INIMPERE JA MUUD LOOMAD: Kui Tänapäeva kirjastuse tark ja töökas rahvas tegi ettepaneku, et nende väljaantavas sarjas „Looduse lood“ võiks folkloristist professor Marju Kõivupuu tutvustada eesti loomapärimust, oli ta muidugi meelitatud. Marju pajatab KesKus’i lugejale, kuidas loomafolkloor ajas teisenenud on.
Eesti Loodusele ja mujalegi on saanud aastate jooksul üht-teist teemakohast kirjutatud. Nii meie metsikutest elukatest kui ka rahvauskumustest nende tüüpide kohta, keda rõõmsasti kodus peame. Lemmikloomakultuur kui selline sugenes meie ühiskonda jõuliselt ju alles koos taasiseseisvumisega, nagu paljud teisedki lääne ühiskonna pahed. Tudengipõlves küll püüdsime Tartu turul müüa kassiliiva – 10 kopikat klaas –, kui taskutiisikus end akuutselt tunda andis, kuid kahjuks või õnneks kassiliiva-ärikat minust toote uskumatult vähese nõudluse tõttu siiski ei saanud. Aga veel 10–15 aastat tagasi oli Lõuna-Eesti sugulastele ikka väga raske, kui mitte võimatu selgeks teha, et ma ei ole linnas (vähemalt enda meelest mitte) lolliks läinud ega üleliia hea elu peale saanud, sest nende arvates ei pea üksi normaalne inimene oma linnakorteris kasse ega osta neile poest toitu ja liiva.
Tubli Kana ja koloraado mardikas
Nõukogude ajal olid mõnes edumeelses koolis elavnurgad, kus linnapioneerid said siili silitada, maal elasid omakorda linnalaste vanaemad, kelle laudas elutsesid sõralised-sarvilised loomad, aga neid peeti asja, see tähendab sööma pärast, mitte nunnutamiseks.
Maalastega olid teised lood. Ka minul kui täisverd maatüdrukul olid maast-madalast oma loomad. Esimene loom, õigupoolest küll lind, keda pidasin võõrandamatult ainult ja ainult enda omaks (ja mul lubati teda pidada), oli pruunisuleline kana kena lopsaka punase harjaga ja väga jutukas nagu üks Võrumaa naine kunagi ning kes munes oma suuri pruune mune ainult mulle teadaolevatesse kohtadesse. Tänapäevad kanad on temaga võrreldes kuidagi väikeseks jäänud, sest kaalult oli Kana (justnimelt Kana suure algustähega, sest teist nime tal polnudki) kuidagi eriliselt suur ja tema süles tuppa tassimine nõudis väiksel tüdrukul üksjagu rassimist. Olin siis vast nelja-viiene ja selles vanuses on väga raske täiskasvanutele selgeks teha, et Kana suure algustähega ei maga laudas õrrel, vaid minu juures voodis. Igal juhul suri Kana vanadusse ja maeti auavalduste saatel sirelipõõsa alla.
Millalgi algkoolis toodi mulle plekist karbis kartulilehtedel ukerdav musta-oranžitriibuline põrnikas. Vaatamiseks. Ilus, aga ohtlik – koloraat’, öeldi võru keeles. Koloraado mardikas, kartulikasvatajate hirm. Selles vanuses ma polnud kuulnudki sõna biorelv, aga sain aru, et kui algkoolilaps kasvatab kodus koloraado mardikat, siis… see pole kohe kindlasti okei, nagu tänapäeval öeldakse. Koloraado mardikas sai mõne kuu möödudes väärilised tuhastusmatused pliidi all, kauem mul teda varjata ei õnnestunud.
Loomad ajaloost
Isiklikke loomalugusid on lisaks raamatu sissejuhatusele pillatud laiali teistessegi peatükkidesse. Kuna raamatu on kirjutanud folklorist, siis pärimuspõhisest vaatenurgast on raamat ka peatükkideks liigendatud: juttu tuleb selles metsa- ja veeloomadest, kodu- ja lemmikloomadest, ohtlikest loomadest, mütoloogilistest loomadest, loomadest rahvameditsiinis ja loomamatustestki.
Kui püüda tekitada pingerida, millised metsloomad on rahvapärimuses esiplaanil, siis kindlasti hõivab ülekaalukalt esikoha hunt – kiskja, kes on läbi aegade olnud ohtlik nii koduloomadele kui ka inimestele.
