INIMESI TULEB AIDATA SALAJA: Eesti Noorsooteatri 72. hooaja viimaseks uuslavastuseks on Taavi Tõnissoni koguperelavastus “Lahenduste ministeerium”, mis esietendus äsja Noorsooteatri Ferdinandi saalis, kuid rändab alates 8. juunist üle Eesti. Lavastus, mis kõneleb salajastest heategudest, andis hea põhjuse rääkida Taavi Tõnissoniga kogukonnast, julgusest abi anda ja küsida, ent muidugi ka lavastuse loomisest ja teatrist üldisemalt. Küsisid Helena Läks ja Sirlen Rekkor.
“Lahenduste ministeeriumi” kolm peategelast Niina, Alfa ja Ruuben taaselustavad salajase ja salapärase lahenduste ministeeriumi, mille üks reegel on, et inimesi tuleb aidata salaja, nii et nad arvaksid, et on oma probleemid ise lahendanud. Kas oled ka ise elus kedagi sellisel viisil aidanud? Või on ehk sinu elus olnud hetki, millele tagasi mõeldes võiks kahtlustada lahenduste ministeeriumi sekkumist?
Nii hea meelega räägiks mõne loo sellest, kuidas olen aidanud salaja kellelgi oma elu joonde seada või jalad alla saada jne. Paraku on vist küll nii, et mina ei ole teiste abistamises olnud liiga hea eeskuju. Aga väiksemaid asju on ikka olnud. Vahel mõtlen, et abiks on seegi, kui ma oma kehva tuju teiste peal välja ei ela. Kui suudan enda mured endale hoida ja naeratada ka siis, kui endal on tegelikult raske aeg. Teisalt, pärismurede peitmisse või alla surumisse ma ka tegelikult ei usu. Kui ikka on probleem, mille lahendamisega ise toime ei tule, siis tuleb julgeda abi küsida.
Mind ennast on küll mitmelgi korral aidatud nii, et ma ise ei teagi, kes see konkreetne aitaja on olnud. Võib-olla on keegi distantsilt otsustanud appi tulla… Konkreetset lugu on keeruline välja tuua. No paar korda on näiteks olnud nii, et olen väiksemate lastega poes ja kassas on mega järjekord ja nagu nõiaväel on mind lastega järjekorras ettepoole lastud. Mingil perioodil viisin väiksemat poega lasteaeda rongiga. Ja hommikuti on rongid tihti väga täis. Siis oli ka paar õnnelikku juhust, kus inimene heast tahtest lapsele oma istekoha loovutas. Seda tüüpi hetki on olnud… Selline lihtne, inimlik hoolitsus kaasinimese suhtes. See teeb alati südame soojaks.
Kui peaksid sarnaselt lavastuse peategelastega kirja panema kolm probleemi, mis esmajoones ära lahendada, siis millised need oleksid?
Üksinduse probleem: meie ühiskonnas on palju end üksiku ja hüljatuna tundvaid inimesi. Ka nende hulgas, kellel justkui on perekond ja sõbrad. Lapsed, noored, täiskasvanud, eakad inimesed. Kõik vajavad tegelikult, et oleks keegi, kes neid ära kuulab ja mõista püüab. EiKi laulusõnades on fraas: “Keegi ei saa jääda ilma hooleta!” See tundub nii õige. Kui saaksin mõne probleemi päriselt maailmast ära kaotada, oleks see hüljatuse probleem.
Sallivuse probleem: kuidas saavutada mõistmine enne hukkamõistu. Enda kastist väljapoole näha ja teist inimest lihtsalt näha ja mõista. Mingi suurem pilt, mis iga inimese välise fooni taustal kumab.
