IFF SAAB 65: Juku-Kalle Raid, Kairi Keso, Marek Reinaas  ja Tiina Ilsen kutsusid Ivo Linna tema 65 aasta juubeli puhul õue mängima. Mitte laulma, vaid nii nagu eelteismelised lapsed teisi eelteismelisi lapsi mängima kutsuvad. Kühvlid, ämbrid ja õu asusid baaris Texas Pikal tänaval.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Teeks kuidagi algust, meil on miljon küsimust. Rock Hoteli päris esimesel kontserdil käisin põhikooli lõpupeol, kus te mängisite. Ma ei tea, kas sa mäletad?

Ivo Linna (I.L): Ma mäletan seda väga hästi kusjuures, see oli 44. kool. Tänu sellele mäletangi hästi, et minu tütar käis seal koolis. Üsna mitu korda mängisime seal.

 J-K.R: See oli Teaduste Akadeemia saalis, see oli väga vinge asi. Ehkki ma ise kuulasin hoopis progerokki, oli ikkagi lahe.

I.L: Kitarrist Viktor Vassiljev ütles ükskord, et mis te kurat kogu aeg ühte ja sama lugu mängite. Tema arusaam rock’n’roll’ist oli selline, meil oli natuke teistsugune. See on meie lapsepõlve muusika ja sinna sa jääd. See juurikas on see. Kui ma kuulasin kooli staadionil Bill Haley „Kellarokki“ („Rock Around The Clock“), aasta oli siis 1957–58, jäid kõik kaugused hüppamata…

Ja siis, aastal 1963, tuli juba Beatles. Me ei saanud alguses aru, mis toimus. Aga Beatles ja Rolling Stones olid kaks sellist vältimatut bändi. Ja see oli ikka murrang, pauk, kui see tuli. Kõik need juuksed, moed ja värgid. No palju me saime kaasa minna… Mina omasin juba moeröögatust! Nailonsärki! Läksin selle särgiga pinginaabri ja kaaskitarristi sünnipäevale. Olin siis 17. Ja siis me jõime lõunamaist, mis oli hea magus, aga tegi täiesti purju. Jäin õue peale magama ja see nailonsärk oli pärast täiesti roheline.

(Libiseb sujuvalt napsiteemale) Ülikoolis ma ei mäletagi, et meil oleks viina joodud. Naised jõid veini ja meie ajasime ainult õlut sisse.

(Ärkab meenutusest) Mina õppisin seal eesti keelt ja ma õppisin seda halvasti, sest et oli ju vaja ka Tartus hakata bändi tegema.

Tiina Ilsen (T.I): (Rõõmsalt) Meie lapsepõlve juurikas oled ikka sina.

I.L: (Naerab) Õnnetud inimesed!

J-K.R: Sa tegid juba enne ülikooli bändi, aga siis tuli sõjavägi.

Sõjaväkke läksin ma 1969. Ma ikkagi kaks kursust käisin ülikoolis patuga pooleks ära. Siis löödi minema, eksmatt. Siis nägin internaadis teadet, et otsitakse abitöölist mükoloogide ekspeditsioonile. Erast Parmasto otsis, kes siis muu kui meie seenevana! Võetigi. Ma olin poolteist kuud Polaar-Uraalis. Täiesti unustamatu kogemus.

(Irooniliselt ja lõbusalt ühtaegu) See oli rahvamajanduslikult tohutult tähtis ekspeditsioon, me korjasime puudelt seeneeoseid karbikestesse. Pidi kindlaks tehtama, kui palju see seen kahjustab Nõukogude Liidu tohutuid metsarikkusi, ja mida sellega ette võtta. Aga kui nägin viimati Parmastot – kümmekond aastat tagasi –, kui meid oli armulikult kutsutud presidendi vastuvõtule, ütles ta, et tema teada on need karbid siiamaani lahti võtmata. (Üldine naer lauas)

Seal olid Hruštšovi ajal mahapõletatud vangilaagrid, kus elasid hirmsad vanad. Üks tuli mu juurde ja ütles: „Ivuska, daragoi, sa näed mu näost, kui paha mul on olla. Ma tean, et teil on ekspeditsioonil piiritust.“ Ja oligi. Sest seal käis vagonlahvka, aga see käis ülepäeva. Ja ma valasin talle plekist kruusi täie. Pärast Parmasto ütles, et näe, rong läheb homme, lähed ja tood asemele oma raha eest, ja ma tõingi. Ja sõitsin rongi katusel umbes 12 tundi, sest rong sõitis 12 kilomeetrit tunnis.

