NELJAS SÜŽEE
Suur argentina kirjanik ja filosoof Jorge Luis Borges kinnitas, et kirjanduses on vaid neli süžeed, veel enam, tema arvates võis kaks neist kokku liita, niisiis jäi vaid kolm. „Ja kui palju meile ka aega ei jääks, jutustame me neid ikka ümber, ühel või teisel viisil,“ kirjutas ta. Võtsin ette jutustada teile kakskümmend neli lugu, mis selle kauni paradoksi ümber lükkavad.
Igaüks meist tahaks olla Hamlet
NELJAS ŠÜŽEE, 6. LUGU: Jelena Skulskaja sarja järjekordses loos põrkuvad Shakespeare ning teine inglise klassik Iris Murdoch – Hamlet ja Must Prints. Geniaalne luule ja elu toimivad vaid ilma süžeeta.
Maailmakirjanduses ei ole pikaldasemat ega mõistatuslikumat (ja lõppude lõpuks ka igavamat!) süžeed kui „Musta printsi“ oma. Sisuliselt soovib ta „ametiredelil ülespoole tõusta“ – tema isa, vanem Hamlet on surnud ning (üksjagu üleküpsenud ehk rohkem kui kolmekümnene) poeg tahab ise troonile istuda. Kuid selgub, et troon ei ole vaba, sest tema ema Gertrud abiellus kähku kadunud kuninga vennaga ja istus koos oma uue kaasaga aujärjele. Selle koha peal hakkab Hamlet vempe viskama – kord ilmutab ennast talle isa vaim, kes nimetab oma lihast venda mõrtsukaks, kord teeskleb Hamlet hullumeelset, kord jätab ta maha armsama ja veel solvab teda takkajärgi igati, kord tapab armsama isa Poloniuse, andes teada, et too suundus õhtusöögile, kus ei söö tema, vaid kus süüakse teda, kord aga palkab näitlejad, et nood mängiksid „Hiirelõksu“ ehk kordaksid laval tapmise stseeni, et see Claudiuse segadusse viiks ja ta paljastaks.
Näidendi mõttetus
Näidend kubiseb säherdustest mõttetustest, mis poleks ühelegi grafomaanile pähe tulnud. Võtame näiteks kuulsa stseeni „vaese Yorickuga“ – prints vaatleb kuninga ammuaegu surnud narri kolpa, mille hauakaevajad on mullast päevavalgele toonud, meenutab lapsena lustimist tema seltsis ja räägib, et on ei tea kui palju kordi Yorickut nendelesamadele huultele suudelnud (paljud erinevate ajastute ja maade kunstnikud on joonistanud Hamletit Yoricku pealuuga väljasirutatud käel), seejärel aga saab teada Ophelia surmast, kuid suhtub sellesse „värskemast värskesse“ surma üsna ükskõikselt… Täiesti tobedana kõlab ka tema pöördumine oma õe haual kannatava Laertese poole – Hamlet kinnitab juuresviibijatele, et armastas Opheliat nii, nagu ei suudaks armastada nelikümmend tuhat venda. Ent kas teda ja Opheliat sidusid siis teineteisega õe ja venna vahelised tunded? Sugugi mitte! Kallim ei pea armastama naisterahvast vennalikult ega saagi seda teha.
Veenev ei ole ka vanema Hamleti võrdlus Claudiusega, sest printsi isa oli jõhker ja järsk, tugev ja julm. Ta lõi regedel sõitnud poolakaid ja keeldus nendega läbi rääkimast, Claudius aga otsib kõikidega rahu ja igatseb maale õnnistust. Võib koguni pidada võimalikuks, et ta tappis lihase venna selleks, et tagada Taanile rahu ja heaolu… Kuid seda, mille pärast rahvas printsi armastab (nii kõneleb Claudius), me ei saagi teada ja meile ei pakuta isegi mitte vihjet, arusaadavast selgitusest rääkimata.
Polonius küsib: „Mida te loete, prints?“ Hamlet vastab: „Sõnu, sõnu, sõnu.“ See väljend on saanud kuulsaks ja läinud käibele kogu maailmas, ent minule siiski näib, et Hamlet lihtsalt kadestab kirjanikke, kes on võimelised punuma kõige tavalisematest ja kõikidele kättesaadavatest sõnadest mõeldamatult kaunist mustrit, mis on sama püha ja mõistatuslik kui Othello päranduseks saadud rätik, aga temale, Hamletile, ei ole antud tõelist loomisrõõmu tunda saada.
