Mart Kivastik. Armastuse vormid. 303 lk. Tartu, 2017
VANAISADUSTEGA LUGULAULUD: Jaanus Vaiksoo uurib Mart Kivastiku armastuse vorme. Loeb ja mõtleb, et Mart võiks olla ta vanaisa. Jaanus on küll Kivastikuga peaaegu ühevanune, aga – miks mitte! Mart oleks väga lahe vanaisa.
Eelmisel aastal hakkasin väikesele reisile Edinburghi minnes raamatut kaasa otsima ja avastasin, et valisin ka seekord jälle Mart Kivastiku, täpselt nii nagu paar aastat tagasi, kui ma Varssavis käisin. Siis lugesin „Autoportreed naise ja hobusega“, nüüd võtsin „Armastuse vormid“. Ma olin seda nimiesseed ju Postimehest lugenud – kuidas Mart ja Martšu hommikuti jalutamas käivad ning koertepreilidega kohtuvad. See oli üks pagana lustlik lugemine ja selleks ma vist raamatu Šotimaale kaasa võtsingi. Hoidsin hetkeks käes ka Mutti, Luike ja Õnnepalu, aga need tundusid lennupagasi tarvis liiga kaalukad, nii et jäin ikkagi Kivastikule truuks.
Jooksev vanaisa
„Armastuse vormide“ enamik lugudest on avaldatud Postimehes. Kui laupäevases Postimehes ilmub vahel Kivastiku essee, siis ma kõigepealt vaatangi „Juurikast“, kuidas teha rahval tuju paremaks, aitan leida Tauno Kangrol õige tee oma Kalevipoja juurde ja siis loen Kivastikku. Tunnen kohe, kuidas päeva algus on korda läinud. Kivastikul lihtsalt on haruldaselt hea jutustamisoskus, ükskõik siis, kas ta räägib oma teatri- või filmireisidest, Egiptusest või Gruusiast või oma emast ja spordimehest isast või kossust või vutist, sõber Sassist või härra Eindorfi ilmumisest… Minupärast võiks ta ükskõik millest rääkida, ikka on hea. Aga eriti hea on siis, kui ta hakkab vanu aegu meenutama, siis muutub ta kuidagi eriti nostalgiliseks ja kurvaks, ehkki on lõbus ja ajab naerma.
Loen ja mõtlen, et Mart võiks olla mu vanaisa. Ma olen küll Kivastikuga peaaegu ühevanune, aga – miks mitte! Mu mõlemad lihased vanaisad on ju ammuilma surnud. Kumbki neist ei olnud suurem jutumees, aga mõlemad on jätnud minusse sügava jälje. Emapoolne vanaisa oli Elmar, isapoolne – Arvi. Elmar oli Koeru-vanaisa, Arvi Pärnu-vanaisa. Elmar hoidis mind, kui ma veel koolis ei käinud. Ta oli halvatud, liipas tugevalt jalga ja kolis koos vanaemaga Tallinna tütrele lähemale. Nii me siis jalutasime Hiiult treppidest alla Mustamäele meie koju – üks kuuene, teine kuuskümmend kaks. Mulle tundus, et oma viletsa jalaga ei ole temast enam jooksumeest. Lunisin teda, et teeksime võidu. Minu üllatuseks tõmbas vanaisa kriipsu liivarajale ja läkski jooksuks. Ma ei tea, kust ta selle jõu võttis! Ma kaotasin. See oli ilus õppetund, mille vana mees poisikesele andis. Ära ole iial üleolev! Siiani võtab sellele mõeldes silma märjaks. Vanaisa suri, kui ma olin teises klassis. See oli esimene nii lähedane surm. Vanaisa Elmar kasvatas mind mitu aastat vanemaks. Ehkki ta palju ei rääkinud, vaid jalutas ja mängis minuga malet või kaarte. Isegi tema surm õpetas mulle, mis on elu, mis tähendab, kui ühte nii igapäevast inimest sinu jaoks äkki enam ei ole. Mitte kunagi ei ole.
Nüüdsel ajal on kombeks, et vanemad ei võta enam oma väikseid lapsi vanavanemate matustele kaasa. Et lapsel jääks siis vanaemast või vanaisast ilus mälestus ega näeks teda surnuna. Justkui tahetakse säästa lapsi millestki hirmsast, mida pole vaja lähedalt vaadata. Millal on siis see õige aeg? Millal üldse on millekski õige aeg? Filmid ei ole ju päriselu.
