MILITAARIA JA LOODUSE KOHTUMISPAIK: Birgit Itse tutvustab paika, kuhu suvel sattuda võiks. Loomulikult Naissaarele. Ja ühtlasi ka saarest pajatavat teost “Minu Naissaar”. Naissaar on teatavas mõttes justkui läbilõige Eesti ajaloost, kultuuripärandist ja loodusest. Viimase kolme aastakümne jooksul on saanud endisest Nõukogude Liidu sõjaväebaasist põnev turismi sihtkoht.
Kes mida Naissaarel leiab, sõltub sellest, mida sinna otsima minnakse. Pikema otsimiseta võib Naissaarelt leida nii vaikust ja rahu, lõpmatuna näivaid mustikametsasid, laulvate liivade ja kristallselge veega randasid, militaarset põnevust, kitsarööpmelist raudteed, kultuurielamusi, edumeelset kogukonda, rannarootslaste pärimust ja …halli pilvena sind ümbritsevaid sääski.
Sõnumid sind kätte ei saa
- aastal avati Naissaar ametlikult turistidele. Naissaar ei ole enam mahajäetud nõukogude sõjaväebaas. Lisaks turismisihtkohale on see paljudele inimestele kodu või suvekodu. Seal on 35 majapidamist, suvenaissaarlasi on üle saja. Kõikidel hoonetel on omanikud, aiaga piiratud ala võib olla kellegi kodu. Naissaarel ei ole elektrit. Tegelikult on, aga selle toodab iga majapidamine endale ise. Naissaarel ei ole oma jäätmejaama, seega on naissaarlased väga tänulikud, kui võimalusel oma prügi saarelt kaasa võtate.
Naissaarel saab liikuda jalgsi, jalgrattaga, tellida ekskursioone veoautokastis ja sõita rongiga. Naissaare raudtee on Euroopas ainulaadne ja kogu selle pikkuses muinsuskaitse all, sh ka see osa, mis pole veel taastatud. Erinevatest allikatest olen leidnud raudtee maksimaalseks kogupikkuseks suisa 41 kilomeetrit.
Enam kui 25-aastane retkejuhi kogemus Naissaarel on minus kinnistanud veendumuse, et kõige parem on Naissaart tundma õppida jalgsi matkates. Ainult nii saab nuusutada lõhnu, tunda rahu ja vaikust ning unustada pideva ajapuuduse. Seda enam, et Naissaarel on küllaga kohti, kus e-kirjad ja sõnumid sind kätte ei saa.
Maamiinid ja mürsud
Nagu metsikult ilusa naise seltskonnas, võib ka Naissaarel viibides kaduda aja- ja reaalsustaju. Seega on tõetera sees ka naljaga pooleks öeldud ohutusjuhistel, mida retkejuhina saarele saabunud gruppidele jagasin: “Maa seest paistvat metalli jalaga taguda ei maksa, sest keegi ei tea, mis selle küljes võib olla. Kui teile tundub, et maas vedeleva kummivooliku võiks kätte võtta, siis veenduge enne, et tegemist pole elusolendiga – Naissaarel on nii rästikuid kui ka nastikuid ja sõltuvalt nende elupaigast võivad nad olla mõlemad mustad või pruunid. Metsast tagasi tulles kontrollige üle, ega te kogemata pole puuke kaasa võtnud.”
Siinkohal on oluline vahet teha, et lõhkekehadel on mõned olulised erinevused. Tavakülastajatele on meremiinidest ohtlikumad mürsud, mis pärinevad maapealsetest ladudest. Neist omakorda on erinevad maamiinid, mida Naissaarel pole teadaolevalt olnud.
Eksimisoht püsib
Kõige suurem oht Naissaarel ei ole siiski kunagised meremiinid, ka mitte need lõhkemata mürsud, mis võivad peita end maapinnas, samuti mitte napsused külastajad, kes objekte kahjustavad, vaid tuli. Naissaarel ei ole oma tuletõrjet. Aga saar on liivane ja kuival ajal, kui tuli peaks puude latvadesse pääsema, on reaalne oht, et saar lihtsalt põleb tühjaks.
Seepärast ongi Naissaarel lubatud lõket teha vaid selleks ettenähtud kohas. Ka saarel suitsetamisel tuleb olla ääretult ettevaatlik. Miiniladudesse viiva tee ääres süttis 1995. aasta novembris mets rongi korstnast lennanud sädemetest, seega oht, et korralikult kustutamata koni või ka lihtsalt sigaretiotsast kuiva samblavaipa pudenev hõõguv tuhk võib pahandust teha, on täiesti reaalne.
