LINNAARHIIVI PIKK LUGU: Indulgents (ld indulgentia leebus, armulikkus) on katoliku kirikus patu ajaliku karistuse leevendamine kiriku seatud tingimustel, aga ei ole patu enese kustutamine. Triin Kröönström räägib patukustutuskirjadest meil ning mujal.
Keskaegne meeleparanduse sakrament (poenitentia) koosnes kolmest osast: kahetsus (contritio), piht (confessio), millel vabaneti patu süüst, ja patu eest mõistetud karistuse kandmine ehk hüvitus (satisfactio). Viimase määras preester pärast absolutsiooni (pattude andeksandmist).
Kirik on Jumala nimel pattude andestamist põhjendanud sellega, et tal on kasutada „kiriku varandus“ ehk pühakute ja teiste vagade isikute heade tegude „ülejääk“, mis jäi üle nende endi lunastamisest. Nendest tegudest lähtuvat armu võib kirik jagada aga patustele, kes oma tegusid kahetsevad ja heastada püüavad.
Veel tegemata patud
Enamasti tuli patu hüvituseks teha teatavaid vaimseid harjutusi, sooritada palverännakuid, minna ristisõtta vms. Andestuse saamise eelduseks oli inimese kahetsemine ja kahetsustegude sooritamine. Indulgents andis võimaluse saada karistuse leevendust annetuse, sh raha eest. Algselt oli rahaga tasumise puhul tegemist erandiga, mis Lutheri päeviks oli kiriku praktikas aga saanud tavapäraseks ning sagenesid ka kuritarvitamise juhtumid.
Kiriku antavat lunastuse määra oli pidevalt laiendatud. Indulgentside eest sai juba lunastada ka surnute patte, keda arvati vaevlevat puhastustules. Jutlustajatele nagu dominiiklane Johann Tetzel (pilt) (1465–1519) on omistatud väiteid, et indulgentsidega saab lunastada ka veel tegemata patte, mis läks kiriku doktriiniga juba otsesesse vastuollu.
Martin Luther mõistis hukka indulgentside väärkasutamise ja indulgentside küsimust on peetud üheks peamiseks põhjuseks, miks tema ja ta järgijad katoliku kirikust eemaldusid. Kuulsad 95 teesi (pilt), mis 1517 reformatsiooni alguseks kujunesid, kutsusidki üles asjassepuutuvaid indulgentside teemat arutama ja laiaulatuslikke rikkumisi kõrvaldama.
Indulgentse anti nii üksikisikutele kui ka kogukonnale, mis puhul need andsid võimaluse korraldada ulatuslikumaid korjandusi. Need võisid olla seotud konkreetse koha ja projektiga, aga ka universaalsed, ilma ajaliste ja paikkondlike piiranguteta.
Indulgentsikorralduse reformimise vajadust mõistis hiliskeskajaks ka katoliku kirik. Trento kirikukogul (1545–1563) allutati indulgentsikorraldus kardinalide järelevalvele ja 1567. aastal likvideeris paavst võimalused teenida indulgentsidega rahalist kasumit. Indulgentside jagamine usklikele on jäänud katoliku kiriku praktikasse tänaseni.
Indulgentsid Tallinna Linnaarhiivis
Linnaarhiivis on säilinud üpris mitmeid indulgentse. Enamasti on need n-ö kogukondlikud, mis paluti saata vastava asutuse ja ürituse jaoks toetuse kogumiseks. Saadud indulgents (mille võis välja anda paavst, kardinalid, peapiiskopid, piiskopid, indulgentside väljaandmiseks volitatud isikud) riputati kõigile annetajatele vaatamiseks seinale. Annetusi koguti rahas, aga ka esemetes, võis teha töid, käia palverännakul – vastu võeti väga erinevaid „annetusi“.
Alljärgnevalt valik meil leiduvaid indulgentse:
PILT: Visuaalselt kõige kaunim on 12 kardinali pitseeritud indulgents.
