IGASUGUSEID KIREVAID VÄHEMUSI LÄBI EKRAANILUGUDE: Imelike Filmide Festivali (IFF) esivanker Harly Kirspuu vaatab juuni ehk pride’i kuu puhul kvääriteemalisi filme, nende ajalugu ja ühiskondlist tausta.
Juunikuu. Lisaks sajale muule asjale koondab see nüüd 30 päeva aastas gruppi kodanikke, kelle meelest ei tohiks 19. sajand mitte kunagi lõppeda.
Film ja LGBTQ+
Nood lähevad täiesti pöördesse, sest miskipärast, suutes mõelda homoseksist rohkem kui homod ise, ei suuda nende vaimsed võimed ära registreerida tõsiasja, et seksuaalvähemustesse kuuluvad inimesed on täpselt samasugused inimesed nagu nad isegi.
Praidikuul oleks igati mõistlik vaadata natuke tagasi, kuidas suhtumine LGBTQ+ kogukonda on ajas muutunud ja kasutada selle näitamiseks just filmindust. Kõik, mida filmilindile pandi, pidi ju laiemat üldsust kõnetama, paratamatult tuli automaatselt kaasa ka “oma aja lapse” sündroom, kus iga valminud teos tegeles vähemalt mingil määral oma ajastu väärtushinnangutega.
Sellise ülesande lahendamine on ilmvõimatu ilma eelneva ajaloolise konteksti tutvustamiseta. Kuigi maailmas on palju kultuure, kus mittebinaarsus ja homoseksuaalsus on kultuuriliselt täiesti tavalised ja igapäevased asjad, keskendun siin siiski Euroopa kultuuriruumile, sest ma kirjutan artiklit, mitte raamatut.
Legaliseerima!
LGBTQ+ kogukonda kuuluvad inimesed on kogu aeg ja igal pool olemas olnud, mingit kahju nende sättumus kellelegi ei tee ja nad tahavad elada täpselt sama normaalset elu nagu kõik teised. Esimesed, kes selle lahti hammustasid, olid prantslased, kes dekriminaliseerisid homoseksuaalsuse 1791, ning automaatselt ka Andorra – kuivõrd üks kahest inimesest, kes seda riiki valitseb, on see, kes iganes juhtub parasjagu Prantsusmaad valitsema.
- sajandil jõudis see trend Ladina-Ameerikasse, kui 1822 (siiamaani padukatoliiklikud) El Salvador ja Dominikaani Vabariik otsustasid kohe iseseisvuse alguses, et sellest pole häda, kui mõni inimene ei tunne vastassoo vastu huvi, aga laiem seadustamislaine üle maailma tuli kõvasti hiljem.
Eesti Vabariik jõudis kahe täiskasvanud samasoolise inimese suguelu dekriminaliseerimiseni 1929. aasta kriminaalseadustikuga ning kuigi see hakkas ametlikult kehtima alles 1935, jõudsime me ette näiteks Rootsist (1944) ja Soomest (1971).
Nõukogude Venemaa oli homoseksuaalsuse legaalseks kuulutanud kohe peale oktoobrirevolutsiooni, aga dekriminaliseerinud selle 1933 ning nii jäi kuni Liidu lõpuni – see oli üks nendest kohtadest, kus terve idablokk Nõukogude Liiduga kaasa ei läinudki: Ungari legaliseeris kõik täiskasvanute seksuaalsuhted 1961, aasta hiljem tegi sama Tšehhoslovakkia ning 1968 jõudsid sama kaugele Ida-Saksamaa ja Bulgaaria.
Esimene USA osariik, mis viskas oma “sodoomiaseadused” ajaloo prügikasti, oli Illinois 1962. aastal, föderaalselt jõuti sinnamaale aga alles 2003.
Võitlus stereotüüpidega
Aga kuidas ikkagi LGBTQ+ kogukond on filminduses kajastunud? Suurema osa ajast kas mitte üldse või väga karikatuurselt. Loomulikult on enamik stereotüüpe lihtsalt seinast võetud, kuigi homofoobide paljukannatanud mõtetes eksisteerivad need siiani.
Aga miks nii? Üks põhjus on kindlasti see, et homoseksuaalsust peeti pikemalt vaimuhaiguseks, näiteks Ameerika Psühhiaatrite Organisatsioon võttis selle oma vaimsete häirete nimekirjast maha 1973 ja Maailma Tervishoiuorganisatsioon üldiselt alles 1990. Seega, vaimuhaigete üle oli justkui okei naerda ja nendega teisi inimesi hirmutada, sest nad olid ikkagi samas nimekirjas näiteks psühhopaatide, skisofreenikute ja vaimselt alaarenenud inimestega.
Klassikaline näide: kuuekümnendate keskel otsustas USA telekanal CBS teha kaks dokumentaali – ühe homoseksuaalsetest meestest ja teise naistest. Meeste oma oli 1954. aastaks purgis ja siis läks raskeks: USA telekanalite üldine poliitika on see, et igal saatel oma omad kindlad sponsorid. Aga vaat sellest tükist ei tahtnud ükski reklaamiostja midagi teada. Nii läkski kolm aastat enne, kui “The Homosexuals” 1967 avalikkuse ette lasti. Ilma ühegi reklaamipausita. Kommertskanalis.