J-K.R: (Teemat vahetades) Kus ja kuna oli see esimene hetk, mil said aru, et sul on kordumatu hääl?

I.L: (Siira imestusega) See küsimus on nii kuradima loll, et seda annab välja mõelda! See ei ole mulle pähegi tulnud, et kordumatu. Kordumatud hääled? Võta parem kasvõi Georg Ots või Jaak Joala. Rääkimata suurtest ooperilauljatest. Kellel on muidugi müstiline häälematerjal, on Orelipoiss, Jaan Pehk. See on meeletu. Kellel on väga kummaline tämber, on Sal-Saller. Mäks ka muidugi.

Kairi Keso (K.K): Kus sa sõjaväes olid?

I.L: (Õhinal) Mul oli sõjaväega selline pull, et võeti Tartust sõjaväkke ja teatati, et marss Tartu-nimelisse tankidiviisi Kuibõševi. Ja oleks mul juuksed peas olnud, oleks need püsti tõusnud. Aga üleajateenija Tõnis Kõrvits viis mind vanemleitnant sm Tombergiga kokku ja saime kokkuleppele, et tulen suure trummiga, hakkan panema.

Seal oli ükskord mingi tohutu kantaat ja ma panin kolm korda vales kohas paugu. Tomberg tormas läbi orkestri, et Linna, kolm peldikut! Mis tähendas siis seda, et ma pidin kolm päeva peldikut puhastama. Mis teha! Lõbusaks läks siis, kui tuli elukunstnik Graps. Ja me olime kõrvuti voodites. Ja Graps sai siis väikese trummi. Me olime kõvad vennad, meie diviisi ülevaatus olid ükskord Riias, kus tunnistati meid selle ringkonna kõige paremaks rütmigrupiks.

Gunnar Grapsiloli see hea omadus, et tema hinge läks see vene asi jube masendavalt. Ta tegi sõjaväes umbes 30 laulu iga päev, millele tegi ise sõnad ka. Ja üks nendest lugudest oli „Istun akna all ma ja igav on mul“. Mul oli au seda esmaesitada. Grapsiga sai palju pulli ja üldse oli meil väga hea kamp.

T.I: Kas sulle meeldib, kui keegi tuleb su juurde ja ütleb, et kuule, Iff, küll sa oled äge!

I.L: Minul pole selle vastu midagi. Grapsil oli võib-olla see häda, et ta langes selle suure kuulsuse, mis tal Venemaal oli, ohvriks. Ta oli jumal seal. Ja kui Graps läks oma valge salliga, siis kogu Venemaa käis pärast valge salliga. Ta korraldas seal hotellis ka muidugi selliseid pidusid, et pärast kõik naised koridoris olid koomas. Aga langus oli ka kiire. Ta kuidagi ei mugandunud, tema ei osanud minu moodi kõrtsilaulikuks saada.

Marek Reinaas (M.R): (Ärkab üles) Kas Venemaal olid rahad kõvad ka?

I.L: No kolm nädalat tööd ja värviteleviisor käes, mis maksis ütleme 1100 rubla. Aga seal oli ka tööd, näiteks Omski linnas ikka kuus kontserti päevas.

J-K.R: Pärast sõjaväge sa ju läksid varieteesse laulma…

I.L: (Elavneb) Oo jaa! Tallinna baar. Mina läksin täiesti heausksena pakkuma ennast, olin ju telekas olnud ja 1970 sai filmitud see „Sangar seiklusfilmis“. See oli igavene kihvt värk. Ja siis mind võetigi sinna; minu sõber bassimees Hundi Toits oli just mereväkke võetud ja ma sain tema kostüümi. Ja kohe järgmine päev lavale. No tänased staarid võiks kõik ära minestada. 1,5-meetrine koridor, kust kõik jooksid läbi… Üksvahe olin Astorias ja 1974 läksime Reedaga Viru II korruse restorani laulma. Siis 3–4 kuud laulsin Astorias, Viru teisel ja Tallinna baaris korraga praktiliselt. Hakkasime Virus pihta, mina panin trammiga seejärel Astoriasse, laulsin oma ühe laulu ära, siis sama kostüümiga Tallinna baari. Ja pauh! tagasi joostes, haltuura ajaks jõudsin jälle kohale.

