DOKIVOLK KINOLINALT: Kaupo Kruusiauk tegi Peeter Volkonskist kolm aastat filmi. Loetud päevad enne „Viimase vürsti“ esilinastust istuti maha ja räägiti filmiteost, aga ka aristokraatiast, poliitkorrektsusest ja smailidest. Kaupo küsis, Peeter vastas.
Pealkirja selgituseks pole öelda midagi muud, et kui Volk 1989. aasta Tartu Muusikapäevade raames Vanemuise teatris oma grupi Rosta Aknad „Hommage a Salvador Dali“ nimelist uut kava tutvustas, tituleeris ta ennast just selle nimega.
„Kitarridel Vitkor Valissjev“ kõmistas ta, „klahvpillidel Morda Tainalemb!“ – pidades silmas Viktor Vassiljevit ja Tarmo Leinatamme. Ning lisas vaikselt ja tagasihoidlikult: „Ise olen Peeret Konvolksti.“
Aga nüüd vastvalminud filmist ajendatud köögilauavestlus.
Mis on aristokraatia?
Vastutus. Mingisugune päritud vastutus.
Vastutus mille ees?
Eks ta kunagi oli vastutus teiste ees ja inimeste eest. Võib öelda, et vastutus eelmiste põlvkondade ees.
Kuidas sa ise tajud end aristokraatia osana?
See on mingisugune taak või koorem, aga tead, ega see enam nüüd midagi sellist ole, et ta veres on. Minul enam seda õiget tunnet ei ole, ei saagi olla. Isal on veel küll. Ma ei näinud oma vanaisa, oma isa isa. Öeldakse, et kolme põlvkonna teadmine või tunnetus on väga oluline. Isal oli see täiesti olemas, tal oli ju nii isa, kui ta mäletas väga hästi ka oma isa isa ja tervet seda seltskonda. Vot see on väga tähtis. Minul see ikkagi puudub.
Sa oled näitleja. Kuidas on mängida dokumentaalfilmis?
Väga huvitav. Dokumentaalfilmis mängimist on tulnud varemgi ette. See oli päris lõbus.
See oli see, mis Nõgisto tegi?
Ei, see on justkui muu asi, kuigi jah, seal ka. Aga see oli, mis Sööt tegi. „Unenägu“ oli selle nimi. Ma mängisin ühes ooperis nimega „Imelugu“ ja Sööt tegi sellest „Imeloo“ tegemisest doki.
Seal sa olid üks tegelastest, aga meie loo puhul oled peategelane.
Ei noh, mis seal nüüd mängimist oli. Kuna ma ei ole näinud veel, mis sellest välja tuli, aga me oleme rääkinud ja on mingisuguseid kohti, kus ma üldse ei mäleta, et sa juures olid. Need on ilmselt kõige loomulikumad. Ega ma ei tea ka, sest sa ju kogu aeg seal video taga hõljusid, aga mida või keda sa võtsid, seda ma tegelikult ju ei tea. Kuna ma olen niivõrd palju olnud telekaamera ees, siis mul mingit kaamerakompleksi ei ole. Sellega ei olnud probleemi, ma lihtsalt tegin, mis ma niigi teen.
Aga mingi plõks käib ikka läbi, kui kaamera käima läheb?
Oleneb jälle. Kui sa küsisid mingisugust küsimust, siis ikka, jah. Aga ütleme nii, et sa ju kogu aeg…
Sa unustasid ära, jah?
Ikka, jah. Mõne koha peal oli näiteks niimoodi, et ma hakkasin midagi tegema, mida ma nagunii teeksin. Mitte nüüd rituaal, aga lihtsalt no näiteks enne bändiga peale minekut mingisugune ringutus. Siis käis läbi mõte, et ma teen seda küll nagunii, aga kui see nüüd filmi jääb, siis see mõjub tehtuna, aga perse, ma ikka teen seda, sest ma nagunii… Paistku välja, kuis paistab. Nihukest asja oli küll. See on seesama jutt, et kui elus midagi juhtub ja sa pärast räägid seda või kirja paned, siis tihtipeale öeldakse, et paneb üle. Aga tegelikult ongi nii, et mis päriselus juhtub, seda välja ei mõtle.
