IGAÜKS TEEB JÄRELE: Vene genotsiidi- ja sõjamasina eest Eestisse põgenenud toidublogija Julia Ivakhnina elab Pirital. KesKus’is näitab ta ette, kuidas teha lihtsaid Ukraina-puudutusega roogasid. Siin loos tuleb kõne alla valetamine ning imeõrn ja päikseline ukrainlaste baklažaani-ikra.
Kõik valetavad. Kogu aeg. Ilma eranditeta. Valetan emale, et minuga on kõik korras; ema valetab, et nende linna pole üldse pommitatud; kalender valetab, et käes on sooja suve kõrgpunkt; kohviku kelner valetab, et nende pad thai on maitsev; mu sõber valetab, et ma näen hea välja – ja see kõik muu on lihtsalt väsimus.
*
Kõik hoolitsevad kõigi eest, mille tulemusena on nad unustanud, kuidas normaalselt rääkida. Enne sõda tegelesin aktiivselt hüpnoosiga, lisaks käisin valede kalibreerimise kursustel. See on siis, kui inimene räägib sulle midagi, aga taustal loed temalt hunnikut lisainfot, millest ta teadlikult (või ka mitteteadlikult) vaikib.
Seega mäletan väga hästi episoodi „sotsiaalselt vastuvõetava vastuse“ ja selle vastuse kiirusest kursustel. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga kui te küsite oma mehelt „Kas sa petad mind?“ ja ta kostab hetkegi kõhklemata, ilma pausita „Muidugi mitte, kallis“, võib see suure tõenäosusega tähendada kahte asja:
- a) mõtles juba ammu valmis, mida öelda, kui küsitakse. Seetõttu vastab ta kiiresti;
- b) ta ei valmistunud ette, vaid edastas lihtsalt „sotsiaalselt aktsepteeritava vastuse“.
*
Nüüd ma selgitan. Lisaks sellele, mida me ütleme, on oluline, kuidas me ütleme. Ja millise kiirusega.
Kui küsida: mis su nimi on? Perekonnanimi, nimi, isanimi? Te ei kõhkle hetkekski, vastate masinlikult. Sama juhtub sünnikuupäeva ja ülikooli nimega, mille olete lõpetanud. Sest pidevalt korduv teave, eriti see, mida kasutate, on aju poolt „omandatud“. Aga kui teilt küsitakse „Mis oli teie klassi suurima tuupuri perekonnanimi, eesnimi, isanimi?“, siis teete enne vastamist vähemalt sekundilise pausi (muidugi juhul, kui see kõige suurem tuupur pole te ise).
Seega, kui keegi kõhklemata vastab mõnele teie küsimusele, on see küsimus sagedasti korduv. Või on inimene viimasel ajal sellele palju mõelnud.
Sellel kursusel küsis koolitaja ühelt tüdrukult, kus ta elab, mis on tema aadress. Tüdruk vastas viivitusega. Treener: ilmselt ei ela te seal kaua, paar kuud? Tüdruk: kust sa tead?
Paus näitas, et küsimus on uus, mis tähendab, et ka eluase on uus ja aju vajab vastuse „saamiseks“ aega.
Samuti purtsatame automaatselt välja „sotsiaalselt vastuvõetavad vastused“. Nagu: „Päikseke, sa ei suitseta ju koolis vahetundide ajal, eks?“ – „Muidugi mitte, isa!“
See ühe hingetõmbega välja pahvatatud „loomulikult-ei-isa“ on „sotsiaalselt vastuvõetav vastus“, see tähendab ainus, mida normaalsena tajutakse. Mida võiks veel vastata?
Ehkki suure tõenäosusega ta suitsetab, jah…
Koolitaja hoiatas meid kohe: „Pärast valede kalibreerimise kursuse läbimist tunnete end kohati ebamugavalt, näete lähedastes inimestes palju ebameeldivaid asju. Aga rahunege maha. Kõik valetavad ja sina ka. Peaasi – ära küsi rumalaid küsimusi, mille vastuseid sa teada ei taha.
„Ei küsi,“ lubasime „sotsiaalselt vastuvõetavalt“ ja õhtul karjusid paar koolitusel osalejat juba kodus lahutust nõudes ja „kuidas sa võisid!?“.
*
Ühesõnaga, kõik valetavad. Helistan emale ja unistan telefonis, et sõda saab varsti läbi, ma naasen oma armsasse Kiievisse ja siis lähen neile külla, söön oma lemmikrooga.
„Mida sa tahaksid?“ küsib ema.
„Kaaviar! Meie oma, ukrainlane! Palju! Musta leivaga! Aga et baklažaanikaaviari jaoks on vaja baklažaane, siis tähendab, et sõda lõpeb varsti, suvel!“
Ma olen lihtsalt kindel, et kohe valetab ema.
Valetabki: „Lõpeb kindlasti varsti!“
*
Akna taga kummub taevas, tundub, et on päev, kuigi tegelikult on kell 10 õhtul. Need valged ööd on minu, ukrainlase jaoks harjumatult heledad. Ma mõtlen baklažaanile Eesti supermarketites. Ilmselt pean kaaviari ise Eestis tegema ja ema peab edasi valetama.
Retsepti jätan teile siia. Olgu ka Eestis Lõuna-Ukraina suve maitsed. Ja vastutasuks lubate, et te ei lähe sellest artiklist lähtudes oma lähedastelt ebamugavaid küsimusi küsima. Lubad, eks?
Lõuna-Ukraina kaaviar
1 kg baklažaani
2 suurt sibulat
3–4 keskmist paprikat
2–3 tomatit
päevalilleõli
soola
Baklažaanid kooritakse ja lõigatakse kuubikuteks. Vala pannile külm vesi, soola kõvasti – vesi peaks maitsema nagu meri.
Pane tükeldatud baklažaan pannile ja jäta pooleks tunniks seisma. Haki sibul peeneks ja hauta läbipaistvaks (vaiksel tulel 5–7 minutit). Haki paprika peeneks ja lisa sibulale. Oota veel paar minutit. Nüüd tuleb baklažaan ära kurnata.
Lisa baklažaan pannil olevale sibula-paprika segule, vala peale veel 2–3 spl päevalilleõli ja hauta. Lõika tomat kuubikuteks. Kui baklažaan on pehme, lisa tomatid ja prae kõike koos, kuni peale ujuvad väikesed õlisaared. See on indikaator, et kaaviar on valmis. Vajadusel lisa veel soola. Maitse järgi võid lisada ka musta pipart.
Kaaviar on kuldne, suvine. Maitsev ja päikest täis!
