerevanis ja Bakuus, kui taksojuht pani vastavalt aserbaidžaani- või armeeniakeelse kasseti autos mängima ja filmis inimeste reaktsioone.
Madin rahvalaulu pärast
Loomulikult polnud kõik lust ja lillepidu. Sama ruttu sai selgeks, et internet on ka mõnus anonüümne kohake, kus üksteist rõveda sõimuga üle valada ning maid jagada. Ja mitte ainult maid. Jagada võis ka kõike muud – näiteks dolmasid, mustreid rahvariietel ja arhitektuurimälestisi. Ja loomulikult rahvaviise. Ehk siis sõdida sai ka kultuurisümbolite üle.
Suure muusikasõbrana huvitasid mind kaukaaslaste rahvaviisid. Muusika abil saab defineerida etnilisi identiteete, ideoloogiaid. Muusika ühendab ja lahutab. Jamaks kisub aga asi siis, kui ühele laulule pretendeerib mitu rahvast korraga. Kaukaasias on selline asi kerge juhtuma, sest eri rahvakillud on elanud aastasadu läbisegi ning üks viisike võis levida eri keeltes üle hiiglasliku maalapi.
Näiteks minu lemmiklaulu „Sari gelin“ („Blond pruut“) aserbaidžaani keeles või „Sari ahtšik“ („Tüdruk mägedest“) armeenia keeles laulavad nii aserbaidžaanlased, armeenlased, kurdid, pärslased kui ka türklased ja peale nende jumal teab kes veel. Nagu kirsiks tordil räägib laul kristlasest-tüdrukust ja moslemist-poisist, keda vanemad kokku ei lase. Kõlab ju hästi, nagu nõukogudeaegne rahvaste sõprus? Aga ei, selle asemel on loendamatud muusikauurijad ja amatööridest muusikasõbrad pühendanud end sõjale, kuidas laul on ikka nende rahvuse oma.
Sellest võimalusest, et naabrite kultuuridel võiks juhtumisi olla midagi ühist, ei taha armeenlased ega aserbaidžaanlased kuuldagi. Vastupidi, mõlemad pool tõmmatakse Karabahhi küsimus edukalt kübarast välja siis, kui on vaja mõnelt poliitikute kohalikult sigaduselt tähelepanu kõrvale juhtida.
Nii otsustasingi ühel heal päeval, et vaataks õige järele, kuidas need armeenlased ja aserbaidžaanlased netis rahvalaulu pärast madistavad. Sest rahvas võib ju röökida, aga keegi peab ju olema enne õpetanud teda mingit moodi röökima. Käesoleval juhul peegeldus vastastikuses sõimus kogu see ideoloogia, mida ametlik poliitika inimestele pähe on pannud.
Aktiivsed manifesteerijad
Leidsin „Sari gelinile“ Youtube’ist ohjeldamatult vasteid, eri keeltes ja nimekujudega kokku üle 115 000. Valisin sealt välja oma lemmiku, aserbaidžaani päritolu iraani helilooja Hossein Alizadeh ja armeenia dudukimängija Dživan Gasparjani versiooni. Lugu oli mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esiteks oli see vapustavalt ilus, teiseks on mõlemad tüübid maailmakuulsad muusikud ning kolmandaks oli lugu seatud nii, et järgemööda kõlavad nii farsi, armeenia kui ka aserbaidžaani keel.
Mida siis tegid kodanikud-kaukaaslased? Seitsme aasta jooksul kogunenud kommentaarium ei koosnenud sugugi vaid sõimust. Kõige aktiivsemad jutustajad olid iraanlased, keda oli umbes poolsada. Neile järgnesid armeenlased ning seejärel aserbaidžaanlased. Seejärel tui käputäis türklasi ning lõpuks rida selliseid, kes ei pidanud vajalikuks manifesteerida oma rahvust. Ilmselt oli ka palju segapäritolu rahvast. Nii polnud mitmetel vaidlejatel mingi probleem lülituda farsilt ümber aserbaidžaani ja sellelt armeenia keelele.
