LÕUNAST SAABUVATE PÕGENIKE TAUSTAL: Tegelikult on Eesti olnud pidevalt migratsiooni tallermaa. Ning lisaks sellele oleme ka ise väljarändav rahvas. Pole isegi mõtet pajatada nendest, kes naaberriiki tööle ehitusplokke upitama siirduvad – Eestist on lahkutud ka varem ja küllap minnakse edaspidigi.
19. sajand oli tunnistajaks massilahkumisele Venemaa suunas, uusmaasaajatena mindi siit perekondade, aga isegi külade kaupa. Abhaasiasse tekkisid eesti asundused – külad Ülem-Linda, Alam-Linda, Sulevo, Eesti Aiake; külasid asutati Siberisse, Krimmi, Kaug-Itta ja mujalegi.
Ent ka Eestisse on põgenetud; sealjuures on seda teinud sageli võõras intelligents, sealjuures päris sageli Venemaalt. Tuldi pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni, üritati pageda 1920-ndatel, kui nõukogud Venemaal bolševikele ebameeldivaid iseseisvaid tarkpäid järjest enam kinni panema hakkasid. Nõukogude ajal käis Eestis (nii külas kui ka kolis siia elama) samuti vene intelligents – kirjanikud, kunstnikud, muusikud, kuna ENSV oli NSVL-is siiski midagi vabaduse nurgakese taolist. Ka hetkil, mil meil ise oli seda raske mõista.
Siin numbris selgitavad vene kirjanik Jelena Skulskaja, kultuuritegelane Artemi Troitski ja keskkonnaaktivist Jevgenia Tširikova, miks Eesti on nende jaoks eriline.
Eesti kaardipaki „padaemand“
TAHTMINE ÜLISTADA VANAMUTTE: Jelena Skulskaja räägib, miks Eesti vene intelligentsi ligi tõmbas. Eelkõige oli selleks siinne tabamatu stiil ning kirjeldamatu vabadus, mida kehastasid kohvikumutid.
Igal maal leidub salapäraseid, võimukaid, suursuguseid vanamutte, kes säilitavad traditsioone, mida mõistavad ja mäletavad vaid nad ise, ja iga turist tardub sellise vanamuti ees austusest ning väriseb eelaimusest, et talle võidakse avaldada mingi saladus.
Need vanamutid külastavad Hispaanias kindlasti veriseid corrida’sid, nad on briljante täis riputatud ja peavad rangelt silmas oma lapselapselapsi, et nood ei pööraks silmi ära surevalt härjalt; just nemad viskavad taskurätikuid võidukale matadoorile, kui too kannab areenil ringi äralõigatud härjakõrva, mis põleb verest nagu tõrvik. Itaalias kannavad need vanamutid luksuslikke naaritsakasukaid, nende podagrahaigete jalgade otsa on tõmmatud pitssukad ning kõrgete kontsadega kingad viivad konstruktsiooni lõpule; vahel veetakse neid ratastoolis mööda Colosseumi, aga ka halvatuna mäletavad nad oma tiitlite krahvlikke varemeid.
Kunagi olid sellised suursugused vanamutid olemas ka Venemaal: nad asusid 1920. aastail ümber kojamehekorteritesse, kuid säilitasid oma kuningliku rühi ja lihvitud kõne ka siis, kui nad saadeti laagritesse ja anti neile süüa ainult heeringat ilma veeta. Tšekaa-NKVD-KGB töötas raamatupidajaliku täpsusega: maha lasta kõik Bestuževi kursuste[1] lõpetajad, panna vangi nende kasvandikud, saata asumisele nonde kasvandike lapsed ja lapselapsed…
Vanamutid, kes määrasid elu tooni
Eestis polnud pärilike intelligentide hävitamiseks piisavalt aega, enne sai Nõukogude Liit otsa. Ma mäletan neid säilinud eesti vanamutte 1970-ndate algusest, kes istusid Pärli kohvikus: nende sinakaks tõmbunud juuksed olid seatud ideaalseteks lokkideks, nende lumivalged pluusid olid õrnalt tärgeldatud, kurgu juurest oli pluus kinni pandud vanaaegse hõbeprossiga, mis oli imekombel üle elanud kõik kurjad ajad ja mis oli alles hoitud võib-olla nälja hinnaga.