Kui Mart oleks mu vanaisa, 1. osa
Kui Mart oleks mu vanaisa, siis me läheks Martšuga hommikul jalutama ja parte söötma. Ta räägiks mulle kaugetest maadest Bangladeshist ja Egiptusest ning veidratest linnadest Tallinnast ja Pärnust; räägiks, kuidas üks Gruusia taksojuht temaga mägedes kihutas, nii et ta pole kunagi elus nii kiiresti ühest kohast teise sõitnud ja ellu jäänud, kuidas juuksekarv jäi vastutulijast puudu ja mindi sajaga täisnurksesse kurvi… Uhh, äge! Tahaks ka niimoodi! Tahaks ka niisugust elu nagu vanaisal! Siis me istuks märtsipäikeses pargipingile ja vanaisa Mardil oleks päikeseprillid ees ja me vaataksime ilusaid tüdrukuid, kes meist mööda tööle kiirustavad. Ja kui vanaisa teeb piipu, lähen mina vaatama, kas tiigis ulatub vesi üle kummikuserva või jääb napilt puudu. Muidugi tuleb üle serva! Ja siis vanaisa toriseb, et kurat, sa pead siis iga kord sinna vette ronima! Aga ta ise ronis ka, kui elas väiksena Tartus Tähe tänava lõpus. Ta ise rääkis!
Pärnu-vanaisa Arvi oli kõhn ja hästi kortsus. Teed juues kolistas ta loka-loka tassis, sest kühveldas suhkrut ikka suure supilusikaga, et tee saaks korralikult magus. Ta suri mõned kuud enne oma üheksakümnendat sünnipäeva. Ma teadsin, et ta oli olnud Siberis vangilaagris, aga ise ta sellest kunagi ei rääkinud. Kui naabrimees Väärandi Jüri tuli meile vanaisaga malet mängima, hakkasid nad viina võtma ja vanaema läks kangesti ärevile, sest varsti kirus vanaisa kõva häälega vene korda ja Väärandi Jüri ajas omaette jälle omi jutte. Kumbki ei kuulanud üksteist ja nad olid head sõbrad. Millegipärast hakkas vanaema siis mulle ja õele Brežnevit kiitma, et küll tal on ikka ilusad kulmud! Me ei saanud aru, mis vanaemal viga on… Vanaema pärast seletas emale, et tal olnud vana pärast hirm, et see niimoodi laste ees vene värki siunas. Vanaisa pidas Kõimas mesilasi, kasvatas ploome ja õunu ja käis neid kohvriga Pärnu turul müümas. Ma ei mäleta, et ta oleks minuga palju rääkinud. Aga ta vilistas pidevalt. Ma kükitasin ta kõrval, vaatasin, kuidas ta ladus ettevaatlikult õunu ja ploome kastidesse, et need plekiliseks ei läheks ja vilistas vaikselt, huuled torus…
Kui Mart oleks mu vanaisa, 2. osa
Kui Mart oleks mu vanaisa, räägiks ta oma sõpradest. Jaapanlasest Hiroshist, keda ta käis Jaapanis vaatamas, ja kõigist nendest näitlejatest Peetrist ja Tõnust ja Mikiverist ja Sassist, keda ta pidas üdini heaks inimeseks, aga kes „leidis saatana endas üles ja oli hullem kui saatan ise“. Seda Sassi lugu tahaksin ma iga kord uuesti kuulda, kuidas heast Sassist saab saatan – see tundub kuidagi põnev ja hirmus ja ma tõmbaksin teki alati üle pea, kui vanaisa selle saatanani jõuab, sest toas on juba nii pime, et… Aga siis räägib ta veel Lembitust, kes mängis noorena Venemaal päris kinos Ulenspiegelit ja oleks veel vanana äärpealt mandariinide eest Oscari saanud, aga teda ei ole enam. Ja räägib ühest kummalisest mehest härra Eindorfist, keda kõik teavad ja tunnevad, aga keda keegi ei märka. Ja siis äkki on ta kohal, see härra Eindorf, annab unustamatu etenduse, mis on kui ime ning kaob sinna, kust ta oli ilmunud ja teeb enda jälle märkamatuks. Aga ka härra Eindorfi ei ole enam…
Edinburghis olles leidsin ma hommikusöögiks ühe mõnusa kohviku Bluebird, kus perenaine askeldas lakkamatult leti taga, sõtkus tainast, küpsetas saiakesi, hakkis salateid, keeras tööleruttajatele võileibu paberisse ja valas topsidesse kohvi. Istusin, vaatasin ja lugesin Kivastikku. Teda ennast ei olnud. Ühtegi vanaisa ei olnud, oli ainult armastus oma kõikvõimalikes vormides.
