AJAMASINA TÄHESTIK: 1969. aastat võib lugeda Vene kultusbändi Mašina Vremeni (Ajamasin) alguseks. “27. mai,” mäletab Andrei Makarevitš täpselt. Tänaseks on grupp arvatud Vene kümne mõjukama bändi sekka, nende laul “Povorot” (“Pööre”) hääletati neljandale kohale Vene rokkmuusika loos. Eestiga on bändil tugevad sidemed, juulikuus esineb 55-aastaseks saanud ansambel järjekordselt Tallinnas. Juku-Kalle Raid kogus kokku tükikesi Ajamasina ajaloost.
Alguses kulges Mašina Vremeni tee nagu paljudel gruppidel Eestiski, lauldi ingliskeelset repertuaari, eriti muidugi biitleid ja The Rolling Stonesi, aga ka teiste lugusid – seda, mis parasjagu kusagil ringles ning mille võis mingitmoodi ära õppida. Esimene salvestis pärinebki 1969. aastast, kus leidub 19 lääne kaverit. Sel aastal sai bändi nimeks algse The Kids asemel Time Machines.
**
Kohe algusest aga hakati lääne rokile sisse pikkima ka Andrei Makarevitši kirjutatud originaal (mitte tõlke) tekste. Järgnesid juba mõned originaalmuusikaga lood ning nõukogude põrandaalused hipid võtsid asja hästi vastu: 1970-ndate alguse vene underground’is oli Mašina Vremeni juba teada nimi.
- aastal sündis tänaseni toimiv tandem Andrei Makarevitš-Aleksandr Kutikov. Aga Time Machinesi nimi viidi kirillitsasse 1973. aastal. Muuseas, samal ajal tehti toonase vokaalpoptrioga Linnika ka esimene salvestus üleliidulise plaadifirma Melodia tarbeks, kus Mašina Vremenit tutvustati kui instrumentaalansamblit. Makarevitš meenutab: “Isegi see suvaline asi aitas meil ellu jääda ning iga tšinovnikust idioot oli siiski sunnitud tunnistama ansambli teatud legitiimsust.”
- aastal laulis Mašina Vremenis solistina Aleksei Romanov, kes tegi veidi hiljem oma bändi Voskressenije. Bänd kutsuti osalema ka Georgi Daneli legefilmis “Afonja”, mille võtted 1974. aastal käisid, tantsusaali isetegevuslikku kollektiivi mängima. Makarevitš meenutab, et see tähendas esimest honorari – 500 rubla – umbes nelja-viie kuupalga suurust summat, mille eest osteti viivitamatult makk Grundig, mis asendas bändile mõninga aja jooksul puuduvat stuudiot ja millega oma kraam üles võeti.
**
Ent 1975. aastal kutsuti bänd Eleonora Beljajeva saatesse “Muzõkalnõi kiosk”, kus juba toonases profistuudios salvestati seitse laulu. Ning 1976. aastal sattus grupp Nikolai Meinarti kutsel Tallinnasse, Tehnikaülikooli aulasse poolpõrandaalusele festivalile “Tallinna nooruse laulud – 76”. (Muuseas, Mašina Vremeni kuulus sel ajal nõukogude piima- ja lihatööstuse kultuurisektsiooni alla, mistõttu üldse saigi toonaste seaduste järgi “ametlikult” esineda.)
Äge on see, et just Tallinnas, Mustamäel Balti jaama sõitvas trollibussis kohtus Makarevitšiga esmakordselt Akvariumi solist Boris Grebenštšikov, kes tiris Ajamasina ka Piiterisse, täiesti põrandaalustele kontsertidele.
**
Vahvad on ka Mašina Vremeni 1978. aasta esinemised Petseri ehitusroodus: see oli hetk, mil ennast bändi klahvpillimängijaks pakkus Ovanes Melik-Pešajev, kelle mänguoskustest ei taha keegi suurt midagi rääkida, ent kes samal ajal – funktsioneerides bändi direktori-administraatorina – suutis tekitada olukorra, mil bändiliikmed teenisid kontsertidega üle 1000 rubla kuus, ajal, mil riiklik palk jäi kusagil 150 rubla juurde.
