Liiga palju sotsiaalseid ja poliitilisi huvisid on seotud Euroopas selliste inimeste seisuse loomisega, kes leiavad, et nende ees on kõik süüdi ja et kõik on neile võlgu.
Julia Latõnina
ISLAMIÄÄRMUSED LÄÄNES: Erik Jesse analüüsib Euroopa hirmu islami ees ning nendib, et „islamivihkajate“ ja „ksenofoobide“ hulka kiputakse tänaseks liigitama ka kõik need, kes julgevad islami radikaalsemat ning vägivaldset poolt vähegi kritiseerida.
Viimaste aastakümnete lääne ühiskonnateaduste muude moevoolude hulgas kuulub eriti silmapaistev koht hirmu- ja õudusjuttudele seoses islamofoobiaga. Neologism islamofoobia ise tuli reaalselt käibele 1997. aastal vasakpoolse Runnymede Trusti jõupingutuste tulemusena (Runnymede Trust on vasakpoolne think tank organisatsioon, mille lõid 1968. aastal Jim Rose ja Anthony Lester). Vaid 17 aastat hiljem on „islamofoobia uurimine“ saanud lääne ülikoolides mõjusaks akadeemiliseks teadusharuks: loengud, sümpoosionid, vastava sisuga „teadusajakirjad“.
Mõiste ise peaks justkui viitama irratsionaalsele vaenule moslemite vastu või põhjendamata hirmule nende ees. Reaalselt aga rakendatakse tänapäeval jutte „islamofoobiast“ teatavasti nii, et iga kriitiline seisukoht islami suhtes võib sinna alla langeda.
„Islamofoobia“ kui kriminaalkuritegu
Alustagem sellest, et kui liigitamise aluseks võtta ratsionaalsuse/irratsionaalsuse küsimus, siis tuleks tunnistada, et paljude endale islamofoobi sildi külge saanute arvamused on üsnagi ratsionaalsed. Õigusega märgib ameerika filosoof Walter Laqueur („The Last Days of Europe: Epitaph for an Old Continent“), et tabavam termin oleks hoopis „terrorifoobia“ – hirm terrori ees, arvestades seda, et suurema osa maailma terroriaktidest saadavad korda moslemid. Kuid see on vaid füüsiline terror (mille isegi paljud islamiautoriteedid hukka mõistavad). „Islamofoobiatööstus“ akadeemikutest kuni oportunistlike ajakirjanikeni tõlgendab aga iga kriitilist märkust religioosse fanatismi ja barbaarsete tavade vohamise kohta „islamofoobiana“.
Vaadelgem definitsiooni, mille Belgia seadusandjad (sotsid ja liberaalid), kes kavatsevad „islamofoobia“ kriminaalkuriteoks muuta, töötasid välja nimetatud trustile tuginedes. „Islamofoobia“ eest saab seaduse vastuvõtmise korral trahvida ja/või vangi panna näiteks inimest, kes „leiab, et islam on lääne suhtes alaväärne, barbaarne, irratsionaalne, primitiivne ja seksistlik“.
Religiooni, mille õpetuse kohaselt „abielu rikkuvaid“ naisi (nagu näiteks vägistamisohvreid) kividega surnuks loobitakse – me ei räägi siin Talibani või Al Qaeda kontrolli all olevatest aladest, vaid tavalistest, normaalsetest islamiriikidest nagu Pakistan – ei tohi kuidagimoodi barbaarseks ega isegi seksistlikuks nimetada (aga lääne ühiskondi tohib, niikaua kuni juhtpositsioonidel pole mehi ja naisi võrdselt).
„Pea maha neil, kelle arust islam on vägivaldne!“
Veel seisab kuriteo tunnuste seas, et islamofoobias on süüdi see, kes „leiab, et islam on vägivaldne, ohustav ja terrorismi toetav, osaledes aktiivselt „tsivilisatsioonide kokkupõrkes““. Huumorimeel on eelnõu autoritel igatahes tasemel: mõne aja eest ringles netis (ilmselt küll irvhammaste poolt „veidi voolujoonestatud“) foto demonstrandist plakatiga „Pea maha neil, kes ütlevad, et islam on vägivaldne!“. Ehk said senaatorid sealt inspiratsiooni?