Naissaare metsades omapäi uidates, ilma kaardilugemisoskuseta on lihtne ära eksida. Eriti marja- ja seeneajal. Äraeksimiste sagedasem põhjus on see, et ei ole osatud hinnata õigesti Naissaare suurust. Väga-väga paljudel on arvamus, et nad suudavad Lõuna- või Keskraja käia läbi maksimaalselt kolme tunniga. Keskmiseks liikumiskiiruseks Naissaare metsas ja maastikul tuleks arvestada 2–3 kilomeetrit tunnis, eriti kui liigute seltskonnaga.
Samuti on liigselt loodetud mobiililevile ja Google Mapsile. Levi on Naissaarel valdavalt mere ääres, aga paremad seene- ja marjametsad on aladel, kuhu mobiililevi ei ulatu.
Eks neid laevast mahajäämisi on omajagu olnud. Kui nii peaks juhtuma, ja on kindlasti vaja samal õhtul mandrile tagasi saada, tasub katsuda õnne sadamast – küsida, kas mõni kaater või jaht liigub veel sel õhtul pealinna suunas või mitte. Mõnikord õnnestub neie peale “hääletada”, mõnikord mitte.
Looduskaunis Naissaar
Naissaarega on seotud Eesti looduskaitse sünd. Teadaolevalt allkirjastas Taani kuningas Erik Menved 17. juunil 1297 määruse, millega keelati puude langetamine neljal Tallinna linnalähedasel saarel: Naissaar, Aegna, Suur-Paljassaar ja Väike-Paljassaar.
Keskajal olla Naissaare mets olnud suure tähtsusega palgimets Tallinna linnale, kellele saar kuulus. Naissaarelt varuti ehitus- ja küttepuid, samuti materjali kaitsekindluste jaoks. Väidetavalt on mõned Raekoja interjööri puitnikerdised Naissaare metsade puidust.
Praegu on enamik Naissaare metsadest u 100-aastane männimets Seepärast mõjuvad lehtmetsad Taani Kuninga aias ja Laanekuusiku vanad kuused, justkui oleksid teisele saarele sattunud.
Enam kui 250-aastaseid kuuski on ka tee ääres – puude vanusest annavad märku nii tüve jämedus kui ka võra tihedus.
Naissaare männimetsadesse on peitunud ka saare kõrgeimad tipud: Kunila mägi ja Suured mäed. Mõlemate puhul on tegemist liivaluidetega. Kunila mägi või mõnes allikas ka Taani Kuninga mäe kõrgus merepinnast on eri allikate andmetel 27–29 meetrit.
Naissaare looduspark loodi 1995. aastal, üheks eestvedajaks legendaarne looduskaitsja Veljo Ranniku, kelle sünnist möödub 27. juunil 90 aastat. Looduspark hõlmab tervet saart ja selle eesmärk ongi kaitsta saart kui tervikut, kogu selle loodus- ja kultuuripärandiga. Viimase hulka loetakse ka militaarpärand.
Militaarne Naissaar
Naissaare militaarne põhjaots tõmbab turiste magnetina, aga tegelikult on Naissaare vanim säilinud militaarrajatis hoopis kunagise Lõunaküla aladel. Tähtkants ehk Vallimägi (Sternschanze) kavandati ja ehitati Peeter I korraldusel. Oma põhiplaanilt meenutas see taevatähte – sealt ka nimi Tähtkants. Samalaadsed rajatised püstitati ka Miiduranda ja Väike-Paljassaarele.
Igal Naissaare rannakaitsepatareil on oma põnev lugu rääkida, olgu see siis läänekaldal asuv Ameerika patarei või paljude huviliste meeli köitvad 10A ja 10B. Nende lood on põhjalikult kajastatud ka Männiku külas asuvas muuseumis.
Põhja poole minnes, Haldja külas, asub Naissaare üks omanäolisematest militaarrajatistest – omaaegne Naissaare komandatuuri hoone ehk kasiino, mis on praeguseks väga kehvas seisukorras. 2022. aastal koostöös Eesti Meremuuseumiga käivitatud projekt Nargen Nord annab lootust, et see 1924. aastal valminud hoone väärikal kujul taastatakse.
Endisest piirivalvekordonist ida poole jääb endine raketibaas, mille sarnaseid oli Eesti sõjaajaloo andmeil Harjumaal kümmekond. Veidi raske on küll ette kujutada, mismoodi nägi välja see “eriti range kaitse” 1963. aastal rajatud raketibaasile, arvestades asjaolu, et 1990-ndate lõpus ei takistanud angaaridele ligipääsu küll mitte miski. Praeguseks on kinnistu eraomanduses ja ligipääs hoonetele piiratud.
Vangilaager
Pool sajandit Nõukogude okupatsiooniaega on ka Naissaare ajaloos aeg, mida ümbritseb jätkuvalt salapära ja mille kohta faktid alles hakkavad välja tulema. Nõustun Ain Tähiste ja Mart Mõniste muinsuskaitselise eksperthinnanguga, et Naissaare miinitöökoda ja miinilaod on Eesti kontekstis täiesti unikaalne kompleks, mis isegi pärast aastakümneid kestnud lagunemist ja rüüsteid pakub militaarajaloo huvilisele põnevat uudistamist.
