VORMIOTSINGUD JA ÜHISKONDLIKKUS: Nikolai Triiki (1884–1940) võib pidada Eesti 20. sajandi esimese kahe kümnendi kunstiliselt kõige radikaalsemaks autoriks. Liis Pählapuu analüüsib Triigi loojateed ja kommenteerib näitust Kumus.
Nikolai Triik ja pärast Triiki esile kerkinud Ado Vabbe tõid siinsesse kunsti esmakordselt ühiskondliku tundlikkuse, ühendades selle vormiliste otsingutega. Konrad Mägi oli pigem väga isikupärane maalija talle ainuomase käekirjaga, samas kui Triigi loomingust saame välja lugeda ka aega, kus ta elas, ja kunstniku enese ideelis-ideoloogilisi seisukohavõtte. Sealjuures ei olnud Triigi ühiskondlik-kunstilised hoiakud üheselt loetavad: kui tavaliselt deklareerib avangard internatsionaalsust, siis Triik oli Noor-Eestiga seotult hoopis väga tugeva rahvusliku meelsusega. Sellest hoolimata on Triik üks väheseid autoreid, kes on ühendanud oma loomingus kirjeldatud avangardsuse ja samas nn klassikalise maalikunsti väärtused. Triigi värvi- ja vormikäsitlust on toodud eeskujuks „heast maitsest”: ta ei liialdanud kunagi magususega, vaid hoidis elegantset joont.
Leetse-Lepikult Peterburi
Mitmed Nikolai Triigi maalid kujutavad Paldiski lähedal asuvat Leetse-Lepikut, kus elas Triigi vanaisa Jakob Evald. Siin veetis kunstnik kõik oma lapsepõlvesuved. Koht oli Triigi jaoks väga olulise sentimentaalse väärtusega, ka tema viimane puhkepaik asub Leetse-Lepikul.
Peagi alustas Triik õpinguid Peterburi Stieglitzi kunstikoolis nagu paljud teised esimese põlvkonna modernistid. Koos Triigiga õppisid alates 1901. aastast Peterburis ka Konrad Mägi, Jaan Koort ja Aleksander Tassa. Tihe koostöö sidus neid ka hiljem. Sajandi alguses elas Peterburis kümneid tuhandeid eestlasi. Stieglitzi koolist heideti Triik ja tema sõbrad välja 1905. aasta revolutsiooni sündmustest osavõtmise eest. Seejärel õppis ta Tallinnas Ants Laikmaa ateljeekoolis. Just siin hakkas ta intensiivsemalt tegelema inimese kujutamisega.
Pärast Eestis viibimist siirdus Triik taas Peterburi. Seal õppis ta Josef Braszi ateljees, arendades joonistusoskust. Ühtlasi avaldas ta karikatuure mitmes Peterburi poliitilises pilkelehes, mis pärast revolutsiooni olid ilmuma hakanud.
1906. aasta kevadel ja suvel viibis Triik koos peatse abikaasa Valentina Grekova ning Konrad Mägi ja Aleksander Tassaga Ahvenamaal. See oli oluline periood tema kunstnikuteel: romantiline ja rõõmus aeg, mis tõi kaasa ka esimesed katsetused maastikumaali alal.
Noor-Eesti, Pariis ja Norra suved
Enne revolutsiooni alguse saanud Noor-Eesti liikumine soovis viia Eesti kultuuri võrdväärsena maailmakultuuri areenile. Selleks sooviti kirjanduses, aga ka teistel kultuurialadel tekitada uus esteetiline kvaliteet, mis põimiks autori individuaalsuse, omakultuuri arengu ja rahvusvahelise konteksti. Triik oli liikumisega tolleaegsetest kunstnikest kõige tihedamalt seotud: ta kujundas Noor-Eesti albumeid juba alates esimesest numbrist (kaanekujundus „Tulekandja”, 1905).