Nad istusid lauakeste taga kolme-neljakesi, tellisid koorega kohvi ja piruka ning vestlesid aeglaselt, nad ei kummardanud näoga tassi juurde, vaid tõstsid selle huulte juurde, nad ei võtnud pirukatükke sõrmedega, vaid murdsid väikseid tükikesi lusikaga, pudistamata seejuures midagi maha. Nad ei tõstnud kunagi häält, nende põski ei katnud puna, nad ei pungitanud ega pööritanud silmi, nad ei tundnud sõna „seltsimees“, kuid reageerisid sõnale „proua“. Nad olid haprad nagu lehekesed herbaariumist, nende jõud ei seisnenud protestis nõukogude võimu vastu (nad ei saanud seda millegagi ohustada!), kuid nad ei pannud seda võimu tähele. Ei pööranud sellele tähelepanu, nii nagu intelligentsed inimesed ei pane tähele lauakaaslase eksimust, kui too on soustikausi endale sülle tõmmanud.
Ja uskuge mind, need vanamutid määrasid elu tooni. Neil olid koolitatud lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, kes olid korrektsed, jahedad, valdasid mitut keelt, oskasid lugeda noodikirja, käisid teatris ja tundsid ideaalselt etiketti.
Kuni elab veel viimane vanamutt
Ma olen sügavalt veendunud, et siia sõitnud inimese jaoks tundus Tallinn välismaana mitte ainult ega isegi mitte niivõrd seepärast, et siin olid kaunid kohvikud, vahukoor, vanaaegsed tornid, kitsad tänavadja väga (väga, väga) suhteline loominguvabadus.
Ei, loominguvabadus oli kogu Nõukogude Liidus enam-vähem samasugune, ja tuttavaid dissidente oli mul Piiteris ja Moskvas palju rohkem kui Tallinnas ja Tartus; keelatud kirjandus käis käest kätte seal julgemini kui siin, ja ka Vabaduse raadios ja BBC-s nõustusid meelsamini esinema mu sealsed julged sõbrad.
Asi oli selles, et kuni olid elus nood vanamutid, seni ei kadunud tuulde endine elu, endine demokraatia, kodanliku korra ja protestantluse vaim – ja see kohustas paljuks. Nende juuresolekul oli piinlik olla veendunud kommunist ja leninlane, oli häbi rääkida kroonukeelt, loomulikult inimesed tegid seda, kuid kerge küünilise muigega, mingisuguse andekspaluva irooniaga, ning tekkis eriline tingmärkide keel, mis vihjas sellele, millest inimesed tegelikult unistasid.
„Sa tegid mulle häbi!“
Ükskord ütles mu sõber, vene kirjanik Jevgeni Rein mulle, et Jossif Brodski otsustas asumisel viibides protestiks mitte hambaid pesta. Ma imestasin selle üle.
„Kas sina oleks siis tahtnud, et ta oleks endal veenid läbi lõiganud?!“ hüüatas Rein.
Niisiis, Eesti meelitas sellega, et oskas nõukogude võimust eemale hoida argielu korralduses: siin polnud kombeks olla matslik, jõhkrutseda ega vestluskaaslase peale karjuda. Siin polnud ametnikel kombeks end isandatena ülal pidada, nagu see oli teistes liiduvabariikides. Siin polnud kombeks kokku varastatud rikkust teistele näitamiseks välja panna. Siin oli isegi ülemustel piinlik viimati ilmunud raamatud läbi lugemata jätta, mitte olla kursis viimaste kultuurisündmustega, olla võhikuks peetud. Siin oli häbi korraldada protektsiooni oma sugulastele. Siin võis ministri poeg minna tööle kelneriks ja ministri ema koristajaks, ja see oli kõigest protestantlik austus igasuguse ausa töö vastu, see oli horisontaalne väärikus, mis ei unistanud vertikaalist.
See oli, uskuge mind, võimas protest võimu vastu, mis uhkeldas oma harimatuse ja jämedakoelisusega.