Kõige tipuna sätestavad rahvaesindajad, et islamofoob on ka see, kes „heidab kergekäeliselt kõrvale kriitika, mida islam esitab „lääne“ suhtes“. Niisiis, kui meie, lääne inimesed, kritiseerime püha islamit, oleme me süüdi islamofoobias. Kui me aga ei taha võtta omaks islami kriitikat meie endi suhtes, siis jälle oleme islamofoobid!
Eelnõu ilmselge vastuolu terve mõistuse ja üldteada faktidega vaid piltlikustab seda, et jutud „islamofoobiast“ on peaaegu alati vähemalt liialdus ja väga sageli demagoogiline jama.
Somaallane Ayaan Hirsi Ali on viidanud sellele, et kultuur, milles naisi koheldakse inimestena (isegi kui meil ei ole saavutatud absoluutset võrdsust ja kui ka liialdused nagu sookvoodid kõrvale jätta, siis vähemalt liigume ju õiges suunas, suurema humaansuse poole!), ei ole kuidagi samaväärne kultuuriga, kus naine on mehe piiratud õigustega kodu- ja seksiori.
Rootsi, vägistamiste arvult 2. kohal maailmas
Vastumeelsus ja hirm islami suhtes nbso online casino reviews ei ole lääne inimese jaoks enamasti irratsionaalne, põhjendamatu ega isegi ülepakutud. Lääne massimeedia ja poliitkorrektsete kartellipoliitikute tegevust (ja tegevusetust) arvestades võiks tõeliseks probleemiks pidada pigem islamofiiliat, irratsionaalset lembust islami suhtes, arulagedat probleemide mahavaikimist ja musta valgeks rääkimist.
Sellest, kui raske häire on islamofiilia, kõneleb tõsiasi, et innukalt võitlevad islamifanaatikute „õiguste“ eest läänes inimesed, näiteks mitmesugused ultrafeministid ja geiliikumise radikaalid, kelle endi parimates huvides oleks islamiseerumise tõkestamine, mitte selle edendamine. Judith Butler, genderismi („soouuringute“) üks ideolooge, leiab tõsimeeli, et anatoomiagi olevat sotsiaalne konstruktsioon (ja bioloogiline sugu meesšovinistide väljamõeldis) ja ainuüksi kategooriatega „mees“/„naine“ opereerimine reetvat seksistlikku rõhumist, mõistagi (lääne) meeste poolt ja tagurliku Vatikani õnnistusel.
Ülimalt progressiivseks (!) peab doktor Butler teisalt aga Hamasi ja Hizbollah’d, rõhutades nende „vasakpoolset“ iseloomu. Näib, et võitluses „absoluutse kurjuse“ – väikese groteskiga võib selleks nimetada näiteks valget heteroseksuaalset meest – vastu ei ole ükski liitlane liiga halb. Lääne feministidele üldse on omane haudvaikus tõeliselt raskete probleemide puhul, keskendumine suhteliselt vähetähtsatele küsimustele ja esoteerilises žargoonis traktaadikeste kirjutamisele meie patriarhaalse cisgender-ühiskonna kurikavalate rõhumismehhanismide kohta.
Rootsi on nüüdseks vägistamiste suhtarvult 2. kohal maailmas, näib, et sooküsimustes muidu nii tundlikku Rootsi avalikku arvamust see suurt ei puuduta. Skandinaavias elav Ameerika ajakirjanik Bruce Bawer, ise demokraat, osundab, et üks feministide vaikuse põhjuseid on moslemite ebaproportsionaalselt suur osa vägistajate hulgas. Lääne feministide strateegilist liitu islamiga ei kõiguta miski: need, kes teevad nihilistlikult maha oma ühiskonda, ei suuda realistlikult hinnata teiste kultuuride hoopis suuremaid puudujääke.
„Fašistid“ ja „rassistid“
Seda, et islamofiilia ei levi siiski vaid üksikute põrunute või avalikkuse marginaalsete figuuride seas, piltlikustab paraku lääne tipp-poliitikute, sealhulgas ka konservatiivide innukas osavõtt vastavates kampaaniates.