Võimuiha: alati on keegi, kellel on tunne, et ta on parem, olulisem, suurem ja väärtuslikum kui teine. Alati on keegi, kes on valmis isikliku hüve saavutamise eesmärgil teisi inimesi ükskõik millisel viisil alla suruma ja maha tampima. See on alati seotud ka võimuihaga. Võimuiha, see on mingi imelik tunnustuse ja saavutuse vajadus, mingi rahuldamata jäänud kanal, mis on umbe läinud ja mädanema hakanud. Ma mõtlen, et kuidas küll saavutada selle mitte-ummistumine? Kuidas seda teha? Ja siin pean silmas nii üksikisiku tasandit kui ka tervet ühiskonda. Ideaalis on ju võim mingi otsustusõigus, mis kellelegi antakse, kindlas usus ja veendumusega, et võimu omaja otsustab ühistest huvidest lähtuvalt ja teeb parima võimaliku valiku. Et võimulolija on tegelikult teenistuja. Vaat, see punkt kipubki kuidagi kaotsi minema ajaga. Teenistujast saab jumal. Jap, sellise liidri seisukohast pühitseb eesmärk abinõu ja üksikisiku väärtus on pigem madal. Mida võim tahab, seda peab võim saama! Ükskõik mis hinnaga. Keeruline. Keeruline. Keeruline. Ja kardan, et mida aasta edasi, seda keerulisemaks kõik läheb. Oht, et asjad lähevad untsu, on väga suur. Seda enam on oluline püüd teineteist mõista ja väärtustada. Et debatt oleks tõeline ja lugupidav. Et võim ei saaks kunagi eesmärgiks omaette.
Kuidas on sul endal abi palumisega, kas julged seda küsida, kui endal jõud üle ei käi? Kui kerge on sinu jaoks olla abi vastuvõtja rollis?
Ma olen väga halb abi küsija, just elulistes küsimustes. Teater on kollektiivne kunst ja toimibki peamiselt koostöös teiste loojatega. Sellel tasandil tundub abi küsimine mõne probleemi lahendamisel või mõne küsimusega tegelemisel igati loogiline ja õige. Aga reaalelulisel tasandil või puhtalt isiklikul tasandil on abi küsimine minu jaoks väga keeruline ja seotud kohe enesehinnangu langusega. Tunnen, et olen piisavalt täiskasvanu, et peaksin oma probleemidega ise toime tulema. Ja kui siis vahel ei tule, on see minu jaoks raske. Praen ja kaalun enne pikalt, kui kellegi poole pöördun. See on peamiselt just siis, kui on vaja abi perekonna või lähemate sõprade väliselt. Õnneks ei teki selliseid olukordi kuigi tihti ja umbes üheksakümnel protsendil sellistest juhtudest olen tagantjärele väga tänulik, et julgesin selle sammu teha ja abi paluda. Sest enamik inimesi on tõepoolest lahked ja abivalmid, kui nende poole viisakalt ja lahkelt pöörduda.
Aga siiski… Eesti mees peab oma kätega ehitama maja, parandama auto, olema parim kõiges, mis ta teeb ja oskama kõike! Ma ei tea täpselt, kust selline hoiak pärineb – ja maja ehitada ei oska ma kohe kindlasti –, aga kuidagi geneetilisel tasandil on see minusse sisse kodeeritud, et abi küsitakse alles päris viimases hädas olles. Ja protsessin selle mõttega enese sees alati pikalt.
Kas sul on olemas ka mingi isiklik headuse definitsioon? Kui palju see sind igapäevaselt inimesena mõjutab?
Üldiselt püüan ikka juhinduda mõttest, et lahkuse ja kannatlikkusega jõuan kaugemale. Et koostöös teistega toimin ja tunnen end paremini kui üksinda. Et ma ei tee teistele seda, mida ma ei taha, et mulle tehtaks!