Üsna kähku sai selgeks, et eriti aktiivsed ja põhjalikud jutustajad olid armeenlased. Aserbaidžaanlased olid neist õige pisut loiumad. Laias laastus jagunesid kommentaarid kaheks. Esimesse kuulusid positiivsed, mis kutsusid leidma rahvuste vahel ühist keelt ja kiitsid laulu ilu. Teise kategooriasse kuulus sõim.
Siinkohal võiks arvata, et sõim on sõim, mis seal ikka lahata. Aga oh ei! Sõimata saab väga erinevalt. Sõimus peitub väga palju infot. Ja nii ka siin. Oli väga kõnekas, millist retoorikat kumbki rahvus teise paika panemiseks kasutas. Kaudselt rääkis see nende hulgas levinud müütidest nii üksteise kui ka enda kohta.
Lakoonilised lajatused
Mulle ei valmistanud erilist üllatust, et agressiivsemad kommijad olid valinud rahvusliku alltekstiga kasutajanimed. Sealjuures armastasid armeenlased viidata oma iidsetele kuningriikidele nagu Kilikia ja Urartu, aserbaidžaanlased virutasid lihtsalt – Azeri, Baku, Azerbaycan.
Armeenlased, kes armastavad igal võimalusel veenda, milles kõiges nad maailmas number ühed on, postitasid pikki eeposeid ajalooliste viidetega, kuidas ikka täpselt aserbaidžaanlased nende kultuuri pihta on pannud. Siia juurde käis arrogantne väide, et aserbaidžaanlasi pole rahvusena olemas. Aserbaidžaanlased olid märksa lakoonilisemad ja lajatasid – see on meie laul ja ära sina väida mulle midagi muud.
Loomulikult valitses kommentaarides ülim essentsialism. Näiteks uskumus, et ega üks armeenlane seda lugu ikka õigesti laulda oska. „Ma saan aru, sul on raske mõista, aga põhiesitaja on siin rahvuselt aser. Seepärast tal tulebki see laulmine hästi välja. Hoolimata sellest, et sinu kiidetud Dzhigan [parafraas tsiganist] seda lugu pilastab. See on tema rahvalaul, tema hing,“ nähvas näiteks üks daam.
Samasugune retoorika erinevus torkas silma sõimu puhul. Armeenlased tõid pikki (kuigi vahel kaheldavaid) kirjeldusi sündmustest, millal ja kuidas aserid neid kiusanud on. Viimased aga ei vaevunud oma argumentatsiooni eriti süvendama, vaid nähvasid vastu: „Armeenlane on mõrtsukas!“ Õnneks saab internetis endale kõike lubada. Ka häid sõnu eeldatavate vaenlaste aadressil. Niisiis oli mõlemal poolel ka neid, kelle arust muusikal on võim üle sõdade ning iraanlased, aserbaidžaanlased ja armeenlased on vennad, kes söövad poliitikute räpaste mängude vilju: „Sina ja mina võitleme siin selle üle, mille on otsustanud poliitikud. Ent kui tuli sõda, siis sõdurid tapsid üksteist, aga poliitikutel oli turvaline, nemad lõbutsesid. Kas me ei peaks nägema tõelist vaenlast? Meie ei ole teineteise vaenlased!“
Küllaltki loiud iraanlased
Omaette grupi moodustasid iraanlased, sealhulgas Iraani aserbaidžaanlased. Olen varemgi täheldanud, et Iraanis, aga ka Gruusias muutuvad need kodanikud rahvusküsimuses kuidagi loiuks, olles pigem lojaalsed oma kodu- kui isamaale.