Filosoof ja alateadvus
Kümned ja sajad kirjanikud on püüdnud ära mõistatada Hamleti käitumise ja ligimestesse suhtumise saladust. Suurepärase inglise kirjaniku Iris Murdochi romaani „Must prints“ kangelane teeb teatavaks mitu versiooni, mille kallal kirjanik ise töötas. Noore neiu ja kogenud literaadi vahel leiab aset järgnev jutuajamine:
„Miks Hamlet viivitab Claudiuse tapmisega?
„Ta samastab Claudiust oma isaga.“
„Ah nii? Nii et ta kõhkleb sellepärast, et ta armastab oma isa ja ei suuda seetõttu oma kätt Claudiuse vastu tõsta?“
„Ei. Ta vihkab oma isa.“
„Kas ta ei võiks siis kohe Claudiuse tappa?“
„Ei. Sest Claudius ju ei tapnud Hamleti isa.“
„Hästi, aga ma ei saa siiski aru, kuidas Claudiuse samastamine isaga takistab Hamletit Claudiust tapmast.“
„Ta ei naudi oma viha isa vastu. Ta tunneb ennast sellepärast hoopis süüdi olevat.“
„Nii et teda halvab süütunne? Aga ta ei räägi sellest ju kunagi. Ta on endaga kohutavalt rahul ja range teiste vastu. Kui vastikult ta näiteks Opheliaga käitub.“
„See on ju seesama asi.“
„Kuidas sa seda mõtled?“
„Ta samastab Opheliat oma emaga.“
„Aga ma arvasin, et ta armastab oma ema.“
„Just nimelt. … Ta mõistis oma ema hukka abielurikkumise pärast isaga.“
…
„Kuid ei saa ju oma mehega abielu rikkuda, see ei ole loogiline.“
„Alateadvus ei tunne loogikat.“
Iris Murdoch ei ole mitte üksnes kirjanik, vaid ka filosoof, ja seetõttu jäävad tema arutlused lugeja üle kergelt ironiseerides toppama „Hamleti“ ainuüksi „alateadvusega“ seletatavate shakespeare’ilike konstruktsioonide mõttetuse taha.
Geniaalsed värsid ilma süžeeta
Ei ole just kuigi palju aega möödunud sellest, kui „Hamleti“ tõi lavale äärmiselt omapärane Eesti lavastaja Jaan Tooming. Tema versioonis läheb „Hamlet“ tõepoolest hulluks ja vaim on pelgalt printsi leinavas peas kaikuv ja kättemaksule kutsuv hääl.
Palju aastaid tagasi mängis Moskvas Taganka teatris Hamletit tollane kuulus näitleja ja laulik Vladimir Võssotski. Lavastaja Juri Ljubimov ütles mulle siis, et on veendunud, et Ophelia ei kaotanud sugugi mõistust ega hüpanud ise jõkke – oh ei, Ophelia uputas Claudius, kes oli veendunud, et neiu võib Hamleti tapatööle õhutada.
Andrei Tarkovski lavastuses aga unistas Ophelia nii väga Gertrudi kohale asumisest, et hakkas ise Claudiuse armukeseks – peaasi, et ikka trooni ligi pääseda!
Shakespeare’i teatris Gloobus mängiti autori eluajal (tollal oli lubatud publikul lavale ronida, näitlejaid õrritada ja lavastuse käiku sekkuda ning on koguni olemas legend, mille kohaselt kuninganna Elizabeth I olevat korra etendusele tulnud, lavale tõusnud ja käskinud vaimu mängival Shakespeare’il teelt kõrvale astuda, too olevat aga vastanud, et temal kui kuningal ei sobi kuningannale teed anda; tollal teatris söödi, joodi ja visati lihtsalt seina äärde minnes vett…) ja mängitakse veel praegugi seda tragöödiat lõbusalt, meelt lahutades, nilbeid laulukesi lauldes ja varjamata, et kõik, mis laval aset leiab, on üksjagu tobe värk!