Ma olen negatiivsete käitumismallide suhtes üsna tundlik ja pigem tõmbun lukku, kui keegi hakkab mu läheduses häirivalt, ebaviisakalt, ülbelt ja ülekohtuselt käituma. Vahel olen olnud olukorras, kus ei jää muud üle, kui on tulnud sekkuda ja olla tasakaalustavaks jõuks või korralekutsujaks. Ja vastupidiselt ka, olen inimeste headuse suhtes väga tundlik. Tajun selle vaistlikult ära, kui inimese kavatsused on siirad ja mõte puhas. See tekitab kohe usalduse tunde.
Eks headus tähendab erinevates olukordades erinevaid asju. Vahel on heategu, kui jätad mõne asja hoopis tegemata. Vahel on headus just mõni reaalne tegu. Aga vahel hoopis naeratus vajalikul hetkel. Aga eks headus on vist kõige enam teatav empaatia teiste suhtes. Püüdlus mõista ja toeks olla. Alati, kui see vähegi võimalik on. Vahel ka isikliku hüve ohverdamise hinnaga.
Kas sinu arvates mõjutab teater vaataja arusaama headusest ja moraalist? Kas tunned näitleja ja lavastajana ka mingisugust vastutust selle kujundamisel?
Oo, jah! Sellesse usun küll. Teater üksi ei suuda inimkonda päästa, aga teater saab muuta inimesi empaatilisemaks ja mõistvamaks. Loomulikult ei toimi see üksüheselt ja teater ei ole otseses mõttes haridusasutus ega suuda kedagi päriselt ümber kasvatada. Aga lugude jutustamine ja lugudest osa saamine, lavastuse tegelastele kaasa elamine ja teatud piirsituatsioonide turvalises keskkonnas “läbi mängimine” võib küll aidata teist inimest paremini mõista.
Näitlejana ja lavastajana olen loomulikult vastutav oma loomingu eest, mul on kohustus publiku ees. Moraalne vastutus algab aga juba valikust üldse näitleja/lavastaja roll endale võtta ning lugude jutustaja ja vahendaja olla. Küsimus, milliseid lugusid jutustada, mida oma loominguga vahendada jne. See on suur vastutus. Ja muidugi kohustus anda endast igas proovis, igal mängukorral maksimum ja eelkõige ise oma tegelast ja lavastuse tervikmõtet mõista. Eriti just meie teatri kontekstis. On ju meie peamine vaataja noor inimene, kelle väärtushinnangud ja maailmapilt on alles kujunemas. Teatud mõttes saan kindlasti kaasa aidata noore vaataja täisväärtuslikumaks, mõistvamaks ja empaatilisemaks kasvamisel. Aga see on palju laiem teema kui ainult teater. Usun väga sellesse, et igasugusel kunstikogemusel on mõju meie kasvamisele ja maailmataju avardamisele.
“Lahenduste ministeeriumi” üheks oluliseks märksõnaks on kogukond – inimesed, kes on üksteise jaoks olemas ja valmis leidma aega, et teistele abiks või toeks olla. Milline on sind ümbritsev kogukond? Millisest kogukonnast unistad?
Minul on väga vedanud. Olen üles kasvanud turvalises ja mitte liigseid piiranguid seadvas perekonnas. Eelkõige olen saanud vabalt olla ja kujuneda, ise oma vead teha ja neist õppida. See tähendab, et on olnud usaldus minu suhtes. Ka rasketel hetkedel. Ja tugi vajalikul hetkel. Lisaks perekonnale oli mu kujunemise eas väga oluline roll ka sõpradel ja keskkonnal, milles kasvasin. Sattusin juba kaheksa-aastaselt teatristuudiosse ja sellest sai minu elu kõige põnevam, väärtuslikum, olulisem osa. Muidugi teatrikunsti enese pärast, aga kindlasti ka kogukonna ja kuulumise tunde pärast. Võib-olla, et mingil alateadlikul tasandil on just see kuulumise ja kogukonna tunne olnud määravaks ka hilisema elukutse valikul. Nüüd töötan professionaalses teatris kakskümmend aastat ja veel ei ole tekkinud tüdimust ega tahet sellest kogukonnast välja astuda.