Kui meil ei ole seni veel mõeldav, et peaminister astuks ilmselgelt Moskva Trooja hobusena loodud „Arnold Meri nimelise antifašistliku komitee“ liikmeks, siis Suurbritannias trotskistliku partei SWP variorganisatsioonina asutatud Unite Against Fascism (rahva seas tuntud ka kui „Unite Against Freedom“) võib uhkustada terve rea parlamendiliikmete toetusega. UAF-i asutajate (asutamisdeklaratsiooni allkirjastajate) hulka kuulub ka ei keegi muu kui David Cameron.
Organisatsiooni modus operandi: märulid, islamifanaatikute ohvri Lee Rigby (sümboolse, kuid ikkagi) memoriaali rüvetamine, iga islami suhtes kriitilise arvamuse autori sildistamine „fašisti“, „rassisti“ või tont teab kellena veel. UAF-i juhtkaadrite hulka kuuluvad punaste agitaatorite kõrval islamifundamentalistid nagu Azad Ali (organisatsiooni aseesimees), Al Qaeda liidri Anwar al-Awlaki harras austaja, kes kutsus oma blogis üles tapma Briti sõdureid Iraagis. Ali on ka seisukohal, et keegi ei nõustu demokraatiaga, kui see tähendaks šariaadi kehtestamisest loobumist.
Niisiis: riigi peaminister austab oma toetusega jätkuvalt märatsemisorganisatsiooni, mille aseesimees kutsub üles peaministri enda riigi sõdureid tapma.
Suhtumine islami levikusse läänes toimib tegelikult lakmuspaberina: meie mõttesuundade äärmuslik, haiglane või mandunud osa andub innukalt islamofiiliale, isegi siis, kui enda ideid kohe kuidagi islami õpetusega ühendada ei anna. Läänemaailma erinevaid ideoloogiaid, eri kontseptsioone esindavad terve mõistusega inimesed (liberaal Wildersist sotsiaaldemokraat Sarrazinini) suhtuvad islami ekspansiooni seevastu kriitiliselt.
Vägistatud ja põletatud naised
Mõned faktid ja näited tõsiusklikust, kuid samas täiesti igapäevasest islamimaailmast (Talibani me ei puuduta).
2006. aastal istus 80% Pakistani naisvangidest vanglas „süüteo“ eest, et neid oli vägistatud. (Koraani õpetuse järgi on naisel vaja nelja meessoost tunnistajat, kes tõendaksid vägistamise fakti, muidu on tegu abielurikkumisega, mida tuleb mõistagi rängalt karistada.)
„Autapmisi“ koraan ei sanktsioneeri, kuid keskajas elava islamimaailma aukoodeks kiidab sellise barbaarsuse vägagi heaks, seda enam, et islamimaailma seadusandlus peab n-ö aukomponenti kuriteo puhul pehmendavaks asjaoluks.
Palestiina, 2003. 17-aastase Rofayda Qaoudi tappis tema oma ema (tüdruk keeldus enesetappu sooritamast). Tütre süü: tema vennad olid teda vägistanud ja tüdruk jäi rasedaks. Qaoudi ema leidis, et ta tegi seda, mida iga hea palestiinlasest lapsevanem teeks, st taastas perekonna au.
Teatavate immigrandirühmade massilise sissevooluga Lääne-Euroopasse on sellised juhtumid saanud sagedaseks ka läänes.
Mecca, 2002. 15 koolitüdrukut hukkus põlengus. Tüdrukud oleksid võinud ka pääseda, kui lisaks tuletõrjujatele poleks kohale jõudnud ka kurikuulsad mutaviinid – Pahe Vältimise ja Vooruse Edendamise Ameti usupolitseinikud. Kui tüdrukud üritasid põgeneda, peksid usupolitseinikud nad põlevasse hoonesse tagasi, sest nad ei olnud kõlbeliselt riietatud (ei jõudnud end tulemöllus kombekohaselt abaiaga katta).
Ühtlasi takistasid kõlbluse kaitsjad mehi appi tõttamast (mehed ei tohi naistele läheneda), kõige tagajärjeks mõttetult hukkunud