Ma söandan öelda, et Hamlet on ilma luuleannita Shakespeare – Opheliale kirjutab ta jäledaid ja armetuid värsse, mis kõlavad kõikides keeltes ühtmoodi:
„Sa kahtle, kas täht on tuli,
kas päike liigub veel,
kas tõde pole suli,
kuid usu – on truu mu meel.“
Kuid Gloobuses olid lava kohal kohad, kust ei olnud näha, kuidas näitlejad veiderdavad, ja kuhu kostsid üksnes Shakespeare’i suursugused värsid. „Hamletis“ ei olegi mingisugust süžeed, vaid seal on geniaalsed värsid, mis on pelgalt formaalselt jaotatud üksikuteks häälteks.
Guildenstern, mängige seda pilli!
„Hamletis“ on väga palju teatrit, millega Shakespeare oli seotud peaaegu kogu oma elu jooksul. Kõige sagedamini pööratakse tähelepanu „Hiirelõksu“ stseenile, mida etendavad rändnäitlejad.
Seda stseeni kordas omaenda kombel ka Tšehhov „Kajakas“, kus Nina Zaretšnaja mängib tuntud näitlejanna Arkadina poja Treplevi näidendit ja Arkadina katkestab ohtu tajudes etenduse nii, nagu katkestab „Hamletis“ etenduse Claudius. Et välistada kahtlused sellise paralleeli olemasolus, tsiteerivad Tšehhovi kangelased muuseas Gertrudi ja Hamleti sõnu.
Kuid on veel ka spektaakel, mille mängib enne enesetappu maha Ophelia – ta jagab inimestele lilli ja laulab salmikesi ehk ühesõnaga, korraldab kõige ehtsama teatrietenduse, näidates ennast (kas hullumeelsusest või soovist publiku tähelepanu nautida!) välja kellegi teisena. Polonius meenutab, et mängis noorest peast teatris, esinedes Caesarina, kelle tappis Brutus. Ja Hamlet korraldab hullumeelset näideldes teatri teatris nagu ka vaim, kes ilmub platsi irreaalsest ehk seega teatriilmast. Ning Hamleti vestlus Guildensterniga flöödist on ulatuslik teatrimetafoor, mis ei ole mingist otsast seotud muusikaga, ent on seotud psühholoogilise teatriga, millest Hamlet kõneles lavastaja kombel õpetusi jagades ka näitlejatega. Asi pole selles, et Guildenstern ei oska pilli mängida (üsna tõenäoliselt ei oska ka Hamlet), vaid tõsiasjas, et koolivennad Rosencrantz ja Guildenstern osutusid halbadeks näitlejateks, mistõttu nad tapetigi otsekui möödaminnes ja halastamatult kusagil lava taga nii, nagu talitatakse kogu maailmas andetute pajatsitega.
Ei ole sugugi juhuslik, et Musta Printsi armastavad etendada nii naised kui ka mehed. Kui tragöödia tekst on pelk poeesia, siis „POEET“ on sõna, mis sobib ühevõrra hästi naise ja mehe kohta. Ükski poetess ei ole eales tahtnud tunnistada oma kuulumist naissoo hulka ja on eiranud isegi selliste keelte reegleid, kus soo näitamine on kohustuslik.
Olemise tõlgendused
„To be, or not to be“ – seda küsimust teavad inglise keeles ja kordavad lõputult inimesed kogu maailmas. Milles on tolle äärmiselt lihtsa fraasi saladus? Aga selles, et luuletaja asendas eeldatava sõna „elama“ (elada või mitte elada) üheainsa suletõmbe abil sõnaga „olema“. Ja nagu geniaalses luules ikka juhtub, pööras see pisikene, peaaegu märkamatu asendus meie ettekujutused maisest matkast pea peale. Võimalikuks muutusid kümned ja sajad jätkud ja tõlgendused. Olla või näida? Oleleda, jõude vireleda, kannatada ja alla heita või ise oma saatuse üle otsustada? Endale ots peale teha või hukkuda võitluses? Kuidas korraldada oma elu nii, et see olekski elu, mitte aga elu haletsusväärne aseaine? Kuidas peaks kinnitama endas usku agnostik? Poeetiliste mõtiskluste pikaldast kulgemist korvavad oma energiaga värsid, mis ei vaja kiirendamist, vaid kutsuvad juba niigi esile üha kasvava füüsilise mõnutunde.
„Hamleti“ finaalis saavad kõik tegelaskujud surma, sest oma rääkimised rääkinud luuletaja muutub tühjaks pähklikooreks. Vahel on see koor huvitav, kuid Shakespeare varjas meie eest oma elulugu ja õigupoolest polegi meil vaja temast teada midagi muud peale tema geniaalsete värsside.