Iraanlastel oli kommentaariumis palju põnevat öelda – just nemad olid eri rahvuste vahel rahusobitajad, kuigi vahel pisut kõrgid. No mis sa teed, iraanlased on harjunud end pidama oma regiooni kultuurikantsiks ning seda elitaarset hoiakut ei varja nad ka parima tahtmise juures. See aga tekitas nii mõneski aserbaidžaanlases pahameelt: „Häbi sellisele pärslasele nagu sina! Sa häbistad kogu rahvust, tehes koostööd armeenlastega, oma šiia-moslemitest vendade verevaenlastega!“
Eks nalja sai veel palju. Näiteks veensid nii türklased, armeenlased kui ka aserbaidžaanlased, et algupäraselt on nad blondid ja sinisilmsed. Seda, nagu ka kõiki teisi väiteid, kuuleb neilt ka offline-elus. Mõni iraanlane esines vahel antisemiitlike avaldustega („Viska oma juudist Atatürk vetsupotti!“), mida tõrjusid pahaselt teised iraanlased. Ja nagu korralikele patriarhaalsetele ühiskondadele omane, sobisid sõimamiseks kõikvõimalikud misogüünsed ja homofoobsed väljendid, alates venekeelsest baabast ja lõpetades libudega.
Suletud ring
Muide, siinkohal ilmnes üks põnev erinevus. Kui armeenlased sõimasid asereid moslemiteks, siis viimased armeenlasi kristlasteks küll ei ristinud. See illustreerib hästi usu rolli kummagi rahvuse jaoks. Armeenlaste jaoks on kristlus ülioluline identiteedifaktor – olid nad ju ometigi esimene rahvus, kes võttis 301. aastal ametlikult vastu ristiusu. Aserbaidžaanlased jällegi on uhked oma liberaalse islami interpretatsiooni üle ning on kaunikesti sekulaarsed, võrreldes mõne teise islamimaaga, näiteks Saudi Araabiaga.
Ja mis oli selle jutu mõte? Selline väike juhtumiuuring näitab väga hästi, mida vaenutsevad inimesed teineteisest arvavad. Mind rõõmustab südamest, et mitte ainult halba. Hämmastavalt palju mõistuse häält jäi seal kõlama. Mine tea, äkki ongi armeenlaste ja aserbaidžaanlastega nii, nagu ütles üks aserbaidžaanlane kaukaaslasele omase paatosega: „Häbi neile, kes on teinud meist, vendadest, vaenlased. Jah, me oleme sisuliselt vennad, aserbaidžaanlased ja armeenlased, ent meie vahel on nii palju verd. See on suletud ring, täpselt nagu „Sari gelini“ traagiline armastuslugu.“
Üks väike maalapp
Mis siis Karabahhis juhtus? Väga lihtsustatult võib öelda, et oli kord üks maalapp Taga-Kaukaasias, mis oli asustatud valdavalt armeenlastega.
See maalapp kuulus pikalt Pärsia impeeriumile. 19. sajandi alul läks see Vene impeeriumi koosseisu. Ühel hetkel lagunes seegi impeerium ning lühikese aja vältel jõudsid Taga-Kaukaasia riigid – Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia – olla iseseisvad.
Kauaks neile seda lõbu muidugi ei pakutud, sest 1920. aastal tulid juba bolševikud Kaukaasias võimule. Selle käigus andiski Stalin Karabahhi Aserbaidžaanile. 1980. aastate lõpus hakkasid armeenlased Karabahhis nõudma enesemääramise õigust. Aserbaidžaanlased, keda polnud selleks hetkeks Karabahhis ka sugugi mitte vähe, reageerisid sellele üsna tormiliselt, armeenlased ei jäänud neile omakorda alla ning 1988. aastal vallanduski täiemõõduline sõda, mis vältas kuus aastat ega ole tänaseni vaibunud.
2 lugu
Armeenia – päikeseline ja kaklev
KÜLLALTKI KEERULINE: Juku-Kalle Raid tuletab meelde, et Mägi-Karabahhi kohanimetus on tegelikult kõigest sajandivanune. Ent konfliktid regioonis ulatuvad kaugesse minevikku.
