JALGADEGA LÖÖMISE SPORT: Tiit Matsulevitš meenutab, et Ukrainas tuleb kohe vutimängu tšempionaat. Ent mis toimub staadioniväravate taga? Jalaga antakse ka mujal. Olukord kolmnurgas Ukraina-Venemaa-Euroopa on omajagu segane.
Venega on asi selge. Venemaa ei lepi kunagi mõttega, et Ukraina on iseseisev riik. Kus algab Ukraina küsimus, seal lõpeb vähenegi Vene demokraatia.
Vene pole ilma Ukrainata impeerium
Venemaa jaoks ei ole Ukraina välismaa. Ukraina on Venemaale riigisisene teema. Venelaste vaade oranžile revolutsioonile 2004 oli samuti selge: tegu on lavašõuga. Demokraatlikust muutusest, mille sihiks võinuks olla vene dominantsi lõpetamine, oli asi kaugel.
Putini käsitus asjast liigitas Ukraina sündmused reeturluse valda, neid tajus ta kui vaenulike eriteenistuste jultunud sissetungi oma õuele. Isegi selline vene opositsiooni lipukandja nagu blogiaktivist Aleksei Navalnõi kirjeldas mõne päeva eest venelasi ja ukrainlasi kui üht rahvast. Väljendid nagu „vilna i nezaležna – vaba ja sõltumatu – Ukraina“ on Moskva asjameeste leksikas eranditult pilkava tähendusega.
„Läänega“ on asjad keerulisemad. Muidugi on Ukraina magus tükk, mida heal meelel nähakse enda mõjuvallas. Kuklas on tiksumas teadmine, et Ukrainata pole Venemaa impeerium. Ja impeeriumi, liiati sellist ambitsioonikat ja ennustamatut, ei taha oma naabruses näha ükski mõistlik inimene. Kui Ukrainast saab Vene vasall või sõltlane, järgneb sellele automaatselt impeeriumi agressiivsuse tõus muudes regioonides. Euroopa, sh meie julgeoleku võti on Ukrainas.
Uks pole kinni ega lahti
Kui Lennart Meri konverentsil 2009 küsiti Ukraina eksvälisministrilt Boris Tarasjukilt, millist tulevikku ta Euroopa naabruspoliitikale ennustab, oli vastus karm: ei mingisugust. Ukraina ei pea ennast „Euroopa naabriks“, vaid selle keskel olevaks riigiks. Euroopa Liidu naabriprojekte tajuvad ukrainlased pigem kui nende eemalhoidmise poliitikat. Kasuks ei tule ka EL enda ebakindlus, sest ükski tema initsiatiividest pole liikmelisuse mõttes siduv. Tagatipuks liidrite lohakad väljendused: näiteks Euroopa Komisjoni eksjuhi Romano Prodi vintis kuulutus, et Ukraina ei saa mitte kunagi EL-i liikmeks.
Nii ongi Ukraina selgusetus positsioonis, kus uks pole kinni ega lahti. Ukrainlastel on poliitiline ebakindlus riigi rahvusvahelise asendi suhtes, sest teise sordi Euroopa riigiks nad jääda ei taha. See on väga tõsine ja raskekaaluline küsimus. Kui EL-il on olemas ühine Kongo-, Birma- ja Somaalia-poliitika, siis 20 aastat pärast EL-i „ühise välis- ja julgeolekupoliitika“ (CFSP) väljakuulutamist ei ole olemas ühist Ukraina-poliitikat. Aga kuni ei ole EL-i ühist Ukraina- või energiapoliitikat, ei saa ka olema ühist Vene-poliitikat. Ja nii pole meil põhjust veel tänagi rääkida tõsiseltvõetavast CFSP-st.