Minu rekord oli 13 korda jutti „Money, money, moneyt“ laulda… Mäks jälle väidab, et tema on teinud 40 korda Pirita restoranis „Kullast südant“.

(Hüsteeriline naer, naeravad ka inimesed naaberlaudades)

(Iff on ilmselgelt hoos) Tartus oli jälle restoran Tarvas. Ja me olime mingid eksamid ära teinud ja mul oli järjekordne moeröögatus ehk Marati nailonpallon. Lähen selle lumivalge palloniga ja küll see meeldis mulle, aga šveitser käratab, et kus on lips. Üks kolleeg küsis, kas mul püksirihm on, ja siis tegin sellest püksirihmast lipsu – aga palun. Ent Virus pidi olema töötõend, mitte lips…

J-K.R: Inimesed tulid varieteed vaatama maalt bussidega, aga samamoodi tulid オンライン カジノ nad ka Ivo Linnat vaatama. Sa olid ikka superstaar. Mis tunne see oli?

I.L: (Rehmab rõõmsalt käega) Mis tunne mul olla sai, peaasi, et töö sai ära tehtud. Mul on ka elu läinud niimoodi, et ega ma väga palju pole saanud solist olla. 1973 sai alguse Ehala punt, kus Lehtlaan laulis, mina laulsin ja kes seal kõik. 1975-ndast hakkas bändielu ja seal ei olnud nii, et üks laulab ja bänd saadab, see oli ikka ühine töö. Ma olin tuntud pigem tänu televisioonile. Ma ei ole ka selline natuur, kes oleks hakanud näiteks Venemaal käies mingit staari kuskil mängima.

J-K.R: Kuule, Iff, sa oled ise ka ju mõned laulud kirjutanud.

I.L: (Parandades) Ütleme, et teinud. Mõnikord sõidad autoga ja lõugad iseenesest midagi. Siis mõtled, et võiks ju mingisuguse loo teha.

(Eneseirooniliselt ja lõbusalt) Aga mul on ju ikkagi massiivne helilooming. Mingi viis või kuus lugu. Eri Klas ütles väga hästi, kui tema käest nüüd küsiti juubeli puhul, et kas ta ise pole muusikat teinud. Siis ta vastas, et maailmas on väga palju head muusikat, aga maailmas on veel rohkem halba muusikat. Ja et tema sinna oma panust ei pane.

Kadunud sõber Ott, tal oli see, et „Hei, hei tule jaama…“ Vana tuli Apelsini proovi, et ah, ma tegin siin ühe teksti, tead. Ja mina võtsin selle teksti enda kätte ja viis tuli veerand tunniga. Aga Otil olid ka jube head tekstid. Ta pakkus neid Ruja laule „Must ronk“ ja „Tule sööklasse“ ju enne meile. Aga me ei inspireerunud millegipärast. Priit Aimlal olid ka jube head tekstid. Ma käisin selle „Viie viimase“ pärast isegi KGB teraspilguga kohtumas: „Mida te sellega õige mõtlesite?“ Laul hakkas pihta nii, et „tähtsaid mehi täis on poodium, jaa, kõik on täis“. Võta, kuidas tahad. Mis seal salata, tollel ajal hirmu jagus, vähemalt mul.

Ühesõnaga, see tüüp küsis ka, et kas igatseme klikiaega taga või. Ja ladus sõnu peale. Mina tegin lamba häält ja lamba nägu. Siis oli niisugune juhus, et me saime esinemiskeelu, kuna Viimsi koolis tehti papitükkide peale piletid ja müüdi 20 kopikat pilet, aga kellelegi lapsevanematest see muidugi ei meeldinud. Et rikkusime finantsdistsipliini, see tähendas haltuura tegemist. Kutsuti välja ministeeriumi, sõimati nägu täis ja öeldi geniaalne lause: „Te olete selle Rock Hoteliga nüüd viis aastat koos laulnud. Et selle ajaga olete teeninud ilmselt palju raha, nüüd võiksite hakata esinema tasuta. 1980-ndate algus oli masendav aeg.

J-K.R: Nii. Nüüd võtame ette ärkamisaja laulud: Jüri Leesment, Alo Mattiisen ja sina. Sina oled nende visiitkaart.