Kui me viimane kord rääkisime, siis mul tekkis tunne, et võib-olla film päris sinu ootustele ei vasta. Mind huvitas isiklik plaan, äkki sa tundsid, et su kultuurilist tegevust on vähe. Kuidas sa tunned, kas näiteks vestlus pojaga andis sulle endale ka midagi juurde? Sõltumata filmist.
Eks ta ikka.
Immanuel küll ütles, et te väga tihti ei vestle niimoodi nagu tookord.
Ega meil jah, vahepeal…
Aga kas sa leiad, et peaks rohkem niimoodi, avatult rääkima?
Ma ei tea … Muidugi peaks, aga, noh…
Raske?
Jah.
Oled öelnud, et me elame naljajärgsel ajastul. Miks nii?
Jah, huumorijärgsel. Vanasti ei olnud mingisuguseid smailisid, kõik said aru, et on nali, kui oli nali. Nüüd pead mingisuguse lõusta panema. Kirjutad nalja ja siis pead sinna kooloni ja sulu taha panema, muidu keegi ei saa aru, et nali oli, ja solvutakse. Inimkonna kõige suuremaks vaenlaseks on smailid. Kultuurivaenlane. On ju? Kui sa ei pane seda taha, siis on, et oi, ta mõtles seda tõsiselt äkki. Sellepärast ma panin ka ühele postitusele… no kus ei saadud aru ja õudselt hakati sõimama… et minge, smaili, perse, ja smaili.
Kuidas sulle püstijalakoomikud meeldivad?
Nii palju, kui ma olen lõigukesi näinud, siis alla igasugust arvestust.
Oled käinud mõnda vaatamas?
Ei, telekast olen mõnda näinud.
Kui naljast veel rääkida, siis võib-olla nõukogude ajal andis ühiskondlik totrus selleks hea pinnase, aga nüüd ei osata äkki ära kasutada seda, et ka poliitkorrektsus annab hea pinnase. Inimesed on kuidagi teravust kaotanud või ei juleta, tahetakse poliitkorrektsusega kaasa ujuda. Või mis sa arvad?
Kõige poliitiliselt ebakorrektsem erakond on kõige solvujam. Ma ei ütle midagi EKRE kohta, aga täiesti… Ei saa nalja teha ega midagi. Kui midagi ütled, on kohe nii, et… täiesti segane.
Sa said nõukogude ajal 1984 esinemiskeelu. Mida see ikkagi reaalselt tähendas?
See tähendas kõikide avalike esinemiste keeldu. Tol ajal oli niimoodi, et ütleme kui mõni näitleja tegi napsuse peaga etenduse, siis ei lubanud teater tal näiteks kolm kuud raadios ja teles üles astuda. Või võeti madalama palga peale mõneks ajaks. Aga minu puhul oli totaalne esinemise keeld, kõik avalikud esinemised, mitte ainult raadio või televisioon, vaid kiri saadeti üle Eesti kõikide rajoonide kultuuriosakondadele.
Selle keelu kehtestamise nimel tuli ikka vaeva näha!
Nendel?
Jah. No sellega oli ikka jama ka ju, et sellest igale poole teavitada?
Ju siis, sest ega tol ajal ju meili ei saanud saata, see läks igale poole postiga.
Kas sa oleksid eeldanud, et sellel perioodil oleks sind keegi rohkem toetanud?
Seda küll, jah. Oleks ju võinud mingisugune teatriliit või – tollel ajal oli teatriühing – midagi öelda, aga midagi ei olnud.
Mis see formaalne põhjendus oli?