Aga võitlus stereotüüpidega on aeglane
Lõpptulemus ise on natuke kahe otsaga. Ühest küljest kinnistab see olemasolevaid stereotüüpe: homoseksuaalsus on põhimõtteliselt vale, hirmus vaimuhaigus, mis kuidagimoodi kandub edasi, st inimesi on võimalik homoseksuaalideks kasvatada või meelitada ning ükski homoseksuaal pole võimeline olema lähisuhtes, mis kestab pikemalt kui üks öö. Kuid samas oli seal ka mõistuse häält, näiteks visati õhku küsimus, et äkki peaks üle vaatama selle kriminaalseadustiku, kus homoseksuaalsus on kirjas aastast 1533, kui USA oli Inglismaa koloonia, eriti arvesse võttes, et Inglismaa hakkas ise selliseid paragrahve oma seadustest kaotama (Inglismaal ja Walesis dekriminaliseeritigi homoseksuaalsus 1967).
Aga hirm jäi. Politsei pidas LGBTQ+ kogukonna inimesi teisejärgulisteks kodanikeks, kellel korrakaitseorganitelt pole väga mõtet kaitset või abi oodata – seksuaalne sättumus oli ikkagi enamikus osariikides piisav alus, et inimene arreteerida – alles peale Stonewalli mässu 1969, mida enamik ajaloolasi peab LGBTQ+ õiguste liikumise alguseks, hakkas Hollywood siin-seal pehmenema. Näiteks “The Boys in the Band” (1970), mis oli üks esimesi peavoolufilme, kus peategelased olid geimehed – ning mõlemad täiesti inimeste moodi, mitte mingid vaimuhaiged või taandarenenud naljanumbrid.
Siiski – kui paar sellist heledamat välgatust välja arvata, siis seksuaalvähemusi kujutati ikkagi stereotüüpidena: kui kuskil sarjas või filmis oli mõni geitegelane, siis ta ei ilmunud mitte kunagi oma partneriga ekraanile ja reeglina oli kas äärmiselt ohtlik või äärmiselt naiselik mees või mehelik naine. Kuid eriti laia lauaga ei virutatud ja homoseksuaalide ning transinimeste vahele võrdusmärki ei naelutatud. Sest et naljakas noh.
Iga algus venib nagu tatt
Laiem üldsus ei saanud ega tahtnud oma stereotüüpidest lahti lasta. Ei aidanud kaasa ka see, et 1966 oli Ameerikas leitud esimene juhtum haigusest, mis võttis absoluutselt kogu inimese immuunsüsteemi maha ja haige oli paari aastaga surnud. Keegi ei tea, kustkohast HIV tuli või kustkaudu see läände jõudis (esimene enam-vähem viisakalt dokumenteeritud juhtum üldse oli tolleaegses Belgia Kongos 1959. aastal), aga läände ta jõudis.
Ja mitte ainult: nõukogudeaegsed arstid on mulle rääkinud, kuidas nad seitsmekümnendate lõpus üritasid välja nuputada, mis tõbi see selline on, kus patsient on sisuliselt kaasuvate haiguste pundar ja mingist immuunsüsteemist pole lõhnagi. Eesti NSV ametlikku statistikasse jõudis HIV alles 1988, aga kohtades, kus oli pressivabadus, sai sellistest asjadest paremini rääkida ja esimene uudisartikkel “eksootilisest uuest haigusest” ilmus USA-s 1981.
Kuna sellele mingit ravi polnud, tähendas HIV-diagnoosi saamine sisuliselt surmaotsust. Kuidas suhtusid sellesse maailma valitsused? Hea näide on see, et ükskord, kui ajakirjanik küsis ühelt Reagani administratsiooni pressiinimeselt, et kuulge, meil siin inimesed surevad nagu kärbsed, mida te selles osas kavatsete ette võtta, äkki rahastaks ravimiuuringuid või miskit, siis pressiesindaja naeris ta välja, et te olete ise nagunii raudselt homo, kui teid selline asi huvitab.
Asjad hakkasid paranema alles 1985, kui juhtus kaks asja: esiteks patenteeris ravimifirma Burroughs Wellcome ravimi AZT – see oli esimene HIV/AIDS-i vastane ravim –, mis jõudis üldkasutusse 1987. Lootusetult kallis ja üsnagi jõuetu, aga vähemalt midagi see aitas. Teiseks hakkas avalikkuse vaade LGBT+ kogukonnale ja HIV/AIDS-ile muutuma, kui selgus, et Hollywoodi lemmik alfaisane Rock Hudson oli olnud kõigutamatult gei, saanud 1984 juunis HIV-diagnoosi ning surnud AIDS-i 2. oktoobril 1985.