Ma mäletan, kuidas isa Grigori Skulski saatis mind (ma olin 12–13-aastane) kuhugi oma käsikirja ära viima. Ma koputasin, sisenesin, suures kabinetis istus palju inimesi, nad vaatasid mind vaikides, mina panin samuti vaikides mapi laua peale ja jooksin välja. Kümne minuti pärast helistati isale: „Grigori Mihhailovitš, mis põhimõtete järgi te oma tütart kasvatate? Ta tuli sisse ega tervitanud… poleks teist seda oodanud…“
„Mind ei tervitanud ka keegi!“ kaitsesin ma ennast.
„Sina sisenesid, sina pead esimesena vanemaid inimesi tervitama, jäta see kogu eluks meelde! Sa tegid mulle häbi!“
Ja see õudus metsikust, jubedast, isa häbistanud teost on mulle tõepoolest kogu eluks meelde jäänud.
Intelligents unistab vabadusest
Ma mäletan, kuidas Lennart Meri jutustas oma säravast isast, kes oli sunnitud metsas maasikaid korjama ja neid klaasikaupa turul müüma; ta rääkis sellest ilma kurbuseta, tööd hindama harjunud inimese uhkusega – isegi kui see töö ei vasta inimese seisusele. Me olime presidendi juures Moskva televisiooni võttegrupiga, pärast kohtumist tõusime ja liikusime välisukse poole, Lennart tõusis laua tagant, nihutas kõik meie toolid korralikult laua äärde ja alles seejärel tuli meid ukse juurde saatma. Vaat see oli õppetund! See mõjus tugevamalt kui see, kui Lennart mingil vastuvõtul peatas ühe ministri ja pani tollel pintsakunööbi kinni!
Minu kursuseõde ütles ühel peol mulle (me olime väga kõvasti joonud):
„Ma lähen mehele ainult eestlasele.“
„Miks?“
„Sest purjus eestlane on samamoodi härrasmees nagu kainegi.“
Noh, tegelikult kirjutab sellest ka Sergei Dovlatov.
Intelligents unistab vabadusest. Seda unistust täide viima hakkavad hoopis teised inimesed – segaseisuslased, anarhistid, terroristid, inimesed, kel pole kahju endast ega teistest. Ja esimene, mida võitjad teevad – nad hävitavad intelligentsi, kes on oma vanamutijõuga alal hoidnud vabaduseusku.
Nõukogude võim ei suutnud eestlastest välja juurida sõltumatusejanu, kultuurikirge, igapäevast kunstivajadust, korrektsust, ideaalset kasvatust, austust vanemate vastu, oskust end valitseda kõige keerulisemates ja riskantsemates olukordades ega ka põlevat soovi säilitada ja hoida oma kaunist musikaalset keelt, oma laulukultuuri, oma traditsioone ja tavasid.
Kuid seda, mis on olemas Lutsiferil, leidub kahekordselt Jumala juures. Selle, kes ei anna vaenlasele alla, võib maha lüüa oma sõber.
Ma katkestan oma arutluse poolelt sõnalt. See on eesti intelligentsi enda otsustada, mil määral vabadus ja sõltumatus on avaldanud mõju tema arvukusele, tema traditsioonidele, kasvatusele, korrektsusele, isiklikule väärikustundele, demokraatlikkusele… Ma ju mäletan neid vanamutte, kes on mind etiketi asjus palju õpetanud…
Poetess Ahmadulina: andestage mulle…
1980. aastate alguses tuli Tallinna tollal väga kuulus luuletaja Bella Ahmadulina ja tahtis minna kunstnike ja kirjanike Kuku klubisse, mis asus tollalgi praeguse Vabaduse väljaku ääres. Nüüd on see paraku suletud, aga siis lasti sellesse väiksesse restorani ainult klubi liikmeid ning klubisse võeti vastu peaaegu nagu vabamüürlaste looži – keerulise soovituste ja järelekatsumiste süsteemi kaudu. Arvati, et just seal, Kukus võib kunstnik mitte ainult end täis juua (seda võib ju kõikjal!), vaid ka karistamatult rääkida.
