100 AASTAT JÄRVE ASUMIT JA RAUDTEEJAAMA: Leho Lõhmus teeb detailse ekskursiooni Järve asumi ajalukku.
Vahetult Nõmme piiride taga asub Kristiine linnaossa kuuluv Järve. Oma arhitektuurilt ja looduslikelt tingimustelt sarnaneb see asum rohkem küll Nõmme kui Tallinnaga. Ning muide – aastatel 1945–1956 oligi Järve Nõmme linnarajooni koosseisus. Nime sai ümbruskond Ülemiste järve (sks Obersee) ehk vanema nimetusega ka Järveküla järve järgi.
Kunagine prügimägi
Järve oli aastaid hõreda männikuga kaetud liivik Tallinna külje all. Ainsateks ehitusteks vaid Erbe suvemõis (Hermanshof), mille eluhoone Pärnu maantee ääres lammutati mõned aastad tagasi, ning restoran Tammemäe selle vastas. Viimane hoone lammutati 1950. aastatel.
Maad suvemõisast Nõmme poole kasutati 19. sajandil Tallinna prügimäena ja kuni 1910. aastani tegutses siin nn pudretivabrik, kus fekaalidest valmistati pulbritaolist väetist. Vahemärkusena olgu lisatud, et kui Nikolai von Glehn 1905. aastal samalaadset asutust Nõmmele üritas rajada, pidid vihased suvilaomanikud ta peaaegu kotti ajama. Küllap oldi Tallinnast Nõmme poole sõites sealt levivate aroomidega tuttavad.
- aastal asutas ettevõtja Karl Dulder samale krundile tsementkivide tööstuse, kus valmistati müüri-, korstna- ja katusekive, kaevurõngaid, aiaposte ja -vaase. Mõni aasta hiljem lisandus toodangusse ka tõrvapapp. 1938. vahetas tööstus omanikku ning sai nimeks Betooni- ja Katusepapitööstus “Järve”. Hilisema “Silikaadi” tsehhina toodeti siin tõrvapappi 1979. aastani.
1920.–1930. aastatel kerkisid Järvele praeguste Laine ja Järve tänavate äärde raudteelaste kooperatiivi “Kodu” ja Mustamäe poole kooperatiivi “Oma Maja” elamud. Esimese neist on projekteerinud arhitekt Herbert Johanson, teises on kaasa löönud ka Karl Tarvas ja Ferdinand Adoff.
Raudteepeatuse rajamine
Raudteelased, teadagi, pidid kuidagi tööle pääsema ning peagi siia ka jaam asutati. Järve raudteepeatus piletimüügiga avati 29. septembril 1923.
Raudteepeatuse rajamiseks oli siiski ka teine põhjus. Samas läheduses paiknesid Tondi sõjakooli kasarmud ning sõjavägi, teadagi, on suur raudtee kasutaja. Siit sõideti manöövritele, õppustele ja suvelaagrisse. Et vältida Tallinna peajaama (Balti jaama) ülekoormamist sõjaväeešelonidega, rajati Järvelt Ülemistele spetsiaalne möödasõidutee. Seda teed kasutas muide ka Tapal paiknenud soomusrongide rügement, sõites lahinglaskmistele Paldiski pangapealsele.
Algselt täitsid Järve jaamahoone ülesandeid rööbastelt mahatõstetud raudteevagunid – reisijatevagun teenistusruumideks ja kaubavagun ooteruumina. 1925. aastal sai senine peatus jaama õigused, uus staatus nõudis ka soliidsemat ja kapitaalsemat hoonet. Uue jaamahoone projekteeris arhitekt Karl Burman rahvusromantilises stiilis, kelpkatuse ja kaarjate ustega.
Üldiselt rakendasid tuntud arhitektid oma meistrikätt raudteejaamade peal harva – need valmisid põhiliselt raudteevalitsuse ehitusosakonna kollektiivse tööna või kasutati tüüpprojekte. Järve on siin meeldivaks erandiks. Kui nüüd veel Nõmmele tulla, siis siin on teada kahe jaamahoone autorlus – Franz de Vries Hiiul ja Hendrik Otloot Kivimäel. Nimed, mis arhitektuuriga mittetegelenud inimesele ei ütle midagi.
Hoone vundament valmis 1925. aasta sügisel ning järgmise 1926. aasta juuli lõpus koliti sisse. Tolleaegsest ajalehest “Päevaleht” võime lugeda, et jaam polnud selleks ajaks veel kaugeltki valmis. Viimistlustööd jätkusid sügiseni. Koos kolimisega viidi minema ka vagunid ning mine tea: võib-olla kasutati neid hiljem Kivimäel, Hiiul, Tondil või mõnes teises Eesti raudteejaamas.
Neil samadel aastatel ehitati Karl Burmani projekti järgi ka Nõmmele kaks hoonet. 1923 valmis Õie ja Liiva tänava nurgal riigivanem Juhan Kuke elamu ning kaks aasta hiljem Nõmme jaama juurde (Raudtee 263a) raudteelaste elamu.
