LOOME KUI SOTSIAALVÕRGUSTIK: Augusti teisel poolel toimub 17. korda rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal. Maarja Kalmre tegi juttu seekordse festivali kuraatori Annika Üpruse ja viie kunstnikuga, kelle töid saab lisaks teistele biennaalil näha.
Meeldetuletuseks olgu mainitud, et SAAL Biennaal muutis 2015. aastal oma nime (enne Augusti TantsuFestival) ja toimub nüüdsest üle aasta. Niisiis, järgmine kord ülejärgmisel aastal. Festival on nii sisuliselt kui ka nimeliselt seotud etenduskunsti keskuse Kanuti Gildi SAALiga, mis on ka festivali keskus kahe nädala vältel.
Annika Üprus – festivali kuraator
Kannad esimest korda festivali kuraatori rolli, miks valisid kavasse just need kunstnikud ja lavastused?
SAAL Biennaali programmi valiku puhul võib öelda, et see on sündinud intuitsiooni põhjal, aga küllap moodustub see kõigist minu eelnevatest (nägemis)kogemustest. Kindlasti on mind mõjutanud läbi aastate kaasa elatud Kanuti Gildi SAALi otsingud, aga ka intensiivsem etenduskunstide vaatlemiskogemus peamiselt Euroopas viimase seitsme aasta jooksul.
Seekordsel SAAL Biennaalil on neid kunstnikke, kelle töid on varem Eestis esitletud, aga ka neid, kellega me pole varem otseselt Kanuti Gildi SAALis koostööd teinud või pole olnud võimalust nende töid jagada suurema vaatajaskonnaga. Samas on lavastusi, mille loomisprotsessi oleme juba eelnevalt panustanud – residentuuri pakkudes või kaasprodutseerides.
Mida ühist SAAL Biennaal 2017 kunstnikud jagavad?
Minu jaoks ühendab neid kunstnikke mingi tõsidus, süvitsi minek, sisemine põlemine, sünguse kaudu helguse otsing, (hetke)seisundiloome, teatav intrigeeriv viis peegeldada norme meie elus. Mulle on need tööd andnud võimaluse muuta oma mõtlemist mingis näiliselt pisikeses vaatenurgas, olla kaasatud mingil ennast üllataval moel ning leian, et mitmed teemad/olukorrad võiks siinses kontekstis puudutada mingil kujul meid.
Paljud valitud töödest toimuvad kusagil mujal kui ootuspärases black-box-saalis, mis tähendab, et vaataja eelhäälestus võib olla erinev kombekohasest kell-seitse-teatrisse-mineku valmisolekust ja nii saab ehk ka kogetut enda jaoks lahti kodeerida teistmoodi (Nele Suisalu ja Maarja Tõnissoni teos kui sensoorne arhitektuur, Karl Saksa seisundiloome või Mårten Spångbergi ajaliselt nihkes teose terviktaju).
Kui üldiselt võib kaasav etenduskunst olla vastuoluline, mõjudes pealetükkivalt või ehmatavalt, siis nende kunstnike puhul toimub see pigem märkamatult (liikudes seebipoe „Schuldfabrik“ tagaruumidesse, keerates „The Quiet Volume’i“ ajal raamatulehekülgi, jagades seda kõrvalistujaga, vaadeldes „Think much. Cry much“ audiogiidi kuulates viimast tükikest traataeda sildiga „Piiritsoon“). See on lihtsalt võimalus minna etendusele mitte virtuoossust või uut tõlgendust kogema, vaid selle ise loomine.
Kuidas erineb see SAAL Biennaal eelmisest (2015). Mis suundades on etenduskunst vahepeal liikunud? Kuidas suhestub see meie ühiskonna oludega? Võrreldes 2015. aastaga on ehk vähem ilutulestikku ja kooslust „grand old names“?
Kindlasti on rohkem installatiivsust, audiogiide – sellest tulenevat omaette olekut, mis loob justkui turvalise distantsi, aga ka võimaluse mitte osaleda. Seega, ise oma kogemus luua või sellest loobuda, mis on hirmutavalt sarnane meie sotsiaalvõrgustike reaalsusele. Ja siinkohal mõjub igati mõnusalt kriitiliselt Iggy Lond Malmborgi kutse „Physics and Phantasama“ ajal tajuda oma ettekujutuse manipulatiivsuse dimensioone.
