EESTI KAUBATEE KESKMES: Kas viikingid enne viikingeid eksisteerisid? Sellele küsimusele üritab leida vastust viikingifanaatik ja Islandi kauaegne giid Askur Alas, uurides Meremuuseumi lennusadamas avatud samateemalist näitust.
Näitus jõudis Tallinna Saaremaalt, nii nagu peabki. Sest Saaremaalt on pärit need tegelased, keda ka muinaspõhja saagades viikingiteks nimetatakse.
Norra kuningas, Saaremaa viikingite ori
Näiteks öeldakse “Heimskringlas”, mis on islandlase Snorri Sturlusoni poolt 13. sajandi algul kirja pandud Norra ja Rootsi kuningate ajalugu, et “Saaremaa [Eysýsla] viikingid kaaperdasid nende laeva ja võtsid nad orjaks; need, kes selleks ei kõlvanud, lõid nad maha.”
Jutt on Olaf Tryggvasonist, kes oli 10. sajandi keskpaigas mõne aasta vanune, kuid kes aastail 995–1000 valitses Norrat. Tema isa, endine kuningas, oli maha löödud ja tema ema Astrid põgenes oma väikese pojaga, et vältida pärija tapmist. Tahtis minna Novgorodi, kus viikingite järeltulijad olid ennast valitsejatena ja väepealikena sisse seadnud – tema vend Sigurd oli Kiievi suurvürsti Svjatoslav I õukonnas kõrgel kohal, kuid saatus tahtis, et Saaremaa kanged pojad võtsid laeva tee peal maha ja orjastasid kõik pardalolnud, osa löödi muidugi maha. Nimetatud saagas öeldakse: “Olafi kasuisa oli juba vana mees ja Klerkon, tema vangistaja, arvas, et temast head orja ei saa.” Niisiis lõi Klerkon ta maha, poisi aga müüs ühe hame eest edasi.
Olaf, umbes viieaastane, jättis selle meelde ja lõi Klerkoni kirvega umbes tosin aastat hiljem Novgorodis maha. Siis oli Eestis makse kogunud Sigurd (seegi on tähelepanuväärne väide) ta vabaks ostnud ja Novgorodi viinud. Kuid tapmisest sündis suur pahandus, sest kaubanduslinnas ei tohi kedagi maha lüüa. Bad for business. Sestap pidi ka Olaf sealt lahkuma ja viikingiretkedele minema. Ning 995. aastal tekkinud võimuvaakumis sai temast Norra kuningas. Aga kuna ta oli padukristlane ja piinas eriti julmal moel kõiki, kes kristlust vastu võtta ei tahtnud, siis löödi ta lihtsalt maha, kui ta oli jõudnud mõne aasta valitseda.
Nõnda siis oli saaga kohaselt tulevane Norra kuningas Saaremaa viikingite ori. Kuigi on ka oletatud, et Snorri ajas saarlased ja kuralased segi, sest orjastajate nimed on pigem balti kui soome-ugri omad, samuti maksid mõned Väina-äärsed hõimud Novgorodile makse, samas kui Eesti ala kohta sellist fakti kuni 1030. aastani teada ei ole.
Salme laevad on unikaalsed
Oli, kuidas oli, aga see näitab siiski Läänemere idakalda ja Skandinaavia viikingite tihedat läbikäimist. See kõik juhtus 250–300 aastat enne seda, kui Salmel maabus suur hulk Rootsist pärit viikingeid. Just sellest räägib näitus, mis kolis Kuressaarest Tallinna lennusadamasse. Teadaolevatel andmetel jõudsid ajavahemikus 700–750 Salme kanti mitu laeva. Ja toimus suur lahing. Kellega Mälari järve kandist (Stockholmist põhja pool, toona veel ilmselt Läänemere laht) pärit viikingid lahingut lõid – me tegelikult ei tea, sest neid ju maetud pole. Võib-olla saarlased. Aga kuna tol ajal oli Läänemere piirkonnas tihe laevaliiklus ja suhtlus, siis teoorias on võimalik, et need löödi maha näiteks Norra või Taani või Kuramaa viikingite poolt.
