KesKus’i toimetuse nurka oli mulle üllatuseks ja õrrituseks siginenud kusepuu – kuigi see on okkaline ja jalga tõsta selle ääres ebamugav, siis käib küll, kui paremat pole. Läksingi siis seda nuusutama, et oma koeraasi puu najal ära toimetada, kui ilmus välja meie hirmuäratav fuuria – toimetaja Kairi – ja nüpeldas mind halastamatult poole põie pealt minema: „Kõss, elajas, käpad eemale jõulukuusest! Ja mine kirjuta parem juhtkiri valmis!“
Nii ma saingi teada, et tegemist on kuusepuu, mitte kusepuuga! Ja Saarepiiga Kairile teadmiseks: meil siin mandril on kombeks häälitsusega „kõss“ peletada eemale kasse, mitte väärikaid kultuurikoeri. Aga noh, mis sa maakast ikka tahad.
*
„Oh need jõulud ja näärid on imeline aeg! Ja kestavad põhimõtteliselt veebruarini välja. Saab rahulikult küünalt põletada, ilma et keegi tundeliselt vigisema kipuks,“ lausus toimetaja Tiina ja õngitses taskust välja tuletikud. „Muuseas, kas te Soome 100 sünnipäevapidustusi telekast vaatasite? See nende president näeb igati kobe välja, soeng nagu meie Arnoldil. Mis värk sellega on: telekast vaatad, et sommid on igati normaalse näoga, aga Tallinna laevale lastakse ainult mingeid punetavaid töllusid?“
Romantilisel Tiinal on alati soome meeste poole väike tõmme olnud.
„Need ei ole sommid. Sommid ei sõida laevaga, nemad sõidavad rallit. Aga punase näoga on meie oma Tõllud ja Kalevipojad,“ teadis rääkida väljaandja Marek, kes on ainuke eestlane, kes pole kuuldavasti Soomes käinud. Vähemasti keeldub ta seda tunnistamast ja mäletamast.
„Jätke Töll ja Kalevipoeg rahule – need on meie Saaremaa kangelased!“ kires Kairi, kelle hääl on juba jõululauludest ja glögist kiledaks kiskunud. Ja et mind põhjalikult närvi ajada, hakkas ta puu otsa koeraküpsiseid riputama.
*
„Mul on kangelastest täiega siiber. Iga Eesti kobruleht on otsustanud välja käia oma nimekirja – „100 nägu“, „Meie mõjukad“, „2017. aasta staarid“. Ja nii edasi. Mis imelik numbri ja isikumaagia tabab aasta lõpus kõiki nagu tiisikus. Mida hekki!“
Juku-Kalle, kes oli enda arvates hiljuti püstijalu läbi põdenud tuberkuloosi ja tiisikuse simultaanselt, valas endale kurku kruusitäie elustavat kokteili, mis koosnes grogist, glögist ja pertussiinist. Aurav jook ajas Juku-Kalle köhima, mida ta ka kannatajanäoga hoolikalt tegi. „Kas need tintla-ahvid Stjopka Krikist on midagi kuulnud! Tema on tõeline kangelane.“
Mina, nagu ka Ainar Ruussaar, Lauri Hussar, Toomas Sildam ja paljud teised tintla elanikud pole kahjuks Stjopka Krikist mitte midagi kuulnud. Vaatasin laua alt välja ja lugesin Mareki, Tiina ja Kairi nägudelt, et ka nende jaoks on see nimi tundmatu. Ilmselt on mõned kangelasteod sellised salajased.
„Kapo,“ mõtlesin ma sosinal.
*
Tiina, kes on eelkõige tuntud oma diplomaatiliste oskuste poolest, üritas juttu mujale viia: „Aga Eesti laskesuusatajad jõudsid punktikohale. Kas pole mitte vaimustav? Eriti peagi algavate olümpiamängude valguses.“
„Mis valguses – seekord toimuvad olümpiamängud öösel! Kes see ajukääbik selle välja mõtles, et öösiti suusatama peab. Pimedas on raske süsti ka teha – kuidas siis meie sportlased peaksid medaleid võitma. Tiblade vandenõu!“ demonstreeris väljaandja Marek oma lopsakaid teadmisi nii geograafiast kui ka geopoliitikast.
Kairi oli vahepeal kõik edetabelid tähelepanelikult üle vaadanud: „Karauul! Meid ei ole üheski edetabelis. Ei mõjukates ega ka staarides.“ Eks see teine edetabel kriipis eriti hinge, kuna Saaremaa kaunitar oli kohusetundlikult Pöffi punasel vaibal promeneerinud. Ja selleks puhuks hangitud uus kleit tuleb Buduaari turule maha kanda. Kairi vaatas kolleege mõru pilguga.
Tiina ja Marek vaatasid vastu: „Pipart sulle keele peale…“
Juku-Kalle võttis veel ühe lonksu mõru ravimit.
Häid jõule!
Mul oli samuti mõru maitse suus. Keegi pervo oli puu otsas rippuvatesse koeraküpsistesse ilmatuma koguse pipart pannud…