NELJAS SÜŽEE

Suur argentina kirjanik ja filosoof Jorge Luis Borges kinnitas, et kirjanduses on vaid neli süžeed, veel enam, tema arvates võis kaks neist kokku liita, niisiis jäi vaid kolm. „Ja kui palju meile ka aega ei jääks, jutustame me neid ikka ümber, ühel või teisel viisil,“ kirjutas ta. Võtsin ette jutustada teile kakskümmend neli lugu, mis selle kauni paradoksi ümber lükkavad. Nüüdne süžee on seotud väljapaistva eesti kirjaniku Jaan Krossiga.

NELJAS SÜŽEE, 3. LUGU: Jelena Skulskaja kohtumised maailmakirjanduse ning kirjanduse võimalustega. Jaan Krossi abil sukeldume sedapuhku isehakanute maailma ning kõhklustesse.

Londonis sõltumatut ajalehte Kolokol, millel oli Venemaal ebatavaline populaarsus XIX sajandi 60. aastate alguses, välja andnud Aleksandr Herzen sai artikli anonüümselt autorilt, kes kirjutas Paul I, Katariina II poja päritolust:

„Katariinale hakkas meeldima ilus noor Sergei Saltõkov, kellelt ta sünnitas surnud lapse, kes samal päeval asendati Kotlõ külas, Oranienbaumi lähedal sündinud tšuhhoonetsi (venelaste väljend läänemeresoome rahvaste pihta – toim.) lapsega, kellele pandi nimeks Paul, mille eest selle lapse kogu perekond, pastor koos perekonnaga ja mitu talupoega, kokku 20 hinge ümber, saadeti sellest külast juba järgmisel päeval Kamtšatkale. Saladuse nimel tehti Kotlõ küla maatasa ja seejärel künti maagi üle! Samas rääkis Kotlõ küla naabruses elav Karl Tiesenhausen, siis veel nooruk, sellest juhtumist oma pojale Vassili Karlovitš Tiesenhausenile, kes 14. detsembril Siberisse saadeti.“

Odavad inimesed

Seda ehtsat artiklit meenutab Jaan Kross möödaminnes romaanis „Michelsoni immatrikuleerimine“, mis on rajatud ajalooliselt tõestamata, kuid ka dokumentidega ümber lükkamata väidetele. Krossi järgi oli mitmete sõjaliste kangelastegude, eelkõige isehakanud „talupoegade tsaari“ Jemeljan Pugatšovi võitmise poolest kuulus kindral Michelson eestlane, jooksus pärisori. Doni kasakas Jemeljan Pugatšov kuulutas ennast 1773. aastal ime läbi pääsenud Peeter III-ks, Katariina II abikaasaks, kelle olid tapnud viimase lemmikud Orlovid; isehakanu pidas kaks aastat sõda Vene trooni pärast. Purustas ta teine isehakanu, Michelson, keda loeti Rootsi kuningliku armee kindralmajori pojaks, ometi polnud sel ajal Rootsi armee ohvitserkonnas mingeid Michelsone, küll aga elas Paides pärisorjusest välja ostetud eesti vanapaar, kelle eest hoolitses kindraliks saanud poeg.

Kas oli Paul I tõepoolest soomeugri sugu ja kas mitte selle pärast ei nõustunud pärija ja poeg Aleksandr I tema tapmisega, kartes saladuse ilmsikstulekut? Oli kahtlase päritoluga Michelson üks Katariina armukesi, kes talle aadliseisuse andis?

Puškin kirjutas Michelsoni alluvuses teeninud Karl Tollile päev enne talle surma toonud duelli:

„…Rõõmustas mind Teie Hiilguse arvamus meil liigagi unustatud Michelsonist. Tema teened varjutati laimuga… Kahetsen, et ei õnnestunud mul oma raamatusse paigutada mõnda rida Teie kirjast, et täielikult teenekat sõjameest õigeks saada. Kui tugev ka poleks võhikluse eelarvamus, kui ahnelt ei usutaks laimu, üks sõna inimeselt nagu Teie hävitab nad igaveseks.“

Puškini „Pugatšovi ajaloost“ loeme:

„Ajalugu peab ümber lükkama kergemeelselt seltskonnas korrutatava laimu: väideti, et Michelson saanuks ära hoida Kaasani langemise, kuid andis nimme mässajatele aega linna röövida, et ise rikkalikku saaki saada, eelistades ükskõik millist tulu kuulsusele, auavaldustele ja tsaari autasudele, mis oodanuks Kaasani päästjat ja mässu taltsutajat! Lugejad nägid, kui kiiresti ja järjekindlalt Michelson Pugatšovi jälitas…“

Jaan Kross kordab Puškinit pea sõnasõnalt, kuid eesti kirjanikule on tähtsam muu: ühe isehakanu, Michelsoni suur soov ära teenida teise isehakanu, Pugatšovi austus. Ta tahab teist võita, kuid mitte olla vangivalvuriks. Samamoodi tahab ta saada aadliseisust, kuid veel enam tahab ta tuua Tallinna, rüütelkonda, oma talupoegadest vanemad ja kuulutada tõde oma päritolust.