Armeenia ajalugu ulatub kaugele minevikku ning tänanegi Mägi-Karabahhia oli Armeenia riigi üks väikestest provintsidest – kolm sajandit enne meie aega teati seda kohta Artsahhina. Aserbaidžaanlasi kui rahvast siis veel ei eksisteerinud, nende olemasolust saame rääkida alles vast 17.–18. sajandist.
*
Niipalju kui teada, usutakse, et Artsahhi hakati nimetama Armeenia kuninga Artašes I järgi, kes suhtles Roomaga ja võitles pärslastega ning kellel õnnestus sel moel rajada võimas Armeenia riik. Toonase Armeenia kaari eksponeerivad tänased armeenlased uhkusega igas brošüüris, samuti on see värvitud iga koolimaja klassi- või välisseinale. „Merest mereni“ riik ulatus Kaspia merest Vahemereni, nii kuulusid selle koosseisu enamik tänasest Türgist, suured ampsakad Liibanonist, Iraagist, Süüriast ning Iraanist, lisaks veel lõik praegusest Gruusiast ning enamik tänasest Aserbaidžaanist.
See aeg, mil Armeenia nii hiiglaslikul maa-alal laiutas ja mis on ka praegu tugeva riigipropaganda aluseks, oli 1. sajand eKr.
Ent 4. sajandi lõpul vallutasid Artsahhi ja muidugi Armeenia osasid pärslased, kes elasid praeguse Aserbaidžaani territooriumil ning Artsahh langes pärslaste valitsetud Kaukaasia Albaania võimu kätte. Ka Kaukasuse Albaanias elasid kristlased, ent 7. sajandil, mil Pärsia langes, jäi ala araablaste kalifaadi alla, mis tähendas kristlastest armeenlastele mitut sajandit usuliste tagakiusamiste, massimõrvade ning põgenemise aega.
*
9. sajandil suutsid armeenlased end kindlustada ja rajasid Mägi-Karabahhi aladele Hatšeni vürstiriigi, millest sai mõni sajand hiljem kuningriik. See riik valitses neil maadel mongolite sissetungini 13. sajandil. Sellest ajast saadik proovisid kunagise armeenia elukorralduse alal kätt nii mongolid kui ka türgi Kara Koyunlu riigid ning 15. sajandiks võib Artsahhi aladel rääkida viiest vürstiriigist, kelle täielik iseseisvus on küll kaheldav, ent kes vaieldamatult kandsid iseseisva Armeenia viimaste kindluste staatust, kuna muus Armeenias valitses toona suurte segaduste aeg.
Sajand hiljem oli Taga-Kaukaasia taas pärslaste võimu alla langenud ning 18. sajandiks võime rääkida türklaste Karabahhi khaaniriigist tähase Mägi-Karabahhi ning Lõuna-Armeenia aladel, mille kõrval asusid omakorda Jerevani, Nahhitševani, Gandža jm väikesed khaaniriigid, kuni 1822. aasta Vene impeeriumi sissetung neile lõpu peale tegi.
*
Sajandite jooksul on Taga-Kaukaasias loksutatud, küüditatud, tapetud ja sõdadesse kistud sugugi mitte vaid armeenlasi, vaid ka kõikvõimalikke pisirahvaid, kes enamuses on juba ammu välja surnud. Huvi korral soovitan sirvida „NSVL rahvaste punast raamatut“ ning keskenduda Kaukaasia piirkonnale – sealt saab ehk kõige paremini aru, kui väikesed rahvakillud veel tänaseni mägedes on vastu pidanud, ehkki vaid paarisajapealiste kogumitena.
Seda, et sellises regioonis on „ausaid piire“ tõmmata praktiliselt võimatu, pole vist vaja öelda. Ning just XX sajandi ümberkujundused on paksu verd põhjustanud. Lisaks klaarisid armeenlased-aserbaidžaanid veriselt arveid juba 1905.–1907. aastal.
*
Pärast Esimese maailmasõja lõppu sündis ühtne Taga-Kaukaasia riik, ent vähem kui poole aasta pärast lagunes see Gruusiaks, Armeeniaks ning Aserbaidžaaniks – riigiks, mida varem maailmakaardil ei olnud.