Bella tundis end hetkega Kukus omainimesena: otsekui oleks väline, näiv elu jäänud klubi uste taha ning saabunud oleks teistsugune, tõeline elu, mis hoidis endas varjulisi ütlematajätmisi. Ja need online casino ütlematajätmised, see saladus, mis oli peidetud tubakasuitsu sisse, tuntud kirjanike ja kunstnike joomisest pisut tursunud nägudesse, luges Bella läbi. Meie lauas vahetati ümber juba mitmes karahvin; järsku tõusis Bella püsti, läks saali keskele, kummardas maani ja hakkas lausa lauldes nutma: „Andestage mulle! Andestage, et ma pole midagi teinud selle heaks, et teie kaunis maa saaks iseseisvaks! Andestage, et ma pole midagi teinud teie vabaduse heaks, mis teile kindlasti saabub!“
Stoppkaader. Hääl on välja lülitatud. Keegi ei liigatanud. Bella seisis hämmeldunult keset saali ja naasis noruspäi laua taha. Meie juurde tuli üks klubi püsikundedest ja soovitas meil vaikselt, kuid kategooriliselt lahkuda. Boriss Messerer hakkas närviliselt ja väljakutsuvalt seletama: Bella on suur luuletaja, ta ise on kunstnik, teda vapustab selline reaktsioon tema naise siirastele sõnadele.
„Teil on parem lahkuda! Uskuge mind, teil on parem lahkuda.“ Ja juba suruti meid uste poole ning meid saatsid jäigad ja külmad pilgud.
Ja alles veerand sajandit hiljem sain ma teada, mis tollal juhtus. Ma rääkisin sellest loost epateerivale ja häbematule kirjanduskriitikule Vaapo Vaherile; ta noogutas süngelt, ohkas ja ütles lõpuks: „Mina ju jõin samuti tol õhtul klubis. Saad aru, me olime kõik tollal KGB-l kirbul, aga Bella Ahmadulina rääkis nii hingestatult ja lahtiselt, et me arvasime: organid on korraldanud järjekordse provokatsiooni…“
Sellega tahan ma öelda, et jah, Tallinn tekitas mulje välismaast, aga ta kuulus sama kupli alla, kuhu kogu Nõukogude riik.
…kuid neist vanamuttidest pole veel kirjutatud
Teatavasti elas Tallinnas veidi üle kolme aasta, 1972–1975, tulevane vene kirjanduse klassik Sergei Dovlatov. Vene kirjanduse kaardile tekkis tänu temale tollane Eesti. (Tuleb välja, et kirjanduses peetakse ka sellist – territoriaalset – arvestust. Inglise Bookeri esindaja kiitis just selle eest minu romaani „Marmorluik“: „Esmakordselt on vene kirjanduse kaardile ilmunud sõjajärgse Eesti üksikasjalik elu,“ ütles ta.)
Niisiis, kirjastuses Eesti Raamat pidi toonase kirjastusjuhi Aksel Tamme jõupingutuste tulemusel ilmuma Sergei Dovlatovi raamat. Kuid ei ilmunud. KGB keelas raamatu väljatuleku seepärast, et Dovlatovi teise teose käsikiri leiti läbiotsimisel ühe dissidendi juurest. Ja keegi ei saanud midagi teha – Dovlatov sunniti lahkuma ajalehest, kus ta töötas, ta naasis Piiterisse, kus talle ei antud asu ning lõpuks suruti välja Ameerikasse.
Nii et sõnavabaduse suhtes ei erinenud Eesti elu kuigivõrd muudest kohtadest; muidugi mingeid hinnaalandusi siin tehti, kuid need ei läinud vastuollu partei ja keskkomitee üldise püsiliiniga.
Kuid elustiil, olme, kõik, millest ma enne rääkisin, üldine intelligentsuse atmosfäär olid ebatavaliselt ligitõmbavad. Siin elas oma elu viimased aastad üle kuuendiku planeedi tuntud kultuuritegelane David Samoilov, kelle juurde Pärnusse tuli külla kogu Moskva luule- ja teatrieliit; ta tõlkis suurepäraselt eesti luuletajaid. Siin, Tartus, luges luuletusi Jossif Brodski, kes kirjutas pärast, et tema silm puhkab Eesti tornikiivritel. Siin viibis sageli Jevgeni Rein, kes tõlkis eesti luulet ja kirjutas palju luuletusi Eesti kohta. Siin vaimustus elust Vassili Aksjonov, kes ülistas Tallinna tänavaid, supelranda, blondiine; siin esines Bulat Okudžava…
Kuid sellest on juba nii palju kirjutatud, et ei tahaks end enam korrata. Raske on leida vene kirjanikku või luuletajat, kes poleks siin viibides Eestisse armunud. Mulle aga, kes ma olen siin elanud kogu elu, tuli tahtmine ülistada neid vanamutte, kellest pole vist veel keegi kirjutanud.