Aga veelgi olulisem pool minu kogukonnast on loomulikult mu lähim perekond: abikaasa ja neli last. Võite ise ette kujutada, et kui kuus erinevas vanuses ja erineva elukogemusega inimest elavad sama katuse all ja peavad koos toimima, siis on teatud dünaamikad garanteeritud ja igav ei hakka meil kunagi. Vahel läheb terve päev mööda nii, et õhtul saame abikaasaga aru, et me pole päeva jooksul jõudnud kordagi istuda. Alati on mõni rõõm või mure, mis vajab jagamist ja mõni probleem, mis vajab lahendamist. Aga oleme abikaasaga mõlemad suhteliselt rahumeelsed inimesed ja eks elu on ka õpetanud teatud karisid vältima või teatud mustreid nägema. Oleme mõlemad ka ambitsioonikad ja oma töösse väga kirglikult suhtuvad inimesed, seega püüame pidevalt pere- ja tööelu balansseerida. Vahel õnnestub see paremini ja vahel lähevad asjad ka tasakaalust välja. Aga püüame perena üksteisele toeks olla nii heas kui halvas ning eelkõige armastuse ja hoidmise kaudu maailmale julgelt naeratades otsa vaadata. Ja siis muidugi on suur osa mu kogukonnast mu sõbrad. Neid, kes on päris lähedased, ei ole sugugi palju. Aga nad on mulle väga olulised. Neile saan siis oma hinge tühjaks puistata, kui karikas mingil hetkel üle ääre hakkab ajama. Ja nemad samamoodi mulle.
Mina elan maal, keset loodust ja viljapõldusid, suhtelises eraldatuses muust maailmast. Meie küla on pisike, naabreid ei ole kuigi palju. Mingi unistus on, et kogukond, milles elan, oleks rohkem seotud ühiste ettevõtmiste ja tihedama suhtluse kaudu. Aga kuivõrd töö- ja pereelu on nii intensiivne ja pigem Tallinnaga seotud, siis ei jäägi kuigi palju aega veel kogukondlikul tasandil suhteid arendada. Siiski teataval tasandil kommunikatsioon toimib ja kui autoga lumme kinni jään või auto vajab parandamist, siis tean, kelle poole pöörduda. Ja loodan ka ise vajalikul hetkel teistele abiks olla.
Unistustest veel: minu jaoks on muidugi ideaalne kogukond selline, mis on piisavalt avatud, üksteist hoidev, privaatsust austav ja vastastikusel lugupidamisel põhinev hulk inimesi, kellel on sarnane väärtusruum, aga samas piisavalt avar maailmavaade, et kõige uue ja tundmatu ees mitte kartma lüüa. Minu jaoks on ideaalne kogukond selline, kus igaüks saab tunda end väärtusliku ja väärtustatuna ja kedagi ei kohelda ülekohtuselt.
“Lahenduste ministeeriumiga” tegi oma teatrimuusika looja debüüdi muusik ja luuletaja EiK, lisaks oli lavakujunduse loomisse kaasatud grafitikunstnik TA, kelle jaoks oli samuti tegu esimese sellelaadse tööga. Näitleja Alice Siili jaoks on see esimene lavatöö teatris, kus ta sügisel koosseisulise näitlejana tööle asub. Kuidas kõikide nende uute inimeste ja taustsüsteemide protsessi lõimimine sujus?