Noor-Eestiga seotud kirjanikud ja kunstnikud rändasid palju erinevates Euroopa riikides ning metropolides. Esmalt käidi sageli Soomes, hiljem teistes Skandinaavia riikides (eriti Norras). Peatselt muutus aga olulisimaks Pariis. Triik siirdus Pariisi õppima (muuhulgas õpetas teda ka Edvard Munchi õpetaja Christian Krohg), kuid olulist rolli mängisid ka linnakeskkond, inimesed, muuseumides nähtu jne. Kunstilistest eeskujudest muutusid olulisemateks foovid ja ekspressionistid, kelle mõjul hakkas Triik nüüdsest vabamalt kasutama vormi, eriti aga värvi.
Pariisi aastate suved veetis Triik Norras, kus keskendus maastikumaalile. Pariisis olles oli tema fookuses omakorda portreekunst. Iseloomulik on värvi dekoratiivne kasutamine maastikes ning teatav saladuslikkus portreedes. Triik võttis nende töödega osa nii Pariisi kui ka Eesti kunstinäitustest.
Otsingud rahvuslikus liinis
1908. aastal sõitis Triik tagasi Peterburi, asudes taas õppima – seekord kuulsa vene maalikunstniku Nikolai Roerichi juhitavas kunstikoolis. Roerichi koolkond lõi suuri pannoosid, millel jutustati eepilisi ajaloolisi lugusid. Samuti puutus Triik nüüd rohkem kokku Ivan Bilibini seisukohtadega raamatust kui kunstilisest tervikust.
Triik tundis huvi Põhjamaade arhailise mineviku ja selle kujutamise vastu, mis seostus Eestis vägagi tooni andnud minevikuhuviga. Seetõttu maaliski Triik tööde tsükli, mis kujutas eepilisi lahinguid ja suhestus rahvaluule motiividega. Ta osales ka Eesti Rahva Muuseumi saadikuna vanavara kogumisretkel. Oma loomingus mängis Triik läbi Põhjamaade kunstis levinud võtteid.
Roerichi eeskujul hakkas ta kasutama temperat ning pastelli, mistõttu tööd muutusid dekoratiivsemaks ja tõusis säravate lokaaltoonide osatähtsus. Triigil ei õnnestunud pannoosid teostada seinamaalidena, mis olid kogu Põhjamaade rahvusromantilise liini püüdluseks ja lõppeesmärgiks.
Juhan Liiv ja Gustav Suitsu „Tuulemaa“
Aastatel 1908–1910 tegutses Triik aktiivselt koos rühmitusega Noor-Eesti. Temast sai ühenduslüli rühmituse ja välismaal õppinud kunstnike-modernistide vahel, lisaks kujundas ta Noor-Eesti trükiseid, aitas korraldada näitusi jne. Triigi enese tööd leidsid samas laialdast tunnustust. Tartus lõi Triik portree Juhan Liivist, kes oli nooreestlaste jaoks väga oluline autor, kelle loomingut püüti laiemalt väärtustada. Liivi portrees toob Triik tundliku söejoone kaudu erakordse osavusega välja Liivile omase pinge. Poeedi väljapääsmatustunne on seotud inimliku soojusega, mida toetab joonistuse intiimne formaat.
Triigi selleaegsetest kirjutistest on näha, et ta tajus teravalt lõhet kunstnike ja publiku vahel: kaasaegne kunst oli ühiskonnas jätkuvalt kõrvalise tähtsusega.
Triigi Noor-Eesti loomingu jätkuks on hilisem Gustav Suitsu luulekogu „Tuulemaa” (1913) kujundus. Gustav Suitsuga sidus Triiki tihe ja vastastikku inspiratsiooni pakkunud koostöö. Luulekogu kujundus on kultuuriloos märgilise tähtsusega. Torkab silma Triigi detailitäpsus ka kõige väiksemate kujunduselementide ja märkide juures, mis peegeldub paljudes eelkavandites. 1914. aasta suve ja sügise veedab Triik Aino ja Gustav Suitsu juures Soomes Kilos. Siin ja hiljemgi loodud maalid annavad tunnistust sellest, et maastike kujutamine oli Triigi jaoks võimalus vabamate eneseotsingute ja maaliliste ideede rakendamiseks.