Seda enam, et mõne aja pärast kavatsen ma ise saada üheks neist.
Venemaa raske õhustik
MORN PILT: Kirjanik, muusikakriitik ja ühiskonnategelane Artemi Troitski kirjeldab, miks ta kolis koos perega Eestisse. „Ühtäkki hakkas laps kodus mängima „fašiste“.
Me elame Tallinnas umbes poolteist aastat. Enne seda elasime Moskvas ja Moskva ümbruses. Elasime väga mugavalt: suur korter vaatega ülikooli peahoonele ning pealinna lähistel metsas naljakas torni meenutav maja, mille mina ja mu naine ise välja mõtlesime, disainisime ning ehitasime. Ühesõnaga, me elasime hästi, kuid võtsime siiski kätte ja lahkusime.
Miks see nii on?
1. Kõigepealt laste pärast. Ivan on 13-aastane; ta õppis koolis, õppis hästi ning probleemideta, kuni ühel päeval tuli koolist koju ja ütles, et kirjandustunni asemel oli neil sel päeval ühtäkki patriotismi tund. Nii pidavatki õige olema, räägiti talle koolis.
Lydia on 5-aastane; ühtäkki hakkas ta kodus mängima „fašiste“, kes hakkavad kohe Venemaad ründama. Küsisime – kuidas sa teadsid midagi „fašistidest“ või, veel enam, et keegi meie maad ründab? Selgus, et õpetaja lasteaias teeb tõhusat sellealast kasvatustööd. Võib-olla pole see katastroof, kuid kindlasti on see väga vastik.
2. Seejärel töö pärast. Alates 1989. aastast olen töötanud televisioonis – koostasin ja vedasin erinevaid saateid. Alates 2001. aastast õpetasin ajakirjandust Moskva Riiklikus Ülikoolis. Minu liiga vabameelsete poliitiliste vaadete tõttu pandi kinni võimalus televisioonis edasi töötada ning eelmisest aastast oli võimatu töötada ka ülikoolis. Kas vahetada 60-aastaselt elukutset, ehkki olen samade asjadega kogu elu tegelenud?
3. Õhustiku tõttu. Õhkkond on Venemaal viimastel aastatel üha raskemaks ja mornimaks muutunud: militarism, hurraa-patriotism, Krõmnaš (sellega, et „Krimm on „meie““, õigustatakse kraanide kinnikeeramist, vabaduse piiramist jne. „Sest see-eest on Krimm meie!“), pime viha välismaa ja välisilma vastu ning vabadusest lugupidavate kodanike avalik vaenamine. See on pehmelt öeldes ebameeldiv, enamgi veel, haletsusväärne. Jalutad mööda tänavat – aga tänav on täis propagandat nagu nõukaajal. Ja inimesed üle kogu riigi on sünged, pinges.
Justkui life during wartime.
Miks Eesti?
Ma olen Eestis käinud regulaarselt 1969. aastast; tean Eesti riiki juba pikka aega ning mitte sugugi halvasti, ja ma armastan seda ammu. Siin on mul toredad sõbrad – muusikud, ajakirjanikud, kunstnikud ja isegi poliitikud. Ka minu erialase tööga on kergem – leidub palju huvitavat, saan teha erinevaid projekte, sealhulgas ka teistes Balti riikides. Lastele ka Eestis meeldib – tõsi, mitte niipalju kui metsamajakeses, aga palju rohkem kui Moskvas.
Venemaale on mul jäänud väga palju – vanemad lapsed, sõbrad, mõned olulised pooleliolevad projektid, mälestused ja tuttavate hauad. Nii et ma ei tahtnud minna väga kaugele – isegi kui töised ja rahalised väljavaated olid nii mõneski muus riigis minu jaoks vägagi muljetavaldavad.