Arvata aga võib, et mingil põhjusel said viikingid oma surnud maha matta ja ära sõita. Ilmselt neid kahte laeva enam mehitada ei suudetud.
Teame kindlalt seda, et meil on kogu maailmas erakordne laevamatus, kuskil mujal säärast ei ole. Suuremas laevas oli 34 meest, teises seitse, ilusti riita laotud nagu halud, kaasas rikkalikud hauapanused – mõõgad, noad, mängunupud, täringud jpm. 2008. ja 2010. aastal avastatud ning arheoloogiliselt uuritud laevad ise olid säilinud neediridadena.
Kes nad ikkagi olid seal laevades?
41 meest laevades. Kaasapandud asjade järgi otsustades olid suuremas laevas ülikud või hierarhias kõrgemat masti mehed. On tuvastatud, et osa meestest olid sugulased, isa-pojad-vennad. Kõige peale maetud mehele oli aga suhu pandud kuninga mängunupp. Viikingid mängisid malesarnast mängu, mille nimi on hnefatafl. Umbes nii, et keskel on mõnest sõdalasest ümbritsetud kuningas ja teda hakkavad neljast nurgast ründama vaenlased. Need mängunupud on tehtud vaala- ja põhjapõdra luudest ning neid leiti Salmest üle saja. Veelgi olulisem on aga see, et kõige peale maetud mehe suus oli kuninganupp. Ja tema kõrval kullatud käepidemega kaheteramõõk. See ei tõesti küll lõplikult midagi, aga siiski võib arvata, et Salmes langes kõrge ülik, võib-olla väikekuningas (tol ajal ei olnud Taani, Rootsi ja Norra veel pideva keskse kuningavõimuga).
Väiksem laev oli 11,5 meetrit pikk ja kuni 2 meetrit lai, suurem 16 meetrit pikk ja kuni kolm meetrit lai. Ja mis kõige tähtsam – suurem laev oli Eesti parima allveearheoloogia spetsialisti Vello Mässi hinnangul suure tõenäosusega purjelaev. Seni on vanimaks purjelaevaks peetud 18-meetrist Kvalsundi laeva (Norra, 780–800) ning ka selle puhul pole kindel, kas see oli purjelaev. Kindlasti oli purjelaev uhke Osebergi laev (820). Kui suurem Salme laev oli purjelaev, siis on see vanim nii Läänemere kui ka kogu Skandinaavia piirkonnast leitud purjelaev.
Viikingiaja algusest
Tavaliselt loetakse viikingiaja algust aastast 793. Siis rüüstasid Norra viikingid Inglismaal Lindisfarne’i kloostrit, mis oli üks pühamaid kristlikke kohti. Mõned arvavad, et selle põhjustas ajalooline mälu, Karl Suure tõttu, kes Saksamaa kandis põletas maha paganate-muinaspõhjalaste püha hiie ja Irminsuli, püha tootemposti, ning lasi 783. aastal hukata 4500 saksi, keda pidas vastutavaks ülestõusu eest. Tegelikult on viikingite röövretki kroonikatest teada ka enne 793. aastat. Kuid Lindisfarne’i kloostri kui eriti püha paiga rüüstamine on kinnistanud just selle aasta viikingiaja alguseks.
Salme laevaleid seab viikingiaja anglotsentristliku alguse kahtluse alla. On selge, et viikingite retked algasid Lääne- ja Põhjamerel tunduvalt varem. Ükskõik, kas suurem Salme laev oli purjelaev või mitte, näitab see hambuni relvastatud sõdalaste liikumist laevadega üle Läänemere 8. sajandi keskel. Salme leid võiks anda põhjust ajalooraamatuid ümber kirjutada ja tõsta viikingiaja alguse näiteks 750. aastasse, mida seni käsitletakse eelviikingiajana.
Kuigi, tõsi – kui oleks 100% kindlust, et suurema laeva näol oli tegu purjelaevaga, oleks ka 100% põhjust arvata, et pikemad, tihedamad ja rahvarohkemad mereretked, mis moodustavad ju viikingiaja olemuse, algasid seniarvatust varem. Ilma laevadeta, mis olid kiired, merekindlad, aga sobisid ka jõgedele, poleks seda toimunud.