Roomas 12 kardinali kolleegiumi välja antud ürik, milles lubati sajapäevast patukaristuse kustutust kõigile kristlastele, kes külastavad Oleviste kiriku Maarja kabelit neljal pühal – Neitsi Maarja taevasseminemise (15. august) ja templis esitlemise (21. november) pühal, Püha Laurentiuse (10. august) ja Püha Olavi (29. juuli) pühal – ja kiriku sissepühitsemise päeval ning kes teevad annetusi kabeli sisustuse ja kaunistamise heaks. Indulgents anti välja Oleviste kiriku eestseisjate palve tulemusena, et edendada Maarja kabeli ehitamist. Rikkalikult kaunistatud pärgamentüriku ülaosas on Püha Olavi, Neitsi Maarja ja Püha Laurentiuse pildid, alumise serva küljes ripub 12 plekk-kapslit kardinalide pitseritega, enamik neist on säilinud vaid osaliselt. 3. mai 1509. TLA, f. 230, n. 1-I, s. 918a.
PILT: Sellest on olemas ka koopia. TLA, f. 230, n. 1-I, s. 918.
PILT Tartu Piiskop Engelberti indulgents, millega lubatakse Tallinna piiskopi nõusolekul kõigile Tallinna sadama ehituse toetajatele 40 päeva vabastust patukaristusest. 3. august 1336. TLA, f. 230, n. 1-I, s. 108.
Tartu piiskop Engelbert von Dolen oli pärit kohalikust vasallisuguvõsast. 1304. aastal asus ta õppima Bologna ülikooli. 1323. aastal oli ta Tartu toompraost ja piiskop Nikolause surma järel oli ta valmis asuma tema asemele. Õnnistuse saamiseks reisis ta Riiga sealse peapiiskopi juurde, kes viibis sel ajal Avignonis, kuhu Engelbert talle järgnes. Õnnistuse andis piiskop Engelbertile paavst Johannes XXII.
Sadama ehituse toetuseks oli ka teine indulgents.
PILT: Tallinna piiskop Olaf lubab kõigile sadama ehituse toetajatele 40 päeva vabastust patukaristusest. 26. detsember, 1336. TLA, f. 230, n. 1-I, s. 111.
Piiskop Olaf von Roskilde annab eelnevaga sarnase indulgentsi. Arvatavasti olid sel ajal käsil suuremad sadama arendustööd. Mida täpsemalt plaaniti või mis tehtud sai, ei ole teada.
PILT: 12 kardinali kolleegium annab paavst Urbanus V nimel 40-päevase meeleparandusvabastuse neile, kes külastavad kiriklikke talitusi Jaani seegi kabelis, teevad annetusi remonditöödeks, toetavad seegi haigeid ja seegikabeli preestrit. 6. september 1363. TLA, f. 230, n. 1-I, s. 261.
Selle dokumendi järgi olid seegi juurde kuuluvad tähtsamad või koguni ainsad hooned sel ajal seegielanike eluhoone (hospitale), kabel (capella) ja veski (molendinum), mis mingil põhjusel vajasid tõsisemat remonti või laiendamist. Initsiaali kaunistab Ristija Johannese kujutis.
PILT: Paavst Aleksander VI legaadi kardinal Raymundus Peraudi välja antud indulgents, kõigile, kes aitavad kaitsta õiget usku ja kirikut türklaste vastu. Indulgents on antud Michel Stuue nimele. Tavapäraselt on lisatud absolutsioonivormel, millega piiskop või preester kuulutab Jumala andestust patusele. 20. aprill 1502. TLA, f. 230, n. 1-I, s. 886.
Raymundus Peraudi oli katoliiklik vaimulik ja teoloog. 1486. aastal nimetati Peraudi indulgentsikampaania komissariks Prantsusmaale ning hiljem paavsti legaadiks ja indulgentsijutlustajaks Saksamaale ning Põhja-Euroopasse. Ta vahendas mitmed rahuläbirääkimisi, 1503. aastal osales ta ka Rootsi ja Hansa Liidu vahelise rahu sõlmimisel.
Et Peraudi oli määratud indulgentsikampaania ülemkomissariks, siis teenisid tema rahusobitused eesmärki saavutada kõigi kristlaste vahel rahu ja suunata nad ristisõtta Türgi vastu. Pärast 1500. aastat algatas Peraudi uue indulgentsikampaania Türgi-vastase sõja heaks raha kogumiseks. Selle kampaania raames on välja antud ka see pärgamendile trükitud indulgents.