Kopenhaagen, Berliin ja Laikmaa portree
Teistest Tartus viibimise ajal loodud portreedest eristub selgelt portreevisand Irmgard Menningust. Fataalne, mehele ohtliku ja munchilikult morbiidse naise tüüp on Triigi loomingus erandlik nähtus. Menningu visandlik töö juhatab sisse Triigi edasiste väikeses formaadis teostatud kompositsioonide ekspressiivse tsükli.
1910. aasta novembris otsustas Triik liikuda taas välismaale. Mõnede Kopenhaagenis veedetud kuude jooksul tekkis kunstnikul kontakt Hyllestedtide perekonnaga, kellest ta maalis mitmeid portreid. Peagi reisiti koos elukaaslase Viktoria Martnaga edasi Berliini. Majanduslike raskuste pinge käivitas Triigis jällegi sotsiaalset ebavõrdust märkava pilgu ning selle märgiks on groteskselt tõusiklust pilavad rahutu joonega karikatuurid.
1912. aasta detsembris Caprilt kodumaa poole teele asunud Ants Laikmaa veetis paar kuud Berliinis, kohtudes seal vanade sõprade, teiste seas Triigiga. Portree lõppversioonis küll julgete värvilaikudega edasi antud Laikmaa nägu järgib ometi realistlikku vormikindlust ja kujutatava elulähedust, millele viitab ka söekavandi jõuline modelleerimine.
Mitmed 1913. aastal loodud visandid peadest näivad olevat katsed proovida, kuidas joon suudab edasi anda emotsionaalset pinget, portreteerimata samas konkreetset inimest.
Ekspressiivne öö ja „Ulguv koer“
Berliinis kogetud ekspressionism mõjutas Triigi loomingut tugevalt ning temast kujuneb Eesti esimene ekspressionist. Kunstiajaloos märgiliseks tõusnud tööd ei ole tahvelmaalid, vaid viitavad väikese formaadi kaudu justkui intiimsemale sfäärile, öisele tumedale poolusele, isiklikele emotsioonidele ja kunstnikule korda läinud teemadele. Sarja tööd on kui fragmendid mingist ühtsest jutustusest, mis jääb kõrvaltvaatajale lõpuni määramatuks. See pingestatud, emotsionaalselt terav liin, millele andis tõuke katastroofiaimdusega õhustik Berliinis, oli aastaid justkui paralleelmaailm Triigi tunnustust leidnud rahulike esindusportreede kõrval.
Ekspressionismi võttestikust saab Triigile omaseks kannatava inimese kujund, seda nii inimkonna kui ka üksikisiku tähenduses. „Jahi” (1913) eeltöödes on jälgitav peaaegu abstraktsete tunglevate masside vormumine selgepiirilisemateks figuurideks, mis siiski järgivad eesmärki anda mõtet edasi dünaamikaga. Joonistustes on tuntav keskne huvi inimfiguuri väljendusrikkuse vastu. Tinglikult „Sõttamineku” (1909) eskiisi ahastavatest murtud naisfiguuridest alanud „ekspressiivse öö” lõpp-punktiks on „Ulguv koer” (1921).
Kui 1913. aastal alanud seeria taustaks jäävad Triigi Berliinis kogetud raskused ja sünged meeleolud, siis „Ulguvat koera” saab seostada mitu aastat hiljem Triigi loomingus tekkinud kriisiga, mis järgnes 1919. aasta ülevaatenäituse hävitavale kriitikale. Näitusel, kus lõhe jooksis seniseid arenguid stabiliseerivate ja uute märksõnade (futurism, ekspressionism) vahel, võttis tembeldav kriitika kindla suuna võitluseks kõige uuemate nähtuste areenile toomise nimel. Eesti kunsti arengus tervikuna kujunes 1919. aasta näitus piiritähiseks, mis demonstreeris ühe ajajärgu lõppemist ja teise algust. Sajandi alguskümnenditel loodu muutus kunstiajalooks, kuhu nüüdsest kuulus ka Triigi loomingu kulminatsioon.