Ja selles osas – et mitte katkestada suhteid Venemaaga – on Eesti ka kõige õigem riik. Loodan, et saan Eestile kasulik olla.
Ainuke asi, millega ma rahul pole, on see, et ma ei oska veel keelt. Vähemalt poes vajaminevast tasemest rohkem. Ent eks ma õpin. Ka siis, kui aega napib.
Kuhugi pole pääsu
Keskkonnaaktivist Jevgenia Tširikova elab Eestis aprillist 2015, tal on elamisluba kaheks aastaks. „Kreml genereerib sündmusi ja teemasid, mis juhivad tähelepanu igapäevaprobleemidelt,“ ütleb ta.
Valisin just Eesti, sest esiteks on tegu juhtiva riigiga internetitehnoloogiate vallas ja ma võitlen Venemaa propagandaga – oma valdkonnas. Minu keskkond on sotsiaal-ökoloogiline portaal activatica.org, kuhu iga inimene võib kirjutada sellest, mis tegelikult toimub, mida ta oma aknast näeb ja millega ta igapäevaselt kokku puutub. Tunne Eestis on, nagu oleks saabunud Venemaale 2010. aastal, kus kõik tundus veel võimalik olevat; oli veel helge, polnud selliseid repressioone.
*
Minu ja mu sõprade – nende, kes Venemaalt pakku tahavad – väljakutse pole kallaletung lähiriigile, meie vendadele, ega võõraste alade annekteerimine, vaid see on seotud ökoloogiaga.
Olen Eestis, sest adun, et vanglast ei saa nimetatud asjadega tegeleda, aga trend Venemaal on opositsionääride koha pealt praegu väga halb – toimub „puhastus“.
Minult üritati ühiskondliku tegevuse tõttu lapsi ära võtta. Kaitsesin Himki metsa, sest minu kodu kõrvale taheti läbi metsa rajada föderaalset maanteed ja kogu mets taheti infrastruktuuri huvides maha raiuda – poolteist tuhat hektarit! Tegu on viimase suurema Moskva lähistel asuva metsaga, Moskva on väga saastatud õhuga ning meile oli see mets hädavajalik – nagu kopsud –, et oleks võimalik normaalselt hingata.
Tuli poliitiline miilits ja üritas mult lapsi ära võtta – ma ei andvat neile süüa. Tollal olid nad 4- ja 9-aastased. See oli suur šokk, samas ka väga õpetlik – ma sain aru, millist kohta tahetakse rünnata. Muidugi pekstakse eri inimesi eri piirkondadesse – minul oli selleks emadus.
*
Kreml ise genereerib sündmusi ja teemasid, mis juhivad tähelepanu igapäevaprobleemidelt. Venemaal pole mingitki vajadust uute alade järele, tal pole vajadust naaberriikidega sõdida. Ja kindlasti ei pea Venemaa otsima fašiste teistest riikidest – tuleb tegeleda oma maaga.
Kui jõudsin siia, olin lausa šokis, kui selgus, et siin saab kodust väljumata tellida rohelise energiapaketi – saab näidata, et toetad taastuvenergia tootmist. Viie minutiga! Inimesed tahavad elada loodussäästlikult, kõik on normaalsed, keegi ei taha jätta endast räpast ökoloogilist jalajälge. Mulle tundub, et Eesti on päriselt 21. sajandi riik, sest õiged tarkvaratehnoloogiad on siin kasutusel.
Kui Venemaal läheb endistviisi edasi, saab olema nagu N. Liidus, see on täiesti selge. Praegu näeme koletislikku survet meediaväljale, kogeme repressioone inimeste suhtes, kes tahavad jääda oma seisukohtadele kindlaks – inimesi pannakse näiteks säutsude eest Twitteris vangi. Vabadust ettevõtluses lihtsalt pole – inimestel pole, mis alal tegutseda.
Aga Putini jõuk tunneb end suurepäraselt.
[1] Peterburis 1878–1918 tegutsenud naistele mõeldud kõrgkooli tasemega kursused, mille asutaja ja esimene juhataja oli ajaloolane Konstantin Bestužev-Rjumin.
