VÄGIVALLAVASTASE AATEGA VÄGIVALLAST: Ringo Ramul on noor lavastaja ja näitleja, kes lõpetab kevadel Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 11. lennu. Julgusest ja ambitsioonist puudu ei jää: suve hakul, 8. juunil toob ta Rakvere Teatris kursusekaaslastega publiku ette Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsini“ – kultusteose esmalavastuse Eestis. Lavastuse teemadel vestles Triinu Sikk.
Ma alustan väga lihtsalt ja küsin, mida see materjal, „Kellavärgiga apelsin“, sinu jaoks tähendab? Millest see sinu jaoks räägib?
Ma olen seda materjali kandnud endaga päris kaua. Ma vist lugesin seda enne, kui ma filmi nägin, kuskil 9. klassis. Siis ma muidugi ei mõelnud, et tahaks seda lavastada, aga ta jäi kummitama – kogu see maailm, need teemad. Nüüd, teatrikoolis olles, tundus mulle, et seda peaks tegema just praegu. Mu kursus on suurepärane kamp ja meil on ka palju poisse. Tõenäoliselt ei saaks ma seda kunagi repertuaariteatris teha – noori mehi ei ole kusagil nii palju.
Vägivalda on maailmas ikka ja alati olnud.
Aga mulle tundub, et iga päev tarbitava suure meediatulva tõttu jõuab kõike seda koledat meieni rohkem kui võib-olla 10 aastat tagasi. Seda tuleb uksest ja aknast: küll keegi kuskil vägistati, kogu see pagulaste teema. Viha ja kurjust on igal pool nii palju, et praegu on just õige aeg natuke seda teemat lahata. Kust see viha tuleb? See ongi vist meie pärisosa – kurjus ja õelus.
Pluss veel see, et praegune maailm on minu jaoks nii äärmustesse kalduv, kõik on nii must ja valge, hea ja halb. Nii peab tegema, nii ei tohi teha. Aga kõik ei ole nii – mul ei ole õigust hakata kedagi teist vormima, öelda, milline tuleb olla. Inimesed püüavad teistest inimestest teha midagi, mis nende nägemuses on õige. Aga see ei õnnestu ju kunagi.
„Kellavärgiga apelsin“ räägib minu jaoks sellest, et sa pead oma valikud ise tegema. Sa pead ise hea valima, keegi teine ei saa seda peale suruda. Kõik siin maailmas tuleb leida iseenda seest. Ta räägib inimesest, headuse ja kurjuse vahekorrast, mis igaühes on.
Nagu paljud teavad, on see lugu üsna vägivaldne, aga see on igal juhul vägivallavastase aatega. Ma tahaks ikka uskuda, et inimeses on midagi suuremat peidus kui see, et me oleme lihtsalt loomad, kes alluvad oma instinktidele.
Kas sa tahad publikule moraali lugeda? Näidata, mis on õige ja vale, hoiatada? Sellise materjali puhul tekib see mõte.
Mingit näpuga näitamist või vastuste andmist minu arvates seal ei ole. Ma ei tea, kas peakski olema. Sellest ikka räägitakse, et kas teater peaks andma vastuseid või ainult küsima. Mina saan visata mõtted ja teemad õhku ja nemad saavad kinni püüda, mida nad sealt välja loevad.
Ma ei suru kellelegi mingit vaadet peale, vaid loodan, et nad jõuavad nendeni ise. Mina ei saa kellestki teisest midagi teha, saan vaid anda mõtteainet.
„Kellavärgiga apelsini“ ei ole varem Eestis lavastatud, küll aga on film väga tuntud, küllap teravalt inimeste mälus ja teadvuses. Kas sa võrdlemist ei karda?
Alguses kartsin. Kui ma mõtlesin, et tahaks seda lavastada, siis esimene mõte oli: kas seda üldse on mõtet teha, kui kõikidel on oma kindel mälestus filmist. Ka minul on filmimälestus kuskil seljaajus, ehkki ma püüan selle kõrvale jätta, ma ei ole seda nüüd vaadanud ja arvan, et ei vaata ka.
Aga mis siin karta? Paratamatult on seal ühisosi, sest see on samal materjalil baseeruv ja Kubrick tegi filmi üsna romaanitruult: ta on jube täpselt oma filmis ära tabanud ja loonud maailma, mis on ülimalt mõjus. Seepärast see filmi taak käib kaasas, paljud tulevad teatrisse ja tahaksid näha justkui filmi koopiat ja siis pettuvad. Aga noh, „Hamletit“ tehakse ka pidevalt, on ka filme tehtud. Ega ei saagi ju kõigile meeldida.
Kui filmiga võrdlusest rääkida, siis kindlasti ei proovi ma teadlikult teha teistmoodi, kui oli filmis – paratamatult on sarnasusi. Me ei kogu teadlikult inspiratsiooni, samas ei lükka teda kõrvale, et teeme risti vastupidi.
Nii raamat kui ka film on olnud omas ajas skandaalsed. Millega sina publikut raputad?
Iga lavastus võiks natuke raputada, peaks tekitama tugevaid emotsioone. Aga mingit šokeerimise eesmärki mul küll pole, ma ei oska seda ka ette näha. See pole eesmärk omaette teha stseene, mille peale inimesed saalist välja jookseksid. Mis oleks muidugi äge…
Igal juhul ei tohiks publik karta, et nad tulevad teatrisse ja kogevad tugevat šokiteraapiat. Et tulevad noored teatrikoolist ja lajatavad oma varjatud ihadega, mida ei saanud teatrikoolis teha. Me proovime ikka läheneda sisuliselt, mis ei välista, et vorm võiks ka võimas olla.
Aga kas sa lähened karmilt, ilma ilustamata?
Ilma ilustamata ikka. See lugu ise on üsna võigas, tekitab vastakaid emotsioone, see võiks kajastuda ka teatris. Ma loodan, et need teemad raputavad ja väline vorm toetab seda.
Kui rääkida nüüd veidi laiemalt kui su tulevasest lavastusest, siis kas sinu jaoks on kunstis piire, millega tohib tegeleda ja millega mitte. Kas eesmärk pühitseb abinõu?
Pole teemasid, millest ei tohiks rääkida. Kõigest peaks saama rääkida. Aga kust see piir jookseb, seda on raske öelda, seda peab tajuma, seda ei saa määrata.
Mis teemad sind üldse teatris huvitavad – vaataja või lavastajana? Kas sa tunned, et sul on oma teemad, millega sa tahad tegeleda?
Ma vastan selles mõttes klassikaliselt, et eks see inimene ikka huvitab. See võib olla nädala pärast teistmoodi, aga praegu on need eksistentsiaalsed küsimused. Inimene oma ilus ja koleduses on ka „Kellavärgiga apelsinis“. Tulge vaatama!
Mu kursus on suurepärane kamp ja meil on ka palju poisse. Tõenäoliselt ei saaks ma seda kunagi repertuaariteatris teha – noori mehi ei ole kusagil nii palju.
Kõigest peaks saama rääkida. Aga kust see piir jookseb, seda on raske öelda, seda peab tajuma, seda ei saa määrata.