Krossil meenutab Michelson:

„Ma kuulsin, kuidas Jemeljan poolihääli valvuritele ütles: „Oleks pidanud talt kasukat küsima. Niikuinii rabas ta neid rohkem kokku, kui kanda jõuab. Oleks ta mult otse küsinud, ma oleks talle kasuka saatnud.“

Michelsoni kaitseks öeldud sõnadesse suhtub Kross ettevaatusega ja jätab võimaluse, et Michelsoni kohta käiv laim võib olla reaalsus. Kaasaegsed suhtusid temasse erinevalt. Näiteks jalaväekindral krahv Alexandre Langeron nimetas teda „marus hullumeelseks“.

„Veel kunagi pole vägivald korda saatnud nii palju ogarusi ja julmusi, kui palju ta pani toime minu silma all kõige lühema ajaga,“ kinnitas Langeron, samas tunnistades, et Michelson paistis silma „ulja vaprusega“. Michelsoni tundnud ametnik Gavriil Dobrõnin jutustas, et kindralil „oli kaks hinge: üks väga hea ja teine väga õel“; teda nimetati nii kavalaks rebaseks kui hullu iseloomuga kartmatuks sõjameheks.

Jaan Krossi romaanis aga küsib kangelase ema poja käest: kelle pool oleks ta sõdinud ja mida teinud, kui mässu oleks tõstnud talupojad, kelle seas ta kasvas?

Balti aadlikud olid julmuse poolest kuulsad. Talupoegi peksti vitstega, peresid lahutati. Tolleaegne saksa-eesti publitsist August Wilhelm Hupel jutustas: „Inimesi hinnatakse siin odavamaks kui neegreid Ameerika kolooniates.“

Kelle hukutas Michelson?

Jaan Krossil kirjeldab vana teener, samuti eestlane, võidukat lahingut, mida tema isand juhtis: „Nende Heldus seisid oma staabi juures künkal ja jälgisid pikksilmaga lahingu käiku. Aga mina ootasin mõni samm tagapool, kandikul oli mul valge salvrätiku all lõuna ja äkki tuli mulle kole köha kallale, mis juba mitu nädalat mind piinanud. Aga ikka ma märkasin, kuidas nemad, jälgides pikksilmast meie vasakut tiiba, imesid alumist huult, hammustasid seda, nagu tahaksid otsust olukorra kohta kiiremini välja imeda. Ja siis, pikksilma silma eest võtmata, ütlesid nende ekstsellentsid: „Jakob, sa võiksid parema tiiva suunas köhida. Siis Röövel arvab, et meil on seal haubits kartetšiga, pöörab tule Harini pealt ja suunab sinna.“ Ja kohe pärast seda: „Hei, husaarireserv, minu juurde!“ Mürinal kappas kohale viimane nelikümmend valget husaari. Nende heldus haarasid mul salvrätiku alt tüki praetud kana ja ütlesid: „Et ülejäänu oleks soe!“ Ja selle kanakoivaga hambus ja palja mõõgaga kargasid sadulasse ja hüüdsid husaaridele: „Poisid, minu järel!“ Me läksime galopis künkalt ja – ime või mitte – ainult selle neljakümne husaariga, kellest seejuures kolmkümmend viis surma sai – andsid Röövli paremale tiivale löögi niisuguse jõuga, nagu vaja, et murda tema rinne ja sundida taganema“.

Siin, kui te märkasite, on viide Dumas’le; ainult tema uljad, romantilised, väljamõeldud kangelased võisid nõuda, et lahingu lõpuks oleks lõuna veel soe või, kui soovite – hommikusöök kanonaadi kogupaukude saatel ja kartetši vilin La Rochelle’i kindluses. Aga Dumas ei kartnud väljamõeldisi, kuid Jaan Kross järgis ajaloolist võimalikkust ja lubatavust. Ning tema isehakanu – aga see on üks kõige võimsamaid ja kaasahaaravamaid süžeesid maailma ajaloos ja kirjanduses – ei sarnane kellegagi.

Ta ei ole Shakespeare’i Claudius „Hamletist“, kes, tapnud lihase venna, trooni haarab, ega Shakespeare’i Richard III või Macbeth, kes üle laipade läksid, ega Katariina II, kes sai keisrinnaks, tappes oma abikaasa, ega Aleksander I, kes nõustus isa mõrvaga või Šotimaa James I, kes nõustus oma ema, Maria Stuarti tapmisega, kui Inglise Elizabeth talle oma krooni pärandab; ta ei ole Vale-Dimitri I ega Vale-Dimitri II. Võib meenutada paradoksi autori Jorge Luis Borgese enda isehakanut: tema jutustuses „Hakim Mervist, maskiga värval“ tegutseb isehakanud prohvet, kes kunagi oma nägu ei paljasta. Kui aga ta nägu paljastatakse, siis „esmalt kõik võpatasid. Taevas käinud Apostli ülistatud pale rabas tõepoolest oma valevusega – erilise plekilise pidalitõve valevusega. See oli nii punsunud ja ebatõeline, et tundus maskina. Kulme ei olnud, parema silma alumine laug ripnes vanurlikult murenenud põsele, raske punetav kobar oli ära söönud huuled, nina oli ebainimlikult paisunud ja lömmis nagu lõvil.