Viikingid ja nende hõbe Eestis
Siinkohal on oluline teadvustada, et “viikingiks” olemine ei tähista rahvuskuuluvust. Pigem oli see amet. Viikingiks pigem käidi, mitte ei oldud. Viikingiks käimine oli tingitud erinevatest põhjustest, aga tõenäoliselt oli siin mängus nii maa- ja loodusvarade puudus, ülerahvastatus kui ka vajadus nii vallutada kui kaubitseda. Just kaubandus on üks määravamaid põhjusi, mis tihti saab vähem tähelepanu. Aga raha paneb rattad käima.
Umbes samal ajal, mida peetakse viikingiaja alguseks (793), toimus skandinaavlaste ekspansioon kahes suunas. Taani ja Norra viikingid ründasid Inglismaad, Friisimaad (praegust Hollandit), isegi Pariisi. Algul olid need retked üksiküritajate katsed, kuid mida aeg edasi, seda võimsamaks rünnakud läksid, sest ka pealikel tuli võimu juurde, nad muutusid merekuningateks, hiljem juba suuremate valduste valitsejaiks. Lõpuks kujunesid neist välja Skandinaavia riigid.
Ajaloolane Mauri Kiudsoo on oma raamatuis välja toonud ühe väga olulise tõsiasja. Nimelt – Eestist on leitud hulk hõbeaardeid, osa neist isegi Araabia päritolu. Mis näitab seda, et meie kõrvalt läks mööda üks tolle aja kõige olulisemaid kaubateid, mis ühendas põhja ja lõunat, Gotlandi saart (mis oli üle tuhande aasta tagasi kaubandustee üks keskpunkte) ja näiteks Bütsantsi. Seepärast on Eestiski tollest ajast leitud Lähis-Ida leide.
Seda nimetatakse austrvegr’iks, “idateeks”, kaubateeks, mis algas Rootsi kandist, läks mööda Eesti põhjarannikut ida suunas, ja sealt Neeva jõge ja Laadoga järve või Narva-Peipsi veetee kaudu Dneprini, Mustale merele ja Bütsantsi (kokku üle 2700 km). Teine haru läks Volga jõge mööda Kaspia mereni ja sealt veel Bagdadigi. Üks haru läks ka ilmselt praeguse Riia juurest mööda Daugava jõge, ühinedes hiljem põhitrassiga. Vahepeal tuli viikingilaevu ka kärestikest ja kitsaskohtadest mööda tassida. Ent just naabritest paremad laevad, mida viikingitel oli eri tüüpi, olid viikingiaja käivitajaks ja põhjamaalaste hirmuaja aluseks.
Oluline on aga see, et Eesti oli selle kaubatee keskmes. Laevad, mis tulid Rootsist või Gotlandilt, pidid kuskil tee peal peatuma. Ja me teame, et nad peatusid siin, sest meil on nende hõbe.
Salmes oli jõe asemel väin
Ka Salmesse maetud mehed on näide sellest, et ka juba 8. sajandil toimusid nii kaubandus- kui röövretked. Salmel, kus praegu on jõgi, oli toona väin. Sealt sai läbi purjetada. Ja see oli täpselt tee peal. Siin oli hea peatuda näiteks reisil Kuramaale, kus oli samuti viikingid. Mullu kevadel Saaremaal toimunud viikingikonverentsil olid teadlased ühel nõul – me olime tol ajal kõik ühendatud.
Eksperdid on arvanud, et vähemalt ajal, kui purjelaevu ei kasutatud, ei lahkunud laevad eriti rannikust, see pidi silmapiiril olema. Nii seilati mööda Rootsi ja Soome rannikut kuskile tänase Helsingi kanti, sealt on aga lühim tee Eestini ja ei mööda päeva, kui rannikut ei näe. Seal omakorda mindi siis kas piki Eesti põhjarannikut idatee otsa või lõunasse tänase Riia kanti – läbi Salme. Seal siis ligi poolsada viikingit oma otsa leidiski.
