LIIKLUS RAHUSTAGU END ISE: Aprillikuus kontrollis politsei kampaania korras sõidukijuhtide sõidukiirust ning kasutades moeväljendit, rahustas liiklust. Amatöörid! Mart Raudsaar pakub välja, et eeskuju tuleks võtta Tallinna linnas toimuvast sotsiaalsest eksperimendist ning liikluse rahustamise mõttes on sobivaks eeskujuks ka maanteeameti tegevus.
Kõige paremini rahustavad liiklust üleskaevatud teed, ebaloogiliseks muudetud ristmikud, puuduv teekattemärgistus, ärakaotatud sõidukirajad, kummijullad ja betoonist lillepotid.
Inimene kui Tšernobõli reaktor
Autojuhtide kiusamine on toimunud pealinnas, aga ka mujal Eestis juba aastaid. (Palun mitte alustada jauramisega, et nad on selles ise süüdi. Kõik ei ole, nagu pole kõik naised süüdi nende mõnede naiste pärast, kes on maniakaalsed.)
Aga nüüd on kiusamine omandamas maniakaalseid mõõtmeid ning loodetavasti võib üha paremini mõista, miks meil on väga raske omada käsitulirelvi. Inimeste kannatust testitakse viimase piirini ja liiklusraev on teatavasti väga äkilise iseloomuga.
Liiklejate mentaalne vaevatus ilmneb suundumuses, et üha rahustatum liiklus on muutunud üha jõhkramaks. Tänavail toimuv meenutab mulle aina enam allasurutud neuroosi ilminguid.
Tuletame meelde Sigmund Freudi teooriat. Inimese pähe sotsialiseerimise käigus siirdatud ühiskondlikud normid, “superego” on nagu maja katus. See varjab esimest korrust nimega “ego” (Elvas on muide sellenimeline ööklubi) ehk meie teadvustatud soove ja vajadusi. Superego ja ego on nagu kaaluvihid, raskused, mis suruvad meie tunge sügavasse alateadvuse keldrisse nimega “id”. Ühel hetkel võib kas alateadvuse vastusurve või normide ahistav pitsitus ületada talutavuse piirid ja teadvuse süvakelder plahvatab nagu Tšernobõli reaktor. Normkonstruktsioonide jäänused paiskuvad rõõmsasti orbiidile. Üha sagedamini näen seda liikluses juhtuvat.
Mulle meeldib, kui mind kiidetakse!
Mis meil siis toimub? Ühelt poolt ehitatakse ühisele liikluse alateadvusele üha võimsamat betoonsarkofaagi. Uued normid ja “liikluse rahustamine” liikluse füüsilise takistamise teel peaks looma eeldused õnnelikuks ja rõõmsaks eluks, kus kergliikleja (elektritõuksiga sõitev hipster) sõidab rõõmsalt loojangusse koos valge maasturiga, mida roolib pesapallimütsiga beib. Aga me näeme, et selle asemel otsib vesi jätkuvalt väljapääsu, nagu Saksamaa suurlinnade betoneeritud jõesängides, kus üleujutused pole kusagile kadunud.
Ma ei ole piisavalt ekspert analüüsimaks kõikide teiste liiklejate psüühet, andmaks nõu, mida tuleks ette võtta liikluses toimuvate asendustegevuste asemel. Asendustegevusteks pean liiklejate füüsilist takistamist “liikluskorraldusvahenditega” ning mitmesuguseid liikluse “rahustamise” kampaaniaid. Aga ma võin analüüsida iseennast ning enda arengut liiklejana erinevates rollides viimaste aastakümnete jooksul ning oletada, mis võiks kaasa tuua kvalitatiivse muudatuse, et inimesed oma sisevaimus tahaksid olemuslikult normaalsemalt sõita ilma välise sunni ja surveta.
Esiteks, mulle meeldivad väga elektroonilised radartablood, kuhu tigeda lõusta asemel ilmub naeratav nägu, mis mind kiidab, kui suudan jääda piirkiiruse raamesse. Mulle meeldib kiita saada! Ma võin kihutada, kui ma tahan (inimese vaba tahte avaldus!). Aga kui ma teen teistele inimestele, üldsusele midagi head ning saan selle eest otsekohe positiivset tagasisidet, siis see motiveerib mind. Umbes nagu laps saab kommi pärast toa kordategemist (hästi, hästi, see on primitiivne näide!).
Teiseks, areng küpse liikluskultuuriga maaks käib ilmselt ikkagi käsikäes kogukondliku psüühe arenguga. Panustamine ühisesse heaollu pakub lisaks kohesele heale enesetundele rohkem jagatud ühist turvalisust. Muu hulgas pääsen keerulistes oludes edasi ka kiiremini.