Mida erakordset tooksid veel välja selle aasta kavast?
SAAL Biennaalil on võimalus kogeda veel Tania El Khoury vastuolulist haua installatsioonlavastust „Gardens Speak“ või Galerie ettepanekut esitleda etenduskunstnikke hoopis galerii formaadis või istuda Kanuti Gildi SAALi ees laua taha koos Kadri Noormetsa ja Gabriel da Luziga ja osa saada koostöös Asia Basiga sündinud „AIR WITH CONTENT 10 degree somethingi“ loomise protsessist avatud ruumis ning katsuda sellest välja kasvanud paberkandjat.
Ning kellel veel nägemata, siis taasesitame Karl Saksa ja Iggy Lond Malmborgi viimaseid lavastusi. Lisaks etendustele korraldame koostöös Eesti Teatri Agentuuriga ürituse teemal teater/valmisolek meid ümbritsevate muutuste osas ühiskonnas, poliitikas ja maailmas.
Toimub ka post dance’i raamatuesitlus – post-dance on kui kollektiivne „open source“ kontseptsioon, mille raames paljud tantsu mõtlejad/praktikud on püüdnud kujutleda tantsu tulevikku. Kõik on oodatud kaasa mõtlema!
Julian Hetzel – lavastus-rännaku „Schuldfabrik“ looja
Mis oli mitmetasandilise lavastuse „Schuldfabrik“ loomise algimpulss?
Idee teha „Schuldfabrik“ kerkis materjalist, mida kogusin, tehes kestuslikku interkontinentaalset 2000-päevalist lavastust „The Benefactor“, mida ma arendasin selliste mõistete nagu kingitused, investeeringud ja heategevus kaudu. Mõiste „Schuld“ on saksa termin, millel on kaks erinevat, kuid suhestuvat tähendust – süütunne kui moraalne võlg ja kui majanduslik kohustus. Mõlemad on meie ühiskonnas vägagi esindatud. Ravida süütunnet rahaga on levinud praktika – alates luksuskaupade vedudest, lõpetades ühise sotsiaalse vastutusega. Alates sünnist oleme sisestatud päritud süsteemidesse – ajaloolistesse, usulistesse, poliitilistesse ja majanduslikesse kohustustesse. Minu alguspunkt oli meie enda süütunde komplekt: mees, valge, ristitud katoliiklane, sakslane. See oli minu lähtepositsioon ja lavastuses „Schuldfabrik“ kutsun vaataja võtma enda pagasi kaasa ja sellega tegelema.
Tim Etchells – autoteatri lavastuse „The Quiet Volume“ üks looja (koos Ant Hamptoniga)
Mis oli teie töö „The Quiet Volume“ loomise algimpulss?
Ant ja mina tahtsime uurida raamatukogusid kui ruume, kui kohti, mis on kujundatud raamatute hoiustamiseks ning aitamaks kaasa kogukonna lugemisele ja töötamisele. Me olime huvitatud ka lugemisest iseenesest – teksti lahtiharutamisest, luues kujutluspilte, ja idee sisemisest häälest – sellest, keda või mida sa täpsemalt kuuled lugemise ajal. Meid huvitas idee etendusest, mis kasutab mõlemat, kuulamist ja lugemist kui vahendit ning ilukirjandust lugemismaterjalina. Mõte oli panna kaks vahendit – kuulamine ja lugemine – kokku, uurida nendevahelist dünaamikat. Meile meeldis mõte luua etendus, kasutades erinevaid tekstifragmente – uuesti mõtestada vanu tekste ja samuti kirjutada originaalmaterjali. Tahtsime luua etenduse, milles inimesed saaksid osaleda… Tahtsime viia neid kuhugi.
Silvia Calderoni – etenduskunstide trupi MOTUS etendaja „MDLSX“ lavastuses
Mis oli lavastuse „MDLSX“ loomise algimpulss? Kui palju sellest on autobiograafiline?