Kuningas Ingvar ja Eesti
Üks hüpotees, mis aeg-ajalt välja käiakse, on see, et Salmele on maetud rootslaste kuningas Ingvarr Eysteinsson, kelle eestlased Lääne- või Saaremaal maha lõid. See on kirjas nii artikli alguses mainitud monumentaalses “Heimskringlas” kui ka ladinakeelses kroonikas “Historia Norwegiæ”. Viimases öeldakse vabas tõlkes nii: “Ynguar, hüüdnimega Canutus, löödi maha, kui ta oli retkel Läänemere saarel, mida kohalikud hüüavad Eycislaks.” Eysýsla on Saaremaa üldtuntud nimi muinaspõhja keeles. Osteoloogiliste uuringutega on kindlaks tehtud, et Salme tähtsaimal maetul oli füüsiline puue, “kange kael” – ta ei saanud eriti oma pead keerata. On arvamusi, et hüüdnime Canutus võiks tagasi tõlkida muinaspõhja keelde Knútriks, mis võib hea tahtmise korral tähendada kühmu kaelal. Pigem aga võiks Canutuse tõlkida “halliks”, mis klapib ka muinaspõhjakeelse hüüdnimega “hallipäine”.
“Heimskringla” aga ütleb nii:
Kiirelt levis sõna,
et Yngvari Sýsla rahvas [võib tähendada nii saarlasi kui ka mandrimehi]
oli maha löönud.
Ja Helenaha [Yngvari]
mere südame juures [kenning tähenduses “saar”] eestlaste sõjavägi
valitseja surmas.
Ja Läänemeri [orig. “Idameri”, nende jaoks oligi Idameri]
Rootsi kuningale [teine tõlgendus “langenud valitsejale”]
Gymiri luulet [või “laule”; Gymir on merehiiu nimi]
ta rõõmuks laulab.
Mõlemad mainitud teosed toetuvad ilmselt ühele allikale – 9. sajandi lõpu Norra skaldi Hviniri Þjóðólfi värsivormis Norra ja Rootsi kuningate ajaloole “Ynglingtalile” (YT), milles poeet räägib 26-st kuningate põlvkonnast. Yngvarr paigutub siin u 600.–650. aastaisse, samas kui Salme matus on aastaist 700–750. Seega ajaliselt ei taha see kuidagi klappida.
Meremuuseumi näitus
Meremuuseumis välja pandud näitusel saab sellest kõigest rohkem teada, kindlasti tuleks ära vaadata ka selle kohta tehtud lühifilm, kus toimunut üritatakse näidata. Just nimelt üritatakse, sest me ei tea – aga hästi üritatakse. Võime mõelda, et saarlased lõid Rootsi kuninga maha. Kahjuks pole meil aga selle kohta mingeid tõendeid. Sellegipoolest ei tasu arvata, et meil siin vägevaid mehi polnudki. Oli küll. See on kirjas saagades ja seda näeme ka Salme leiust.
Rääkida tuleb ka viikingiaja lõpust, mis samuti on anglotsentristlik. Klassikalise määratluse järgi lõppes see Norra kuninga Harald Hardrada (Karm) surmaga 1066. aastal Stamfordi silla lahingus (mõni nädal hiljem tungis William Vallutaja Inglismaale ja muutis selle ajalugu). Ent nagu arheoloogid on tõestanud, on Eesti aladelt leitud Idamaade münte ja hõbeaardeid veel mõnda aega pärast seda, mistõttu võib arvata, et kuigi tsentraalse kuningavõimu kinnistumisega ja kristluse vastuvõtmisega viikingiaeg Skandinaavias hääbus, siis Läänemere kandis ja Idatee osas võtsid eestlased selle kaubanduse ja “viikingluse” üle. Nii võib arvata, et meil kestis viikingiaeg kauem, umbes 12. sajandini.
Igatahes on Eestis seni Salme laevaleiule kurvakstegevalt vähe tähelepanu pööratud. Kui see oleks kuskilt Skandinaaviast välja tulnud, oleks leiukohta rajatud juba uhke viikingimuuseum. Vähemalt on meil siiski näitus, mida tasub kindlasti külastada.