Teisalt elab Eestis metsloomi, kellega inimene puutub hoopis sagedamini kokku kui hundi või karuga, kuid kellesse on suhtutud neutraalselt ning kelle kohta pole talletatud tähelepanekuid, uskumusi või pole nendega seotud mingeid erilisi kombeid. Kahjuks ei saa me eelnenud põlvedelt ka enam lisa küsida – ei seda, kas omaaegsed rahvaluulekogujad ei osanud nende käest ühte või teist looma puudutavate uskumuste kohta küsida, või näiteks seda, kas ja mida võis nende jaoks tähendada kohtumine põdra, metskitse või mõne teise loomaga.
Ka veeloomadest on kinnistunud rahvapärimusse suurelt jaolt ikka need olevused, kellega inimesel on olnud erinevatel põhjustel tihedamaid kokkupuuteid, olgu need kokkupuuted siis pigem meeldivad või mitte nii väga meeldivad.
Ebausk ja ended
Lisaks mõnele metsloomale, kellega juhuslikku kohtumist on peetud pigem halvaks endeks, on ka metsloomade ja/või -lindude tulekut inimeste koju või kodu lähedale tõlgendatud pigem halva endena. Samuti on koduloomade käitumisest loetud välja mitmesuguseid ennustusi lähema või kaugema tuleviku suhtes, iseäranis näiteks sellistel puhkudel, kui inimeste elus ja/või suguvõsas laiemalt on toimumas mingid suuremad muutused – pulmad, matused, uue inimese sünd või on lähedast või lähedasi tabanud (surma)haigus.
Tänapäeval on ilmselt kõige populaarsem endeloom must kass. Lääne-Euroopas on usutud sajandeid, et kui inimese tee ristub musta kassiga, siis head see ei kindlasti tähenda ning inimest tabab lähemas või kaugemas tulevikus ebaõnn või halb õnn, nagu tänapäeval on kombeks ingliskeelse keele- ja kultuuriruumi mõjul öelda. Kohtumine musta kassiga võis ennustada inimestele isegi surma. Ilmselt saksa rahvauskumuste mõjul on ka eestlaste hulgas veel isegi tänapäeval niivõrd-kuivõrd tuttav uskumus, et kui must kass suundub paremalt vasakule – poeb põue – siis on see eriti halb. Kui vastupidises suunas – poeb põuest välja –, siis mitte niiväga, see võib tähendada isegi head.
Mütoloogilised elukad
Rahvapärimuses ringleb arvukalt uskumusi ning kirjeldusi kummalisevõitu ja ohtlike loomade või olevuste kohta, kes oleks nagu päriselt ka olemas, aga nagu ikka ei ole ka.
Mõnele sellisele mütoloogilisele loomale või linnule võib loodusest leida rohkem kui ühe võimaliku prototüübi, mõne puhul on tegu pelgalt uskumusolendiga. Neid olevusi kujutatakse üldjuhul pigem inimesele ohtlikuna ja kirjeldatakse võimalikult ebameeldivana, juhuslik kohtumine või inimese provotseeritud kokkupuude selliste olenditega võib halvimal juhul tuua kaasa koguni inimese surma.
Nende mütoloogiliste olevuste ülesanne näib olevat muu hulgas ka rahvapedagoogiline: manitseda inimest mitte kujutama end looduse kroonina, kellele on kõik kõikjal ja alati lubatud ning kes võib looduses teha seda, mida parasjagu heaks arvab.
„Pühendatud“ loomad
Kodu- ja metsloomade vastandumine sai arvatavalt tekkida alles siis, kui üheks peamiseks elatusallikaks kujunes siinsetele asukatele põlluharimine ja karjakasvatus, seda siis orienteerivalt I aastatuhande esimesel poolel eKr ehk nooremal pronksiajal.
Talupoja koduringi kuulunud kodu- või põllumajandusloomad arvati samuti talu või pere hulka. Lugupidavast suhtumisest koduloomadesse annavad tunnistust arvukad ülestähendused rahvaluulekogudes, kust nähtub, et talu loomi on eriliselt meeles peetud rahvakalendri tähtpäevadel ning kõikide loomade aastaringset kohtlemist on saatnud arvukad maagilised toimingud, mis pidid tagama loomade tervise ja sigivuse. Ka loomalauda ehitamine oli tähtis tegevus, millega käisid kaasas omad uskumused, kombed ja rituaalid.