**
Samal aastal satuti ka tõelise nõukogude staariga samadele gig’idele: see oli Gunnar Grapsi Magnetic Band ning Makarevitš mäletab siinkohal vinget festivali Tšernogolovkis, kohas, kus nõukogude teadlased mõtlesid välja nõukogude Coca-Cola – limonaadi Baikal – ja kus seda originaalis tänaseni toodetakse (müügil ka, tõsi küll, mitte Venemaal, vaid Usbekistanis tehtud – vähemalt sildiinfo järgi).
Edasine on juba ajalugu. 1979. aastal valmis lugu “Povorot”. 1980-ndatel ja edasisel ajal lendas Mašina Vremeni nagu Hruštšovi sputnik ümber maakera. Ent esimesed festarid Eestis on jäänud grupile olulisteks.
2 lugu
Ajamasina tekstid ja firmajook
TEHNIKAÜLIKOOL! Ari Dubin, ansambli Teravik mänedžer, Sakala klubi juhataja meenutab Mašina Vremeni tulekut Eestisse aastal 1976.
- aastate alguses ei teadnud enamik Eesti NSV muusikahuvilisi suurt midagi vene ansamblitest, “olemas” olid vaid need, kes said võimaluse esineda Kesktelevisioonis või Leningradi TV-s.
Need olid n-ö kontrollitud ansamblid, tekstide ja muusika kontroll oli tugev, kõik ülejäänud tegutsesid kas kinniste kultuurimajade, asutuste või ülikoolide juures, avalikud esinemised olid olematud, ainult omas süsteemis. Kuuldused ansamblitest liikusid suust suhu ja kassettide näol, mis olid tavaliselt päris kehva kvaliteediga.
- aasta algul astus Tallinna klubi Sakala uksest sisse Nikolai Meinert, kes otsis üles selle juhi (siinkirjutaja) ja teatas, et õpib Moskvas ja tunneb pea kõiki vene kuulsaid n-ö põrandaaluseid bände ja pakkus, et nad võiksid tulla Tallinna esinema. Järgmisel päeval pakkus klubi juhataja Tallinna komsomoli linnakomiteele välja, et võiks korraldada väikse festivali meie omade, Moskva ning Leningradi bändidega. Kuna Linnakomitee propaganda osakonna juhataja oli vene rahvusest, siis ettenimetatud ansamblid tähtsatest linnadest avaldasid muljet, ilmselt oli ta neist eelnevalt kuulnud. Kuna esinemisload vene ansamblitel olid kohalikelt kinnistelt klubidelt, siis festivali korraldamine oli ka meil võimalik ainult kinnises klubis, milleks lepiti kokku TPI klubiga, kus oli ka 1000-kohaline saal.
- aasta märtsis toimuski siis festival, kus Moskvast olid kohal Mašina Vremeni, Stas Namini ansambel, Kris Kelmi ja Visakosnoje Leto, Leningradist Akvarium ja Ornament, Tallinnast Teravik, Tartust Suuk (Aleksander Mülleri grupp). Kõik kontserdid toimusid täissaalidele, korraldus oli ladus ja Vene bändimehed olid ülimalt rahul.
Üks seik siiski toimus. Kõik külalised olid majutatud TPI ühiselamusse, aga kui Stas Namin neid tube nägi, helistas ta kohe Moskvasse ja sealt korraldati tema ansamblile toad Viru Inturist Hotelli, mis tol ajal oli mõeldud ikkagi peamiselt välismaalastele. Imestasime, et kuidas oli see võimalik ja siis keegi ütles, et Stas Namini vanaisa oli Anastass Mikojan, NLKP Poliitbüroo liige.
Nii publiku reaktsiooni järgi kui ka meie muusikutele avaldas tol korral kõige rohkem muljet Mašina Vremeni, kelle juht Andrei Makarevitš oli väga karismaatiline, erilise laulumaneeri ja suurepärase kitarrimänguoskusega muusik.