Kuiv suhtumine
Miks ollakse Ukraina suhtes tõrjuvad? Selle kohta kirjutas endine Ukraina eriteenistuse juht Igor Smeško: sest Ukraina oma potentsiaaliga võiks muuta jõudude tasakaalu kogu Euroopas. Lääs ei ole endale veel selgeks teinud, mida Ukraina liitumine võib endaga kaasa tuua, milline oleks tema kaal. Ukraina on pindalalt suurim Euroopa riik, tal on tohutud majanduslikud, sh põllumajanduslikud (seal on konkurentsitult parimad põllumaad, soodne kliima) ressursid, korralik teaduslik-tehniline tagapõhi, haritud rahvas.
Analüüs näitab, et Ukraina võiks saada võrdväärseks jõuks Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaaga, Poolast või Itaaliast rääkimata. Nii vaadataksegi Ukrainat pigem kui suurt turgu ja poliitilist puhvrit, mitte kui suurt liitlast või tulevast liiget.
Samas, Ukrainas on poliitikute seas välja kujunenud huvitav suhtumine, et kui te meid ikka tahate – NATO-sse, euroliitu – eks siis võtke! Nemad omalt poolt on teinud palju hea tahte liigutusi – loobumine tuumarelvast USA survel (need anti üle Venemaale), viisavabaduse ühepoolne kehtestamine 2005 (mis siiani on Lääne poolt jäänud vastuseta). Ukraina välispoliitika on olnud vaoshoitud, konflikte vältiv. Vene diplomaatia on üritanud Läänele ette manada õudusi, nagu võiks „riigivõimetus“ Ukrainas puhkeda kodusõda või etnilised mässud – midagi sellist pole sündinud, eliit ja rahvas on ilmutanud poliitilist küpsust.
Jalkamängu tšempionaat
Ukraina lähiriikidel, ennekõike Poolal, on seal erilised huvid. Nii ongi Poola olnud EL-i idapartnerluse eestvedajaid (koos Rootsiga) ja nii ongi Poola koos Ukrainaga korraldamas vutimängu tšempionaati. Kes on veidigi kursis, mida vutt Euroopale (tegelikult kogu maailmale) tähendab, saab aru ettevõtmise poliitilisest kaalust. Seepärast kurvastab, et rahvusvahelistes suhetes on taas välja kaevatud vanad tomahoogid – ultimaatum, boikott, lootes leida neile universaalset rakendust.
Arusaadav on see poliitiliste foorumite puhul, nagu äsja juhtus Kesk-Euroopa riikide Jalta kohtumisega, mille Janukovõtš lõpuks ära jättis. Muidugi tegi Ukraina president Tõmošenkot pokri pistes raske vea. Jättes kõrvale protsessi poliitilised ja juriidilised tagamaad, mida tal samuti on keerukas muule ilmale veenvalt müüa, ning ebaõnnestunud taimingu – tema rängim eksimus oli see, et ukraina kultuuris ei ole kombeks naisterahvaga kraagelda (sellesse ämbrisse astus enne valimisi ka Juštšenko).
Euroopa mõttetud vipid
Patriarhaalne Ukraina võib vaid pealiskaudsele turistile tunduda sõna-sõnalt meestekeskse ja meeste poolt juhitava ühiskonnana. Tark ukraina mees teeb naise nõu järgi ja tark ukraina naine laseb sel paista mehe otsusena. Naistega ei tülitseta ja vutiga pole siin pistmist.
Kui aga Euroopa vipid tahtnuks oma boikotis tõesti edukad olla, tulnuks seda teha meeskonnajõuga. Mis tähendanuks, et Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Taani ja kes kõik veel oleksid teatanud oma otsusest siduda mängimine Ukrainas Julia vabadusega. Siisap olnuks Janukovõtšil tõesti näpud sahtli vahel. Nüüdsed valikud aga, ilmestades muide kogu senist Euroopa poliitikute suhtumist, võib kokku võtta Karlludwig Opitzi tabava määratlusega „poolpeeretajad“. Selliseid väljakule lasta ei saagi.