Vaatamata korduvatele meeldetuletustele on näitleja Peeter Volkonski suhtunud kergekäeliselt autorite tekstidesse. Mitte ühtegi meeldetuletust ei ole ette näidata. Milliste autorite, pole öeldud. Ja millistesse tekstidesse, pole ka öeldud. Kui näitleja läheb lavale, kuidas sa saad kergekäeliselt…
Kus sa töötasid selle keelu ajal?
Ma töötasin Tallinna Puhkepargi direktsiooni mänguautomaatide sektori vaneminsenerina.
Kas inimesed siis üldiselt olid ikka kuidagi arad või? 40 kiri oli…
…1980. Vot siis oldi juba kõvad vitsad saadud sellega ja 84 oli kõva stagnavärk.
Sa mängid peagi linastuvas mängufilmis „Põrgu Jaan“. Mida sa üldse arvad Eesti mängufilmidest?
Kunagi oli mul huvitav teooria, mis aga nüüd on õnneks end kummutanud. Vaata, me alustasime selle aristokraatia jutuga ja omal ajal, ütleme 40 aastat tagasi, oli niimoodi, et kui sa hakkasid vaatama, et mis maades ja kultuurides kinokunst on kõrgel järjel ja kus on head filmid, siis kui Ameerika kõrvale jätta – mis on lihtsalt omaette, seal on kõike –, kui hakkasid üles lugema nihukesi kõvasid filmimaid, siis kõik olid kultuurid, kus oli aristokraatlik traditsioon – Venemaa, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, India. Ei maksa unustada, et lisaks nendele 500 filmile, mida nõukaajal kogu aeg näidati – tantsufilmid, India kino – oli tegelikult päris kõrgel tasemel kinokunst, mitte ainult see trullallaa ja Bollywood. Ja Gruusia. Mis ei tähenda muidugi seda, et kui kuskil on aristokraatlikud traditsioonid, siis seal oleks automaatselt… Noh, vastupidi see ei tähenda. Aga nüüd on see õnneks muutunud. Ja samal ajal oli dokk meil jõle kõva ja multi ja anima oli juba siis kõva, see on kuidagi hoopis teistmoodi. Aga mängufilm oli ikka üsna algelisel tasemel ja Soomes ju ka. Aga vaata, mis on Soomes toimunud ja mis on siin toimunud.
Soomlased hakkasid kõvasti raha juurde panema.
Siis polnud asi selleski, kuule, issakene, kas meil seda raha vähe oli siin nõukaajal või?! Taksoga sõideti mööda Nõukogude Liitu… Helikopterid lendasid…
Tallinnfilmi ajal küll, jah, aga ma mõtlen 1990-ndaid, siis tuli kõva auk sisse.
Ei nojah, seda jah.
Mis sa siis Eesti mängufilmist arvad?
Kogu aeg ikka tehakse ja tuleb, tore ju.
Mis sina neist arvad? Ikka käid ju vaatamas ja telekast tuleb ka?
Vot ei käigi eriti. Ma käin väga harva kinos, ausalt. Nii et ega ma… Aga tead, ma räägin nüüd ainult ühest korrast. Ükskord ma vaatasin mingit hiina filmi telekast, ja vaatasin, et see mõjub, et see suurel ekraanil mõjub vingelt, et jõle hea, et ma suudan ette kujutada seda, kui see oleks suurel ekraanil ja et ma tean, et see oleks suurel ekraanil jõle vinge. Ja siis ma vaatasin kodus „Seenelkäiku“ ja ma teadsin, kuidas see… Enne oli räägitud, et see on naljakas ja et see mets ja… Vot ei olnud, ei ajanud naerma ega… Läks mõni aasta mööda ja ma olin tuttaval külas, kellel oli hästi suur telekas ja sealt tuli uuesti „Seenelkäik“. Teine inimene oli kõrval, kes nägi esimest korda ja siis – esiteks see mets mõjus ja mõjus ka see, et teine vend oli kõrval, kellega koos naerda. Algul ma mõtlesin, et noh, ma olen näinud ju, et suurt viga ei olnud, aga siis nüüd teinekord vaadates… Vaata, mis mõjub… Mõtled küll, et ma kujutan suurel ekraanil ette ja hiina filmi puhul ka kujutasin ette, kui näitas, kuidas püssikuul põrkab veetilgaga kokku… suur ekraan, et väga vinge. Aga kui sulle näidatakse tõeliselt suurt metsa, vat siis see on hoopis midagi muud. Suure asja veel suuremaks kujutamine, see on pull asi.