Viimaseks katseks pettust jätkata oli Hakimi oie: „Teie räpased patud ei lase teil näha minu sära…“ alustas ta.

Teda ei hakatud kuulama, vaid torgati odadega läbi.“

Isehakanu Michelsoni unikaalsus on selles, et ta ei võta oma kõrget tiitlit kelleltki ära, ta ei omista endale midagi, ta ei hoia oma piinavat saladust; talle ei lange sülle rikkused nagu krahv Monte-Cristole, ta ei abiellu arvestavalt nagu sajad teised ajaloolised ja kirjanduslikud tegelased; tulles pärisorjade seast, ei muutu ta „endiseks orjaks“, kes, võimust joobunud, kekutab oma endiste kaaslaste ees, vastupidi, ta hoolitseb oma soldatite eest ja tunneb kaasa vaenlase soldatitele nagu oma lähedastele inimestele.

Ja ikkagi (!) ei jäta teda kurbus ja kahtlused, sest igasugune, isegi süütu isehakanuks olemine on kokkulepe võimuga, on mäng valitsejate reeglite järgi, nende seaduste järgi, kes alandasid teda sünnipära tõttu. Jaan Krossil püüab Michelson kujutleda, milline oleks tema talupoegade väe juhina, võiks ta Pugatšoviga kohad vahetada? Ja tunneb, et Pugatšovi kohal oleks ta oma õigel oma SEADUSPÄRASEL kohal.

Michelson teeb romaanis tsirkusetrikki (isanda juurest põgenedes alustab ta ju karjääri tsirkuses) – ta keerutab jalutuskeppi, muutes selle keravälguks, oma endise isanda ees, kes talle juba käe ulatas, aga vastu žesti ei saanud; Michelson võib iga hetk muuta jalutuskepi tapariistaks ja kättemaksuvahendiks, aga on veider ja naeruväärne kätte maksta üldisele maailmakorrale, kui tänu sellele oled saanud oma aadlitiitli. Ei, Michelson võib kätte maksta ainult endale selle eest, et valis vale poole, aga isegi see on võimatu, kuna ta on tark inimene ja mõistab, et mingisugust teist poolt ei ole olemas.

Isehakanute kahtlused

Shakespeare’i Claudius palvetab ja neab enda sooritatud koletut mõrva; leedi Macbeth ei suuda oma kätelt vereplekke maha pesta; Macbethile ilmuvad tapetute vaimud; Boriss Godunovil on „verised poisikesed silmades“; krahv Monte-Cristo on rabatud prokuröri väikese poja tapmisest, kelle tappis ta oma ema, kes teeb enesetapu, olles veendunud, et tema poega ootab surm – Monte-Cristo ei tahtnud sugugi lapse hukkumist, see patt jääb teda vaevama. Milliseid patustamisi, võrreldes nimetatutega, võiks kahetseda Michelson? Ei mingeid! Kuid ta tuletab aina sagedamini meelde põgenenud ja tabatud pärisorjast muusikut, kelle isand müüs teisele. Muusikut veetakse jalaraudades, talvel, külmunud kätega; Michelson pakub talle kohta sõjaväeorkestris, kuid muusik keeldub. Ta ei taha paremat saatust selles orjalikus riigis, ta ootab kevadet, kui jää sulab ja ta saab ujuda teisele maale. Michelson, taibates, et peaaegu kaotab väärikuse, läheb üle igasuguste seisuslike viisakuste ja räägib muusikut ära. Too aga vastab, et sõjaväeorkestrites pole flööti, tema aga on just flöödimängija. Michelson kinnitab, et muusik võiks üle minna metsasarvele, aga too jääb kõigutamatuks. Naljakas ebatäpsus, mille Jaan Kross kahtlemata meelega läbi laskis: sel ajal oli sõjaväeorkestris flööt muidugi olemas.

Parimate vene poeetide ülistatud sõjaväe flööt kutsus läbitungiva linnuliku vilega lahingusse. Napoleon, keda võitis kahtlase Pauli poeg, ütles, et põrkus Venemaal kahe võitmatu vaenlase – pakase ja pasunamuusikaga.

Katariina II ajal pöörati polguorkestritele tohutut tähelepanu, need kasvasid ja õitsesid. Aga flöödimängija, kellega Krossil saatus Michelsoni kokku viis, liitus võitmatu pakasega, loobudes saatust muutmast.

Jaan Krossi on mitu korda esitatud Nobeli kirjanduspreemiale. Esitati teenitult, ei antud teenimatult. Ta ise, olnud nii stalinlikes kui ka fašistlikes laagrites, arvas, et tema elu on läinud äärmiselt edukalt. Ühes laagritest töötas ta söekaevanduses. „See-eest,“ ütles ta mulle peaaegu kiideldes, „lasti meil iga päev duši all pesta.“

Kogu elu kirjutas ta kompromissidest, aga oli ise seesama flöödimängija…