Samuti usuti, et taluperemehe või -perenaise surma korral saab otsa või sureb ka temale „pühendatud“ loom, kes oli nii-öelda peremehe või perenaise „nimel“. Loomade ohverdamine on tõenäoliselt müütilist algupära – on usutud, et ka inimene osales maailma tekkes ja selle pidevas uuenemises ning maailma loomist on kujutletud kui müütilise ürglooma tükeldamist. Kuid loomadelt ka otsiti ja otsitakse tänini abi erinevate haiguste korral, olgu selleks siis ühe või teise looma rasv, karvad, mõned muud kehaosad, rästiku mürk jne.
Teisenenud ülesanded
Moodsas ühiskonnas on ka paljude põllumajandus- või koduloomade kunagine tähtsus ja tähendus teisenenud. Mõnda neist ei peeta enam ammu tarbe pärast – näiteks on märkimisväärselt vähenenud hobuse kui veo- ja/või töölooma osatähtsus. Ka kassi ei peeta enam sugugi ainult sellepärast, et ta püüaks hiiri-rotte, või koera ainult seetõttu, et ta oleks truu õuevalvur või küti abiline ning seltsiline jahil käies.
Muutused inimühiskonnas on ka koduloomade „õlgadele“ asetanud uusi kohustusi ning inimene on õpetanud neile uusi rolle: raamatukogudes ja koolides tegutsevad lugemiskoerad, haiglates teraapiakoerad, nägemispuudega inimesi aitavad juhtkoerad, diabeetikuid hüpokoerad, politseinikke narkokoerad.
Hipoteraapia ehk ratsutamisteraapia on kogu maailmas tuntud ravimeetod, mis aitab puudega ja/või suhtlemisraskustega lastel või täiskasvanutel paremini ühiskonnas kohaneda ning iseenda ja maailmaga paremini toime tulla. Linnalastele, kellel maal sugulasi pole – aga ka urbaniseerunud täiskasvanutele – pakuvad põllumajandusloomad tänapäeval suhteliselt maa- ja looduslähedases Eestis parajal määral eksootikat ja elevust, sest lehmi-hobuseid ja teisi „maaloomi“ loomaaias naljalt ei näe, kui erakätes olevad taluloomaaiad välja arvata.
Staatusesümbolid ja hüljatud
Lemmikloomadel on tänapäeva inimeste elus täita mitmesuguseid rolle: lemmikloom võib osutuda staatusesümboliks, maja- või korterivalvuriks, seltsiliseks, saatjaks jalutuskäikudel – sageli seda kõike korraga. Inimene rahuldab lemmikloomapidamisega väga erinevaid vajadusi, olgu selleks siis loomaarmastus, vanemlik instinkt, allutamiskirg, seiklusjanu või sotsiaalsed vajadused.
Vähetähtis pole seegi, et kalli või haruldase lemmiklooma pidamine tõstab omaniku enesehinnangut ja prestiiži ühiskonnas ‒ ühel või teisel ajahetkel on „moes“ pidada just seda või teist tõugu koera, kassi või mõnda sootuks eksootilist sõpra. Prominentsete isikute lemmikloomadest võivad saada ja tihtipeale saavadki meediakangelased.
Kui lemmikul veab, ei tule tal läbida tarbimisühiskonnale tunnuslikku „asjaks“ olemise traagilist kogemust, mis päädib halvimal juhul (külmal talvel) kastiga kortermaja prügikastide juurde tõstmisega või metsa viimise ja lindpriiks kuulutamisega, parimal juhul aga kellelegi „edasipärandamisega“. Nüüdisühiskonna lemmikloomakultuuri varjuküljed peegelduvad traagiliselt lemmikute varjupaikades ja turvakodudes: suur osa sinna sattunud loomi on võetud elusaks mänguasjaks, meelelahutajaks, kellest on peatselt tüdinetud ja seejärel hüljatud.
Inimese ja (lemmik)loomade suhete uurimisele pühendunud psühholoog Harold Herzogilt pärineb kaks huvitavat mõtet, mis üpris täpselt võtavad kokku kõnesoleva teemaderingi aegade algusest peale. Herzogi sõnul seisneb inimese ja loomade peamine erinevus inimese armastuses (lemmik) loomade vastu – loomadel puuduvad lemmikloomad. Samuti on ta tundnud huvi, et miks on nii, et ühtesid loomi me sööme, teisi nunnutame, aga kolmandaid tahame iga hinna eest hävitada?
* rahvasuust
„Loomad eestlaste elus ja folklooris“. Tänapäev, 2017; 346 lk.