Hudsoni surm normaliseeris päris tugevalt LGBTQ+ kogukonda, keda HIV pärast oli peetud katkutõbisteks ning järsku hakkas uksest ja aknast sadama meelelahutustegelasi, kes tunnistasid avalikult, et ei, ma pole hetero, ning jah, mul on HIV. Siiski kogukonnaaktivismist ei tulnud sellistel juhtudel midagi välja, sest HIV oli ikka veel surmahaigus.
Filmid tulevad tasapisi
Kui 1992 oli olnud eriti raske aasta, kus AIDS-i oli surnud terve hunnik kuulsusi alates Isaac Asimovist lõpetades Anthony Perkinsi ja Freddie Mercuryga, sobis nagu rusikas silmaauku “Philadelphia” Tom Hanksiga peaosas, mis tuli kinodesse 1993.
Hanks mängib edukat advokaati, kes hoiab oma seksuaalset sättumust saladuses, kuni hakatakse aru saama, et mehel on AIDS. Kolleegid hakkavad teda saboteerima, sest mine tea, äkki see levib temaga samas ruumis viibimise kaudu ja seepärast on vaja ta kuidagi lahti lasta. Kui Hanksi tegelaskuju kaebab oma endised tööandjad kohtusse, üritavad nood kohtule selgeks teha, et ta ise tahtlikult astus homoseksuaalsetesse vahekordadesse, seega on ta ise kõiges süüdi. Kuna see on 1993 ja AZT on üsnagi kasutu, maandub Hanks haiglas ning kohus mõistab talle välja valuraha diskrimineerimise eest – täpselt enne mehe surma.
Aasta hiljem tulid austraallased lagedale “The Adventures of Priscilla Queen of the Desertiga”, kus kolm drag queen’i sõidavad tuuribussis läbi kõrbe. Arvesse võttes, et tegemist on Austraaliaga, mis jõudis homoseksuaalsuse üleriigilise dekriminaliseerimiseni alles 1997, näitab see peategelasi positiivses valguses: antikangelased on homofoobidest maakad, peakangelased ise lihtsad inimesed – kes abielus, kellel on lapsed –, kes kahtlevad, kuidas nende lähedased neid oleks nõus võtma sellistena, nagu nad on.
Aga üheksakümnendatel vaadati ikkagi LGBTQ+ inimesi nagu mingeid loomaaialoomi – midagi imelikku ja eksootilist ning meil Eestiski on inimesi, kes on terve oma avaliku kuvandi oma seksuaalsuse ümber ehitanud, omamata mitte ühtegi annet või asja, mille kaudu nad üldsuse ees defineeriks või defineerida tahaks – olemata sealjuures otseselt ka kogukonnaaktivistid või isegi kogukonnas populaarsed.
Peavoolavus
Suur samm edasi oli see, kui Holland legaliseeris 2001 homoabielud. Sama teed läksid Belgia (2003), Hispaania, Kanada (mõlemad 2005), Lõuna-Aafrika (2006) ja sealt juba terve rida muid riike. Teised maad otsustasid lubada registreeritud homoseksuaalset tsiviilpartnerlust ning seega inimesed, kes polnud heterod, ei saanud enam olla mingid vaimuhaiged või niisama hedonistlikud perverdid, kui naid saavad abielluda ja lapsi adopteerida.
Oma ajastu lapsena nägi ilmavalgust “Brokeback Mountain” (2005), mis räägib jällegi homoarmastusest heteronormatiivses ühiskonnas – siinkohal 19. sajandi Ameerikas, kus homoseksuaalne armastus oli teadagi karistatav. Film oli ka peavoolus nii populaarne, et padukonservatiivid läksid täiesti pöördesse: kõlasid väited, et selline film saatvat ühiskonna moraalsele allakäigule, meelitaks noori homoseksuaalideks hakkama ja muud lollakad argumendid, mida sellised tavaliselt esitavad.
Aga LGBT+ teemad olid nüüd ametlikult peavoolu osa. Peale “Brokeback Mountaini” polnud enam võimalik teha peavoolus linateost, kus seksuaalse sättumus oleks mingi naljamaterjal või väärdumus.
Kiirpilk kohalikele oludele
Mis Eestisse puutub, siis meie kväärikinondus on alles kasvamas. Kui välja arvata siin nurgakeses korduvalt mainitud “Don Juan Tallinnas” (1971), mis võib olla esimene nõukogude film transinimesest peategelasega, on peale homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist 1992 olnud selle koha pealt üsnagi vaikne – mõnede eranditega, nagu Maria Avdjuško “Mis su nimi on?” (2009).
Aga täpsest samamoodi, nagu Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival on saanud püüneks, kus kohalikud õudukategijad saavad oma asju näidata, on kväärikogukonnas samas positsioonis Festheart, mille tagajärjel on tekkimas kväärifilmide subkultuur ning seekaudu laiemasse teadvusse jõudnud “Vanaema, saa tuttavaks” (2021) ja “Lillade õuduste öö” (2024).
Ja neid tuleb veel. Sest armastus ei küsi sugu ja kella tagasi ei keera.