I.L: 1987 enne muusikapäevi lindistasime laulu „Ei ole üksi ükski maa“. Kõik vennastusid seal ja siis meie Aloga ka. Kõik, kes ei pidanud ka seal olema, töllasid seal ikka ja jõid viina. Jube lõbus oli. Tuli sügis ja Alo helistas mulle, et tal on selline idee, et järgmistel muusikapäevadel 1988 teeb ta viis isamaalist lugu. Vanad nimed ja kõik. Küsis, et kas ma olen nõus laulma. Ma olin ausalt öeldes kõrvust tõstetud.

Siis oli Linnahallis mingisugune kõnekoosolek. Presiidium istus ja Alo ütles, et paneme lindi mängima ja mina maigutagu suud. Bänd oli taga ja siis ma maigutasingi seal.

J-K.R: Muusikaga on ikka nii, et mingil hetkel ta devalveerub. Aga need viis isamaalist laulu ei ole devalveerunud.

I.L: (Mõtlikult) Ma nüüd üritan jube tarka juttu rääkida, paluks mitte pahaks panna… See on kirjutatud selges oma ajastu võtmes, ehk seepärast. Alol oli see õnn ja õnnetus, et ta oli ikka geenius. Ta jagas ära, kuidas tuleb ühte head lugu kirjutada ja seepärast ongi need aegumatud.

T.I: Suudad sa KesKus’i lugeja jaoks panna enda lauludest väikese topi kokku?

I.L: Ma ei oska sellist läbi aegade toppi teha. Siin on kaks varianti, kas panna neid lugusid ritta, mida on kõige rohkem soovitud, või need, mida on mulle meeldinud laulda.

K.K: Kas Rock’n’roll on sinu jaoks absoluutne kreedo?

I.L: (Resoluutselt) On jah, mis seal salata. On juhtumeid küll ja küll, kus sa võtad selle räsitud vinüüli, mida oled 3000 korda kuulnud ning paned ikka peale ja paned punni põhja. Ja nad ikka oskasid seda omal ajal hästi teha küll. See jäi lapsest saati hinge.

Aga laulda meeldib ka teistsugust värki, näiteks Olav Ehalat.

(Rõõmsalt) Ehala muss on mulle muidugi piin ära õppida! Olkul on ju suurepärane huumorimeel. Sest tema tuleb ja ütleb, et tule heliloojate majja, tal oleks vaja seal paar lugu teha mingisuguse näitemängu jaoks. Ütleb, et multifilmi jaoks, tead, tuled naksti ja laulad ära. Kui sealt heliloojate majast öö hakul välja vaarusin, siis mõtlesin, et ma peaks kusagile võtma öömaja, sest ma ei jaksa koju ka minna.

Aga põhiline õudusunenägu, mida näen, on Linnahall. Peeter Sauli orkester on laval ja mina seisan kardina vahel ja pean minema peale, aga mõtlen, et miks kuradi pärast ma pean seda Joala laulu laulma. Ma ei tea sellest ühtegi sõna. Ja siis ma ärkan üles, külm higi otsa ees, toss täiesti väljas.

M.R: Mida sa teed, kui ei laula?

I.L: Ma olen otsinud erinevaid tegevusi. Teed seal puid, ja vahepeal tabas mind värviliste klaaside hullus. Tegin niisuguseid vitraaži moodi asju. See on lihtsalt üks tegevus, mis haarab sind jäägitult. Ja ma ei kavatse kinnitada, et teen suurt kunsti, aga tore on. Siis olen teinud puust mingeid kulbikesi, jälle tegevus. Ja tänu sellele, et lapsepõlves see ainuke kanal oli ju suuresti lugemine, siis ma lugesin päris palju ja nüüd ma ikka loen ka. Mõnikord loen kolme raamatut korraga.

J-K.R: Kuna tuleb Rock Hoteli uus plaat ja kes selle kirjutab?

I.L: Kõige lähemal olime me plaadile vist möödunud aastal. Teeks niisuguse klassikalise rock”n roll’i plaadi. Nüüd on meil tekkinud selline idee, et võtaks juhtmeid vähemaks ja naturaalpille juurde ja teeks sellist mõnusat svingivat buugivuugivat muusikat. Ja minu arvamus on, et me peaksime seda üritama teha eesti keeles. Ma arvan, et me hakkame sellega sügisel kuidagi otsast pihta.