Kes tekstidest aru sai, see kohe aimas, miks sellisele ansamblile ei antud avalikku esinemisluba, tekstide ühiskonnakriitika oli küll oskuslikult peidetud, aga ikkagi mõistetav. Kogu ansambel oli väga sõbralik ja ühtehoidev, väljaspool lava käis pidev naljategemine ja üksteise tögamine.
TPI ühiselamus pakkusid nad oma külalistele bändi firmajooki, mida nad oma ühistele talvistele kalapüükidele alati kaasa võtsid – ja siis oli lõbu laialt, kui külalise hing pärast pitsi kinni jäi. Jook koosnes teravast piprast, mida piirituse sees pikalt hoiti. Ühesõnaga, äge piiritusnaps, mis külma ilmaga väga tõhus.
Järgmine esinemine Mašina Vremenil oli Tallinnas 1977. aasta 1. ja 2. aprillil Kalevi Spordihallis ja see oli võimas etteaste: kolmel kontserdil täismaja, igal 4000 vaatajat, menu oli suur. Kohal oli ka Eesti Raadio, kes nädal hiljem üritusest ka saate tegi. Kui Andrei kuulis, et saates räägitakse ka Mašina Vremenist, siis otsustas ta tulla ise uuesti Tallinnasse, et oma kõrvaga seda saadet kuulata. Lendaski hommikuse lennukiga kohale ja õhtul tagasi. Meie imestasime veel, kui andunud ta oli oma ansamblile ja kui tähtis oli talle arvamus, mida Eestis Mašina Vremenist arvati.
Võiks päris veendunult öelda, et Mašina Vremeni oli kõige tuntum ja armastatum Vene ansambel, kes meil kunagi esinenud. Oma osa populaarsuses oli kindlasti neil 1976. ja 1977. aasta festivalidel, aga kindlasti oli ka venekeelsel Raadio 4-l, kus Vene ansambleid propageeris juba eelnimetatud Nikolai Meinert, kes Mašina Vremeni esimesena Tallinnasse kutsus.
Pöörde lugu
Kultuuridiplomaat Meelis Kubits pajatas viis aastat tagasi, kuidas 15 aastat tagasi, veel sündimata rahvadiplomaatia seemnena, tekkis mõte panna ühele lavale “povorot” ja “krutoi povorot” ehk teha Tallinnas Mašina Vremeni ja Anne Veski ühiskontsert.
Anne Veski oli loomulikult nõus, aga Mašina meeste nina oli siis väga püsti. Sõber Dmitri Medvedev oli Venemaa president, Edinaja Rossija nääripeod olid rasvased ja bändi tavapäraselt ülbe direktor elas täiesti kättesaamatus kõrguses. See on üldse mingi eraldi kategooria demonstratiivselt arrogantseid tüüpe – vene bändide direktorid.
- aasta kevadel me siiski tegime tolleaegses Nokia kontserdimajas Mašina Vremeni kontserdi ja kompromissina Anne Veskiga koos afteka.
Aasta lõpus hakkas Ukraina möllama ja Makarevitš sattus Moskvas ühele sõjavastasele miitingule, kus öeldud sõnad muutsid tema elu päris korralikult. Telekas ja nääripeod läksid kinni, bänd oli Ukraina küsimuses pooleks ja honorarid kukkusid kolinal. Ning algas “travlja”, väga rets ühiskondlik ja personaalne surve, mis tegi tal elu üsna keeruliseks.
Aga peab ütlema, et Makarevitš on seda survet teenindanud päris hästi. Jäi ise püsti ja hoidis bändigi. Juba 50 aastat juba. Muuseas, nende legelauluga “Povorot” on ju see lugu, et bassist Kutikov kirjutas selle kuskil 1978. aastal ja algul laitsid bändikaaslased Makarevitšiga eesotsas loo täiesti maha. Kohe muditi seda veidi hoogsamaks ja lugu oli eetrisse tuleku järel NSVL kõige olulisemas edetabelis esikohal 18 kuud järjest.
Pöörane lugu.