Ahvid ei lähe krokodille täis jõkke
Toon näite USA-st. Tänu Henry Fordile on tegemist väga vana liikluskultuuriga maaga, kus relva kandmine on konstitutsiooniline vaba inimese õigus, kuid enamik olemuslikke teadvustatud või teadvustamata liikluskonflikte on tänaseks juba lahendatud.
Californias meeldis mulle sõita ristmikel, kus igas suunas tervitas saabujat stoppmärk. Autojuhid kõigist suundadest ületasid ristmikku üksteise järel ristmikule saabumise järjekorras. Kuidas see toimis? Ma ei oska seda seletada, aga toimis.
Meie alternatiiv oleks samaliigiliste teede ristmik, kus juhindutakse parema käes reeglist, mis suure liiklustiheduse puhul aga ei toimi, sest kõigil on parem käsi kinni. Juhid vahivad üksteist, näost punased (kui pole just pime aeg, mis suure osa aastast meil valitseb) ning lõpuks sõidab üle ristmiku ikkagi esimene julge (või jõhker) autojuht ja mingist harmooniast pole mõtet rääkidagi.
Kolmandaks, ilmselget troplust tuleks liiklusest ja liikluskorraldusest ikkagi eemal hoida. Looduses reguleerib seda teemat naturaalsõja (kõik kõikide vastu) ja darvinistliku valiku alaline seisund. Ahvid ei lähe krokodille täis jõkke, või kui mõni läheb, siis ta süüakse ära. Rotid ei kõnni päevavalges mõnusalt ümber marjapõõsaste, kui agulis elab seitsmepealine kassikari. Kõik teavad, kus on nende koht ning ei ürita mingisugust uuendusliikumist.
Meie teiega oleme tsiviliseeritud, kultuursed inimesed ning peame taluma maanteel rollerautosid. Need näevad välja nagu pisikesed autod, aga sees on neil rolleri mootor ja nad ei sõida kiiremini kui 50 kilomeetrit tunnis. Kui rollerautod meile tulid, siis aitas nende populaarsuse kasvule kaasa fakt, et juht ei pidanud masinaga käima ülevaatusel ning tal ei pidanud olema ka autojuhiluba (see kõik peaks tasapisi küll muutuma).
Võtame mõtte kokku võrdluse abil. Nõuame klassis lastelt lugemispäeviku täitmist ja iga nädal ühe raamatu lugemist, kuid siis ilmub kollektiivi poiss, kes ei pea mitte midagi tegema ning võib päevad läbi nutitelefonis TikToki vahtida. Mida arvavad sellest ülejäänud lapsed ja kuidas mõjub seik õppemoraalile, võib igaüks ise edasi mõelda.
Rollerautod peavad maanteeliiklusest kaduma nii oma sotsiaalse ebaõigluse tõttu kui seetõttu, et nad sõna otseses mõttes takistavad eluterveid protsesse kulgemisel punktist A punkti B.
Võib-olla on ka rollerautode näol tegemist liikluse rahustamise vahenditega? No ma ei tea, siis võiks seadusandja selle ausalt välja öelda ning nõuda iga sõiduki ette meest, kes käib seal punase lipuga.
Betoonist lillepotid ei aita
Ma olen kohe juba 31-aastase staažiga autojuhina seda meelt, et hea liiklus reguleerib ennast liiklejate sobiva vaimuseisundi puhul ise. Kui käisin omal ajal Kihnu saarel, siis nägin sadamas vaid kahte liiklusmärki: 30-kilomeetrise tunnikiiruse ala ning parema käe reegli ala. Lihtne! Kogukond lahendab võimalikud probleemid ise ja ma ei ole kuulnud massilistest surnukssõitmistest Kihnu saarel.
Või siis meenutan aastatetagust olukorda Laagna kanalis, kus mingil põhjusel polnud radade vahel teekattemärgistust ning neljas või isegi viies reas kulgevad juhid sõitsid loominguliselt “balletti”. Kuid kõik võtsid oma ego väiksemaks, sest polnud väga kindlad selles, kus on need piirid, mida võib ületada.
Meie liikluskorraldajad on aga pigem seda meelt, et liiklust tuleks kõvasti reguleerida ja rahustada, mida rohkem, seda parem. Ma arvan, et reguleerimine peaks käima pigem käsikäes liiklejate isereguleerumise kujunemisega, sest kõiki liikluselu aspekte pole niikuinii võimalik reguleerida isegi betoonist lillepottide abil. Neid on ikka aeg-ajalt merre lükatud või kaduma läinud.
