ENDISELT MEIEGA, LÖÖGIVALMIM KUI IIAL VAREM: Peeter Helme luges Timur Vermese romaani „Ta on tagasi“ ja leiab, et selle pealkiri on eksitav, sest Hitler ei saa tagasi tulla, sest ta pole ära olnudki. Teisisõnu, käes on hetk sooritada väike ekskurss füüreri-huumori ajalukku.
Adolf Hitleri teemaline huumor on pea sama vana kui poliitilises mõttes Hitler ise – juba 1920. aastatel irvitas Saksa liberaalne ja vasakpoolne press natsijuhi üle ning teda ja ta Parteigenossesid kujutati ka Saksa ööklubide revüüdes, nagu võib näha tol ajal Berliinis elanud briti autori Christopher Isherwoodi tekstidel põhinevas filmis „Kabaree“ (1972). Juba sõja eel lisandus sellele välispressi tähelepanu, mis võimendus Teise maailmasõja käigus täiemõõduliseks propagandaks.
Sedasorti naljategemise säravaimad näited pole siiski mitte Jossif Stalini NSV Liidu rohmakas agitprop-huumor, vaid pigem toona veel sõjast kõrvale hoidvas USA-s valminud Charlie Chaplini filmiklassikasse kuuluv „Suur diktaator“ (1940). Kui Ühendriigid juba sõtta astusid, sai Hitlerist ka armastatud tegelane joonisfilmides, kus ta küll hiirte, küll partide käest tuima regulaarsusega – aga üldiselt siiski iga jalaga-tagumikku-huumori sõpra naerutaval kombel – vastu tatti sai.
Nürnbergi eel
Kuid Hitler ei kadunud pildilt ka Teise maailmasõja lõppemisel 1945. aastal. Vähemasti NSV Liidus peeti Stalini vana liitlast kuni Gori timuka elupäevade lõpuni hea sõnaga meeles. Nii ilmus 1952. aastal ka Eestis Paul Rummo (jah, Paul-Eeriku isa) luulekogu „Katkukülvajad. Valik satiirilisi värsse 1942–1952“. Daatumitesse soovitan suhtuda ettevaatlikult, sest nagu seda Romulus Tiituse karikatuuridega varustatud vapustavat teost sirvides selgub, on asja idee selles, nagu oleks valimiku esimene osa „Nürnbergi eel“ valminud sõja ajal „Nõukogude tagalas“, teine aga juba „vabas“ Eesti NSV-s, ning nõnda soovitakse lugejale esitada järjepidevust nii Nõukogude Eesti kirjanduse kui ka NSV Liidu juhitava „rahuvõitluse“ vahel, mis algul oli suunatud Hitleri vastu, hiljem aga läks luuleteose teises osas „Nürnbergi teel“ jooksvalt üle võitluseks angloameerika kapitalistliku militarismi ja imperialismi vastu.
Igatahes räägib üks kogumiku esimesi tekste „Pea meeles“ füürerist: „Meeles pea, kõlvatu, kärnase ajuga kapral, / meeletu maniakk, katkukülvaja Hitler: / Enese sündi kord nead. Pea läheb sul hapralt: / Punaväe löökidesajus varsti sa sipled.“
Et Hitleri sõimamine ja tema üle irvitamine polnud ka pärast sõda aktuaalsust kaotanud, näitab üks sama raamatu viimaseid poeese „Revanšisti hümn“, mis on pühendatud Saksamaa Liitvabariigi loomisele. Selles tekstis kurdab nimetuks jääv revanšist, et „Ajaloos ma ühtepuhku / saanud rängalt vastu muhku, / aga kiskja hing mul alles: / Deutschland, Deutschland über alles! // Küll mind toitsid Wilhelm, Hitler – / peksa sain, et tolmas kittel …“
Võib veel lisada, et punapropagandal oli nii Stalini ajal kui hiljemgi seda mõnusam uut Lääne-Saksa riiki ja selle 1955. aastal loodud armeed kritiseerida, et Bundeswehri eesotsas olid alguses tõesti Hitleri kindralid nagu peastaabi operatiivosakonna kunagine ülem Adolf Heusinger või – küll ainult nõustajana – Sevastoopoli vallutaja, kindralfeldmarssal Erich von Manstein. Selliselt seletub Hitleri kuju püsimine Nõukogude propaganda- ja ühtlasi ka huumorivarasalves.
Hitleri kevad
Läänes oli olukord teine. Kuna erinevalt NSV Liidu juhtkonnast valitses Ühendriikide poliitikute seas siiras soov ehitada Euroopas üles demokraatia ning paljastada sõja ajal toime pandud kuriteod (nagu teame, tehti seda NSV Liidu okupeeritud aladel väga valikuliselt), saada ühiskondlikul tasandil toimunust üle ja liikuda edasi. Seega polnud propagandistlikule lajatamisele – olgu see siis naljakas või mitte – eriti kohta.
Nali tuli veidi hiljem. Siinkohal võib mainida düstoopia ja huumori piiril balansseerivat Philip K. Dicki romaani „Mees kõrges lossis“ (1962, e. k. 1993), kus vaest füürerit on Saksamaale võiduka Teise maailmasõja lõpus tabanud nooruses saadud süüfilise hilisnähud, ta pistetakse hullumajja ning Martin Bormann võtab juhtimise üle.