Keda sa „Põrgu Jaanis“ mängid?
Mängin kõrvalpilku.
Sa dokumentaalfilme vaatad?
Ikka vaatan, jah.
Mis sulle on viimase aja dokumentaalfilmidest…
Viimasel ajal, ma pean mõtlema. Ma olen ikka näinud, ma vaatan selliseid rahvast rääkivaid ja antropoloogilisi asju, need on minu…
…leib.
Sõna otseses mõttes leib jah. Sest ma täiega võtan kaasa ja näitan tundides ka.
Kellest võiks sinu arvates Eestis teha portreefilmi?
Neid Eesti lugusid ma ikka teinekord vaatan. See on tegelikult hea, vaat niisugust… Neid on nii palju. Just praegu, kui ma nende sünnipaikadega tegelen, kui palju neid tegelikult on, kes on kusagil väärinud sünnikoha tähistamist selle pisikese Eestimaa peal
Mis projekt see sünnipaik on?
Lõppeesmärk on ERM-i koduleheküljel rituaalnäitus teha, kogu aeg ripuvad seal. Sünnipaikasid ja asju saab ju täiendada kogu aeg. Igas tähistatud sünnipaigas teeme lühikese videoklipikese, 30–40 sekundit. Kohalik kooliõpilane loeb selle, soovitavalt isegi kui enda tekst, või laulab või loeb väikese salmi. Ja siis üksiti tuleb nende sünnipaikade juurde ka see QR-koodi ruuduke. Tihtipeale on nüüd niimoodi, et on küll kiri ja nüüd keegi ei tea, kes see oli. Sa ütlesid kindral, aga mis kindral see tegelikult oli? Tuleb pisikene tekstikene ja siis sinna otsa tulevad lingid, noh, Vikipeedia. Vajutad kohe, et ohoo, kui huvitav jutukene, mis kooliõpilane luges. Siis juba… see peab tekitama huvi ka, et vaatad, mis vennikesega on tegemist.
Mis aeg sulle filmitegemise perioodil kõige keerulisem oli, isiklikus elus?
Ma ei oska, ma ju ei tea.
Kas miski häiris ka endast filmi tegemise puhul?
Praegu sa pead ju kõigi käest teatris luba küsima… Teinekord ma unustasin ise ka ütlemata, et sa kohale tuled ja siis… ma pidin ju ütlema ja hoiatama vähemalt ette.
Orgunni värk, jah?
Orgunni värk ja see, et sa pead igaühelt isiklikult luba küsima.
Mis sind Eesti ühiskonnas häirib?
Ikka see, et samal ajal kui mingisugune korrektsus, korrektsus, poliitkorrektsus… Samal ajal igasugune au ja häbi puudub lihtsalt. Kui siin neli aastat tagasi see kandideerimine oli, siis ma ühe korra käisin Mustvees, kus oli Vabaerakonna telk. Lihtsalt kutsuti inimesi sinna telgi juurde, et tulge vaadake, see on meie Vabaerakond ja valige Vabaerakond. Ja siis tuli keegi, et aga mis te lubate? Nii ongi, noh. Telgi juures lihtsalt. Ja siis me räägime, et populism ja populism. Tahetaksegi populismi. Ise küsitakse, et lubage midagi.