Pärast kümme aastat töötamist Enrico ja Danielaga tegin neile ettepaneku teha soolo, mis kuidagipidi tegeleb ka minu biograafiaga. Kohe pakkus Daniela välja mõtte kasutada Jeffrey Eugenidese raamatut „Middlesex“, aga mitte kui dramaturgilist teksti, vaid kui raami või struktuuri, millesse lisada teisi tekste. Paljud autorid tulid jutuks (teiste seas ka Preciado ja Pasolini), aga alati jättes tagaplaanile idee kasutada minu biograafiat paralleelina, kasutada tekste, mis n-ö keemiliselt reageerivad minuga. Tervikule lisasime videod ja muusika, mis seonduvad mõne mu eluperioodiga.
Nele Suisalu & Maarja Tõnisson – SAAL Biennaalil esietenduva „See on see“ loojad
Mis olid teie töö „See on see“ lähtepunktid, milliseid vahendeid kasutate oma töös? Mida te oma loominguga tahate väljendada?
Nele: „See on see“ kasvab välja AfektRuumist – uurimisprotsessist, millega alustasime 2015. Fookus on tajuruumi performatiivsetel võimalustel: kuidas etendaja oma tegevuse kaudu aktiveerib etendusruumi viisil, mis võimaldaks kohalviibijal iseennast argisest tundlikumalt tajuda/kogeda. Just nimelt KOHALviibijal ja mitte vaatajal. Teine oluline lähtepunkt on enese, teise, ruumi piiride lahustuda lubamine.
Töös kasutame somaatilistel praktikatel põhinevat liikumismaterjali ja häält, abstraktset konkreetsust ning ruumi jätkuvat ümberstruktureerimist.
Minu jaoks võiks see teos pigem sisendada kui väljendada. Viia kohalviibija kontakti iseenda individuaalse kogemismehhanismiga.
Maarja: „See on see“ lähtepunktiks on praegune hetk reaalses ruumis, kus tulevad esile immateriaalsed tajumaastikud eneses, teises ja seal vahel. Meie kahe keha elusad hääled ja liikumine on neid nähtamatuid vahealasid käivitav jõud. Publik on selle teose lahutamatu osa.
See, mida ma loominguga väljendada tahan, on üks lõputu otsing, kõhklused, leiud ja teadmatus. Kõik korraga ja vaheldumisi. Aga publikule tahaks lihtsalt öelda, et võtke vabalt.
Rima Najdi – audiogiid lavastuse „Think Much. Cry much“ looja
Mis oli „Think much. Cry much“ loomise algimpulss?
Motivatsioon teha „Think Much. Cry Much“ tuli: a) sellest, et luua parem arusaamine piiridega seotud organisatsioonidest, eriti Euroopas; b) trendist luua kodulehti ja seeläbi teavitada immigrante Euroopa regulatsioonidest ja elustiilidest ning näidata, millist kodanlust üldiselt on nendel lehtedel portreteeritud; c) terminoloogiast ja bürokraatilistest protsessidest, millega immigrandid, põgenikud ja asüülitaotlejad peavad silmitsi seisma.
Kasutan sõna „kriis“ jutumärkides, kuna selle tähenduse mitmesus motiveeris mind mu uurimistöös ja projektis. 2015. aastal kasutas meedia palju looduskatastroofi terminoloogiat, maailmalõpu stsenaariumi… Humanism ja humanitaarabi ärkas ja seda edastati televisioonis, piirid läksid „lahti“. Piirid olid/on lahti seespool Euroopa Liitu, seega tähendab eurooplaste jaoks piiri mõiste pigem midagi abstraktset, väljaspool Euroopat tajuvad inimesed seda jällegi erinevalt.
Lavastuses „Think Much. Cry Much“ üritan defineerida seda abstraktsust nii piirides kui ka Euroopa Liidu seadussüsteemides. Ma soovin teada saada ja arutleda selle üle, kuidas me loome piire. Milliseid strateegiaid kasutab EL, et kriminaliseerida mõned põgenikud, aga teisi aidata? Kuidas me kasutame mõisteid kõrvalejätmine ja vahepealsus, kui räägime Euroopa kodakondsusest? Kellel on õigus saada kodakondsust? Mis on kodakondsus?
*täispikad intervjuud ja muu info festivali kohta: www.saal.ee ja SAAL Biennaali Facebooki kodulehel