Lavastust ettevalmistavas protsessis tekib mul suhteliselt kiiresti mingisugune tunnetus üldisest atmosfäärist. See on tugevalt seotud heli ja visuaalse pildiga. Sel korral oli algusest peale see tunne, et materjal nõuab sõnumi tugevamaks edastamiseks kargust. Kuivõrd lugu ise on väga helge, otsisin mingit balanssi, sest loo sõnum on väga tõsine ja suur. Ja selliste lugude puhul on tihti oht, et nad muutuvad liiga magusaks. Tahtsin seda iga hinna eest vältida. Ja sellepärast proovisin mõelda natuke tavapärastest teatriraamidest väljapoole. EiKi ja tema loomingu fänn olen juba kaua aega ja koostöö kontekstis olen tema peale mõelnud väga ammu, aga siiani ei olnud tekkinud veel juhust. “Lahenduste ministeeriumi” puhul toimus äratundmine, et just see lavastus vajab EiKi karget/helget retoorikat ja väga head muusikalist tunnetust ning empaatilist, aga intellektuaalselt laetud autorivaadet. Grafitikunstnik TA oli mulle avastus. Me ei olnud kunagi varem temaga kokku puutunud ega olnud tema loominguga enne tuttav. Aga meie lavastuse kunstnik Kristel Maamägi leidis sotsiaalmeediast tema lehekülje ja jagas mulle. Tema tööd tundusid huvitavad. Tegelik äratundmine toimus sel hetkel, kui esmakordselt kohtusime. TA silmadest kiirgus sellist ausust, siirust, mõistmist ja heatahtlikkust, et olin sekundiga kindel: ta on meie mees.
Ausalt öeldes olen kindlal veendumusel, et koostöö saab toimida ainult vastastikuse austuse ja usalduse baasil. Ja kui anda kaasteelistele impulss ja usaldada nende loomingut, siis sünnivad paljud asjad väga orgaaniliselt. EiKi ja TA puhul oli see tunnetuslik ühisosa ja usaldus algusest peale olemas ja oli äärmiselt huvitav näha ja tajuda nende mõtteprotsessi. Nad mõlemad käisid aeg-ajalt ka meie proove vaatamas ja inspi korjamas. Ja siis jälle inspireerisid oma loominguga meid. Kõik oli väga orgaaniline ja sujuv. Koostöö toimis väga, väga hästi.
Alice’i liitumine oli lihtsalt kingitus. Tegelikult saigi kujutluspilt peategelastest ja nendevahelisest dünaamikast lõplikult selgeks, kui Alice pildile ilmus. Me olime varem vaid põgusalt kokku puutunud, aga see esmane kontakt oli väga positiivne. Ja kui selgus, et Alice tuleb meile truppi, ei olnud kahtlustki, et just temast saab Niina. Temas on olemas kõik Niina jaoks vajalikud omadused ja kvaliteedid. Ta on taibukas, kiire, tähelepanelik ja väga töökas. Ja kuigi ma ei ole saanud talle näitlejana veel partneriks olla, tundub, et temas on peidus mingi krutski ja saladus. Peamine tuumik – Alice Siil, Maria Ehrenberg ja Hardi Möller – moodustasid üsna kohe laheda terviku ning lavaline suhtlus ja mäng nende vahel sündisid kergelt.
Lavastuse aluseks oleva jutustuse autor, Hollandi lastekirjanik Sanne Rooseboom rääkis esietendusele eelnenud vestlusel, et pidi lugu töödeldes ja ümber kirjutades langetama teinekord raskeid ja julmi valikuid, näiteks kärpima välja ühe tegelase, kes esiti oli mõeldud Niina, Ruubeni ja Alfaga koos seiklema. Kui sageli oled lavastajana pidanud tegema sarnaseid raskeid otsuseid? Kas ka selle lavastuse puhul?
Jah, selliseid keerulisi otsuseid tuleb ikka ette. Peaaegu iga mu lavastuse puhul. Ja olen ajaga ka aru saanud, miks. Minu lavastuste aluseks on tihti mahukad kirjandusteosed, kus materjali kaugelt rohkem, kui üks konkreetne lavastus suudab endasse mahutada. Ja siis on vaja teha valikuid. Palju valikuid saab tehtud juba algfaasis, kui tekib kindlam nägemus sellest, mida tahan väljendada, milline on lavastuse tuum ja sõnum. Sealt edasi kujuneb materjal tegelikult koostöös dramaturgi ja kunstnikuga, heliloojaga, koreograafiga. Selleks hetkeks, kui trupp mängu tuleb, oleme juba lavastusmeeskonnaga suure töö ära teinud ja teatava teekonna ette kaardistanud.