Viimased maastikud
Suureformaadiliste esindusportreede ja morbiidsete, justkui väikekodanlust pilavate peredest loodud grupiportreede kõrval on Triigi tolleaegses loomingus nähtav üha pretensioonitumaks muutuv ümbritseva ruumi kujutamine. Olles kogu järgneva elu seotud Pallasega, saab Tartust tema peamine tegevusruum. Triik on mõjutatud tolleaegsest realismist ning selle aguliromantikale keskendunud poolest, mille pruunikas maalähedane harmoonia sai iseloomulikuks paljudele Tartu koolkonnas õppijatele.
Elu viimastel suvedel on Triik vahetus kontaktis loodusega. Maastike kujutamisel liigub Triik aina suurema üldistusastme suunas. Huvi keskmeks kujuneb siin mitte enam vaatest esile kerkiv jõuliselt dekoratiivne vorm, vaid ruumi piiranguteta avarus. Aina enam langeb silmapiir reljeefsete mändidega rannamaastikes, mida Triik maalis Saaremaal, Rutjal ja Leetses veedetud suvede jooksul. Leetse avar rand, mis on olnud tunnistajaks Triigi esimestele suvedele, jääb maali kujul tähistama ka neist viimaseid.
Triigi esindusportreed ja Pallas
1913. aastal Berliinist saabudes satub Triik uude situatsiooni – temast saab populaarne portretist.
Triigi saamisel portretistiks oli tõukejõuks portree näitlejanna Erna Villmerist, mille täisfiguuris kujutise kuninglikkus muutus etaloniks paljudele portreetellijatele. Triigi tellimusportreed räägivad teises keeles võrreldes isiklike kontaktide pinnalt loodud portreede ja maastikega ning emotsionaalsete kompositsioonide väikevormidega, mis varjatuma poolena saadavad Triigi kui portretisti tegevust. Portreed, milles on esikohal soliidsuse ja esinduslikkuse taotlus, ühendavad ajastu maitse ja natuurilähedaselt kujutatud persooni rahulikuks tervikuks.
Järgnevatel aastatel loodud portreed jutustavad tolleaegses ühiskonnas positsiooni saavutanud erinevates valdkondades tegutsenud inimestest. Täisfiguuris naiseportreed on tihedas suhtes tolleaegsete maitse-eelistuste ja moodsa naise kuvandiga. Triigi portreid ühendava joonena on Hanno Kompus näinud pealtnäha staatiliste inimeste vastuseta jäänud küsimuste pingest jutustavaid pilke. Triigi portreelooming liigub vaoshoituse, reaalsusest lähtuva ja eksperimentidest hoiduva keele suunas. Naisportreed, mille loomist Triik jätkab nii 1920. kui 1930. aastatel, annavad pildi kunstniku naisekujutamise konventsioonidest. Läbivalt on naiste kujutamisel kasutusel peenemad tehnilised lahendused ja hoidumine monumentaalsest raskepärasusest, mis saab väärtuseks Triigi loodud kultuuritegelaste söetehnikas meesportreedes.
1920. aastatest on selgelt tajutav Triigi taandumine kunstielust. Kuigi Triigi loominguline aktiivsus kahaneb, tekib tema tegevusele uus fookus – keskendumine õppejõutööle Pallases. Triigi intensiivset töösse pühendumist ja analüüsivat, kaaluvat tööle lähenemist oli õpilastel võimalik jälgida just tema tol ajal loodud söejoonistuste põhjal. On iseloomulik, et Pallases, millest sai vaid põgusalt modernismi toetaja, suunas töö õppejõuna kunstnikke ka enese loomingus hindama traditsioonilisi kujutamisoskusi. Joonistusest, mis on Triigi töödes olnud alati oluliseks aluseks, töötab ta nüüd välja totaalset terviklikkust taotleva portreekäsitluse. Kirjanike söejoonistuste seeria lõpuni väljamodelleeriv põhjalikkus loob neist esinduslikud monumendid.
Pildid: http://digikogu.ekm.ee/filiaalid/kumu/pressimaterjal/nikolai_triik/year-2014