Naissaare militaarpärandi juurde kuulub ka sadama lähistel metsas asuv vangilaager, mille loomislugu on seotud Naissaare sadama ja merekindlustuse rajamistöödega. Halli värvi obelisk koos mälestustahvliga “Naissaare kangelastele” püstitati teadaolevalt 1970-ndatel, kuid on 2022. aasta lõpu seisuga arvele võetud kui “neutraalne monument”.
Kultuuriline Naissaar
Kunagise saare suurima küla, Lõunaküla maadel asub ka Omari küün, mis on praeguseks saanud Naissaare kultuurielu keskuseks samavõrd, kui Tõnu Kaljuste on olnud üle kahekümne aasta Naissaare kultuurielu eestvedaja. Nargen Festival toob igal suvel saarele tuhandeid inimesi.
Nii Omari küün kui ka hiljem valminud kontserdiõu Hellerella on kunagises Schmidtide talukohas. Sellest talust on võrsunud nii maailmakuulus optik Bernhard Schmidt (1879–1935) kui ka kirjanik ja kunstnik, eelmise vennapoeg Erik Schmidt (1925–2014), kes on oma kuulsast onust, Naissaarest ja naissaarlastest kirjutanud nii mõnegi raamatu, aga kelle enda elu on samaväärselt põnev olnud.
Naissaare kiriku taastamislugu on naissaarlaste ühtehoidmise ja kogukonnatunde sümbol. 1998. aasta suve keskpaigas saabunud restaureerimiskomisjoni otsuse kohaselt oli 1934. aastal ehitatud Naissaare kirik restaureerimiskõlbmatu. Vundamendist puhus tuul läbi ja paljud tugikonstruktsiooni moodustavad palgid olid liiga mädad. Naissaarlased arvasid teisiti. Juba sama aasta suve lõpuks oli vundamendi ja seinte ümbrus võsast puhastatud. Alustati korjandusega, et taastada Naissaare kirik suvekirikuna. Kogu materjal ehitustöödeks tuli mandrilt kohale vedada – see aga ampsas eelarvest tubli kolmandiku. 15 aastat pärast restaureerimistööde algust jõudis kirik sellisesse seisukorda, et selle võis taaspühitseda.
Naissaare matkarajad
Naissaarele on maha märgitud kolm matkarada, mida haldab praeguseks RMK. Need, kellel on vähem aega, näiteks vaid paar tundi, mis tähendab, et matkaradasid läbi käia ei jõua, jalutage mere äärt pidi Hülkarini ja tagasi. See puudealune jalutuskäik pakub ilusaid vaateid. Hülkari majaka juures on saare parimad supelrannad ja paljude külastajate sõnul sealsed liivad “laulavad”, sest on nii puhtad.
Neile, kes pole kunagi saarel käinud ja soovivad saada saarest mitmekülgset ülevaadet, soovitan valida Lõunaraja (u 12 km), aeglasema kõndimistempo korral on võimalik seda lihtsasti lühendada. Keskmisest suurema loodushuviga matkajatele on mõeldud Keskrada (u 11km), mille rõhk on mitmesugustel looduslikel vaatamisväärsustel. Keskmisest suurema militaarhuviga külastajatele on Põhjarada (7 km). Erinevalt kahest eelmisest, mis algavad sadama vahetust lähedusest, saab Põhjarada alguse sadamast 6 km kaugusel asuvast Haldja külast.
Kellel aega ohtrasti käes, see võib Naissaarele mööda mere äärt pidi kõndides tiiru peale teha – Naissaare rannajoon on terves pikkuses läbitav, aga selle u 26-kilomeetrise rännaku tarvis kulub tõesti terve pikk päev, st viiest-kuuest tunnist kindlasti ei piisa.
Raamatu “Minu Naissaar” autorist
Birgit Itse on raamatu “Minu Naissaar. Metsikult ilus” autor.
Naissaarel käis ta esimest korda 1996. aastal. 1998. aastal läbis ta Keskkonnaministeeriumi Naissaare retkejuhtide koolituse, samal suvel alustad tööd retkejuhina.
- aasta aprillis koolitas ta juba ise retkejuhte – Naissaare turismiteenuse pakkujatega koostöös.
Ekskursioone tegi ta Naissaarel 2019. aasta suveni.
- aasta lõpust elab Birgit Šotimaal, kus pakub vabakutselisena kirjutamisteenust, raamatute sisutoimetamist ja teeb tõlketöid.
Kuidas saarele saada?
Naissaarel on oma kodulehekülg https://naissaar.ee/.
See koondab infot nii saarele saamise võimaluse, saarel toimuvate sündmuste, matkaradade kui ka kohalike teenusepakkujate kohta. Lisaks on kirjas põnevaid fakte, infot looduse ja ajaloo kohta.