Võib-olla on asi minu rumaluses või suutmatuses ette otsustada, aga mulle on vajalik see tunne, et loome trupiga lavastuse koos ja teatud valikuid saan teha alles siis, kui lavastusprotsess on jõudnud läbimängude faasi. Siis eralduvad terad sõkaldest juba palju selgemini, rütm muutub tajutavaks. Püüan alati ka selgitada, miks üks või teine kärbe vajalik on ja mil viisil tervikut mõjutab. Enamasti on näitlejad mu valikuid mõistnud ja nendega nõus olnud. On ka olnud selliseid juhuseid, kus näitleja on tugevalt teatud kärpe vastu ja siis mind ümber veennud.
Ka “Lahenduste ministeerium” ei olnud erand. Kärpisime läbimängude faasis veel mitmeid fragmente. Näiteks Proua Visi taustalugu. Aga pean ju lavastajana alati endalt küsima, miks üks või teine stseen, fragment või dialoog, isegi repliik oluline on ja mida see lavastustervikule juurde annab. See sõelumise moment on tegelikult terviku sünni juures väga oluline hetk, sest see määrab ära kogu lavastusterviku.
Alates 8. juunist reisite lavastusega mööda Eestit. Kuidas üheskoos tuuritamine trupile lavastaja vaatest mõjuda võiks?
“Lahenduste ministeerium” on nii tihe, kiire ja kokkumängimist nõudev lavastus, et usun, et trupp õpib tuuril väga hästi üksteist tundma. Usun, et trupp kasvab veelgi rohkem kokku ja muutub veel rohkem omavahel seotuks. Seda väärtustan väga. Just seda koosmängimise ja ühises energiaruumis viibimise kogemust.
Mängutingimused saavad olema mõneti keerulised. Väline keskkond ja suvi, koos paljude tundmatutega, alates lõõskavast päikesest kuni vihmani. Lisaks see, et iga mängupaik on erinev ja nõuab kohanemist. Olen püüdnud trupile sisse kodeerida, et nad peavad olema väga kohanemisvõimelised ja teatud otsuseid ise tulenevalt olukorrast vastu võtma. Aga oleme printsiipides kokku leppinud ja püüdnud nii hästi ette valmistuda, kui see üldse võimalik on. Ja lõppeks tuleb mul lihtsalt ka elu ja inimesi usaldada ja uskuda, et igas mängupaigas leitakse parim lahendus ja antakse endast maksimum. Ja olen kindel, et see nii ongi!
Mis on su lemmikuim lause või mõte, mis lavastusest “Lahenduste ministeerium” kõige eredamalt kõlama ja saatma jääb?
Perekond Susid lähevad alati appi!
“Lahenduste ministeerium”
Autor Sanne Rooseboom
Tõlkija Vahur Aabrams
Dramatiseerija Siret Campbell
Lavastaja Taavi Tõnisson
Kunstnik Kristel Maamägi
Grafitikunstnik TA
Helilooja Liina Sumera
Laulusõnade autor ja esitaja Eik Erik Sikk (EiK)
EiKi laulude produtsendid Maris Pihlap ja Mattias Tirmaste
Valguskunstnik Targo Miilimaa
Mängivad Maria Ehrenberg, Alice Siil (EMTA lavakunstikool), Laura Kukk, Laura Nõlvak, Hardi Möller, Mart Müürisepp
Kõigile vanuses 7+.
- aasta suvel mängupaikades üle Eesti, vaata lisa noorsooteater.ee.
Foto: Siim Vahur. (Hardi Möller-Ruuben Maria Ehrenberg-Alfa ja Alice Siil-Niina_ Lahenduste ministeeriumis)