Pärast Taga-Kaukaasia föderatsiooni lagunemist algasid kohe sõjad; kõik kolm esitasid üksteise vastu territoriaalseid pretensioone, kuna „looduslikke“ ega „rahvuslikke“ selgeid piire Kaukaasias leida pole.
Armeenia pidas ajalooliselt õiglaseks tänasest mitu korda suuremat riiki, mis haaranuks kaaluka osa Türgist, lisaks aga ka Nahhitševani ja Karabahhi. Viimaseid tahtsid endaga liita ka aserid.
1918–1920 leidis aset ka Armeenia-Aserbaidžaani sõda, kuhu astusid ka Türgi Osmanite riik, Suurbritannia ja Venemaa. Ning tõenäoliselt võib omavahelistest kaklustest otsida põhjust, miks Vene Punaarmee selles sõjas puhta töö tegi ning noorte verivärskete Kaukaasia vabariikide iseseisvus prügikasti lendas. Lisaks said aserbaidžaanlased 1920. aasta märtsis Karabahhis hakkama jõhkra veresaunaga, kus armeenlastest linnaosad ära hävitati ning mõrvati 20–30 000 inimest.
*
Totalitaarne Nõukogude riik vajutas nii aserid kui ka armeenlased oma laia pöidla alla ning vähemalt ametlikult ja suures ulatuses tükk aega rahvuslikku üksteise tõurastamist ei järgnenud.
Ent 1988, kui Nõukogude Liidus kippus kord käest minema, leidis aset Sumgaidi veresaun – Aserbaidžaanis hakati tapma armeenlasi – ning see kiskus vanad tülid jälle ajaloopeidust päevavalgele.
Kaasa aitas siin ka seltsimees Stalin, kel oli kombeks tõmmata piire oma suva järgi ja etnosi lõhkudes, nii et 1923. aastal loodud Mägi-Karabahhi autonoomsest oblastist, kus elasid suures osas armeenlased, aga mis ei kuulunud Armeenia alla, sai meie laulva revolutsiooni aastal ka kogu Armeenia iseseisvusliikumise keskus. Ka tänasest Armeeniast leiab vaevalt tuntud poliitikut, kes selle regiooniga seotud poleks.
Nii kuulutati 1991. aastal Artsahhi jälle iseseisvaks, maad, mis lahutasid seda Armeeniast, puhastati aseritest ning ühendati 1994. aastal kehtestatud vaherahust alates Armeeniaga. Artsahhi vabariigi (4400 km²) relvajõudude kontrolli all on ligi 18 000 ruutkilomeetrit, seal käinud teavad, et ringikooserdamiseks pole tegu parima kohaga, kuna enamikku maast katavad miinid.
*
Samas väidab ÜRO endiselt, et Mägi-Karabahh on Aserbaidžaani koosseisus ja nii oli vaid aja küsimus, mil konflikt uuesti puhkes. Selle aasta aprillis läkski uuesti tulistamiseks ning selle katla keemiskulgu on raske ette ennustada.
Alahinnata ei maksa konfliktis ka Venemaa rolli, kes on relvi müünud nii aseritele kui ka armeenlastele ning kontrollib sisuliselt kogu Armeenia majandust.
Kuivõrd on Venemaa huvitatud nõrkadest naabritest, teame me aga läbi ajaloo isegi – just nood võimaldavad suurriigil end geopoliitiliselt kehtestada.
välja
Alahinnata ei maksa konfliktis ka Venemaa rolli, kes on relvi müünud nii aseritele kui ka armeenlastele ning kes kontrollib sisuliselt kogu Armeenia majandust.
Pärast Esimese maailmasõja lõppu sündis ühtne Taga-Kaukaasia riik, ent vähem kui poole aasta pärast lagunes see Gruusiaks, Armeeniaks ja Aserbaidžaaniks.