Iris Murdochi kangelanna kõneleb, et neil, kelle emakeel on inglise keel, on uskumatult vedanud ja nad on õnnelikud, et loevad Shakespeare’i originaalis, kuid tegelikult on geeniuse jõud nii suur, et teda ka tõlgitakse enamasti kaunilt, sest nendes värssides on midagi nende tegelikust kõlast ülemat ja sellele maailma parimale luuletajale ainuomast – on see pidevalt peost libisev mõte, mida taga ajades me tunneme palavikuvärinaid ja jõuame õhku ahmides finišisse või oma vaimsete võimete nappuse ummikteele.
„Hamletis“ ei ole mitte mingisugust süžeed ehk täpsemini süžee ei arene kogu tragöödia jooksul põrmugi edasi, vaid seisab paigal ja veab seanahka, sest tal ei ole meile midagi öelda. Kõnelevad ainult luuleread.
Kirjanduse ajaloos on kõigest üks kord sündinud geniaalne ja hoogne teos, mida hoiavad liikvel üksnes süžeele ja üleüldse kogu tegevusele käega löövad värsid.
„Othello“, „Kuningas Lear“, „Romeo ja Julia“ ning „Macbeth“ on kõik muutunud üldnimedeks.
Järelmaitse
Kõikide nende süžeede (aga neis on alati süžee) ja nimede taha on kinnistunud mingisugune omadus. Othello kergeusklikkus ja hukutav armukadedus, Leari mõtlematus ja põikpäisus (ja usaldavus), Romeo ja Julia suur armastus, mis ei hoolinud surmastki, ning Macbethi veriseid kuritegusid sooritama ajendanud võimuiha. Muidugi on ka nendes tragöödiates geniaalsete värsside taha peituvaid lahendamatuid mõistatusi, veidrusi ja mõttetusi. Me ei mõista iial, miks pidi Desdemona abielluma salaja mauriga, keda tema isa nii väga armastas; ei mõista, mis kiskus Romeot nii väga just nimelt Capulettide perekonna poole – tema esimene armastus Rosalinde oli ju samuti Capulettide soost –, ega mõista, miks Cordeliat jumaldanud Lear temast üheainsa hetkega lahti ütles ja kogu nende suhete loole kriipsu peale tõmbas. Me ei mõista, kuidas saab oma kuningat ustavalt teeninud ja tema soosingu pälvinud vaprast ja ennastsalgavast Macbethist nii väheste kõhklustega mõrtsukas ja äraandja. Ent Shakespeare’i kõikide teiste tragöödiate ja ka komöödiate süžeed on meile arusaadavad, ilmselged ja igavesed nagu vanakreeka tragöödiate süžeed.
Aga kui me nimetame kedagi Hamletiks (on näiteks olemas traditsioon nimetada niiviisi Katariina II poega Paul I või siis „Ivanovi“ nimikangelast), siis peame silmas midagi üksjagu ebamäärast, mingisugust üheaegselt esinevat üldist pettumust, mõtlikkust, jõuetust ja pöörasust, otsekui teades küll vaikimisi, mida nimelt me selle all mõtleme, kuid langedes seda selgitama hakates seletamist ja täpsustamist vajavate vastuolude kuristikku. Kas või umbmäärasegi mõistmise saavutamiseks on meile vajalikud nii isa vaim kui ka Gertrudi kiire abiellumine, see maruheinaleotis, mida Claudius vennale kõrva valab, väiklane sahmerdaja Polonius, kloostrisse minema või lolliga abielluma pidav Ophelia ning Horatio, kes jutustab hiljem juhtunust kogu tõe, kuigi seejärel „jääb vaid vaikus“. Mida muud peale vaikuse võibki veel värsiridadest jääda? Üksnes järelmaitse kogu eluks, mis hakkab nüüd olema teistsugune.
Selles tragöödias ei ole teisejärgulisi tegelaskujusid, sest Shakespeare on parimad värsid kõikide vahel ausalt ära jaganud – nii ausalt, et igaühel neist on õigus olla peategelane. Ja sellegipoolest me kõik tahame siiski olla just nimelt Hamlet. Seega tahame olla Shakespeare. Seega tahame luua geniaalset luulet. Ja sellisel geniaalsel juhul me võime elada nii päris elus kui ka kirjanduses ilma süžeeta.