Lääne Hitleri-huumori avalöögiks võib ehk pidada Mel Brooksi komöödiat „Produtsendid“ (1968), mille luuseritest ja sulidest peategelased – Broadway muusikaliäris tegutsevad juudid – lavastavad labase, ent nende enda üllatuseks hitiks saava etenduse „Springtime for Hitler“ ehk „Hitleri kevad“. See lugu kummitab ilmselt praeguseni paljudel kõrvus…
1970. aasta 4. jaanuaril oli esimest korda eetris Monty Pythoni sketš „Hitler Inglismaal“, kus John Cleese’i mängitud Adolf peatub sõprade Roni ja Regiga (Ribbentrop ja Himmler) ühes Somerseti bed & breakfast’is ning peab salaplaani kahe piirkonna kolkalinna ühendamiseks. Konspiratiivnimeks on tal „mister Hilter“ ning kaaslastega vahitakse Stalingradi kaarti, rääkides majaperenaisele, et „plaanis on väike piknik vabas looduses“.
Teema meeldis vist Cleese’ile sedavõrd, et 1970-ndate keskel vändatud „Fawlty Toweris“ võttis ta natsiküsimuse taas ette. Hullunud hotelliomanik Basil Fawlty, kes, vasaku käe kaks sõrme nina all vuntse markeerimas ning parem käsi otsustavalt püsti, oma saksa külastajate ärritamiseks ringi marsib, on unustamatu.
Natsisiga Adolf
Kuid mida võisid endale lubada võitjariigid, sellest võisid vaesed sakslased ainult unistada. Vaterlandis olid lood Hitleri-huumoriga tükk aega üsna nadid. Algul soovis sõjast naasnud ja natsionaalsotsialismi lummusest vabanenud põlvkond olnu unustada ning vaadata vaid tulevikku: Wirtschaftswunder teostuski ning 1950–1960-ndad oli aeg, mil möödanikule ei mõeldud. Küsimusi hakkas esitama alles järgmine, nn 1968. aasta põlvkond. Ning tegi seda väga käremeelsel ja huumorit välistaval viisil – olukorras, kus nõuti vabaarmastust, sülitati kõige möödunu ja riigikorra kui sellise peale, polnud Hitleri-huumoril šanssigi.
Olukord hakkas muutuma alles 1990-ndatel, mil üles oli kasvanud kolmas sõjajärgne põlvkond, keda ei huvitanud vanavanemate kannatused ja sõjajärgne denatsifiseerimine ega vanemate revolutsioonituhin ning kõige endisaegse põlgus. Postmodernism ruulis – nii heas kui halvas. Selle tuules astus esile Walter Moers, vahest üks suuremaid revolutsionääre, keda sõjajärgne Saksamaa on näinud – alahinnata ei maksa tema teeneid Saksa ajaloo valgete laikude täitmisel ega Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamisel.
Nimelt avaldas ta algul satiiriajakirjas Titanic mõned koomiksid, mille peaosas on pisike äpulaadne Adolf, die Nazi-Sau ehk Natsisiga Adolf (siinkohal väike ekskurss saksa keele kummalisse loogikasse: die Sau on nimelt emis, ent mingil põhjusel käibib see sõimusõnana täiesti legitiimselt ka meessoost isendite kohta). 1998 ilmus esimene Natsisea-raamat, 1999 tuli välja teine ja 2006 kolmas – neis kõigis seikleb viimased pool sajandit Berliini kanalisatsiooniüksinduses veetnud Hitler tänapäeva maailmas, takerdudes pidevalt moodsa elu pisiasjadesse, sest ta ei mõista, et rassiviha ja hüsteeriahood ei aita reeglina siin ilmas edasi.
Moers kirjutas ja joonistas nende raamatutega Hitleri Saksamaa 20. sajandi suurimate popikoonide hulka. Ja mis veelgi olulisem – ta puudutas sellega korraga nii ida- kui ka läänesakslaste hingi, kinkides neile ühe lõbusa tegelase, äratuntava ikooni, kelle pikalt eri kultuuriruumides elanud inimesed võiksid üheskoos ära tunda. Samuti näitas Moers, et Hitleri üle võib nalja teha, et see ei ole mingil viisil ohtlik ega tabu.
Ta on meiega!
Siit jäi Timur Vermese raamatuni vaid üks samm. Võib vaid imestada, miks romaaniga „Ta on tagasi“ (2011, e. k. 2013) nii kaua läks. Ja miks läks nii, et raamatu, mille tagakaanel lubatakse naerda mitte Hitleri üle, vaid koos temaga (see lubadus romaani kaante vahel tõepoolest täitub!), kirjutas lõpuks poolenisti ungarlane. Aga see selleks.
Raamat on olemas ja selle teosega on Saksamaa tõesti astunud 21. Sajandisse: meie ees seisab luust ja nahast Hitler, kelle mina-jutustus „Ta on tagasi“ on. See füürer, kes ärkab 2011. aasta suvel Berliini ehitusplatsil, mäletab vaid ähmaseid pilte 1945. aasta aprillist, kuid ei tea, kuidas ta on läbi teinud 66 aasta pikkuse ajalennu, ei ole enam Moersi äpu, vaid Tema Ise – kõigi oma paranoiade ja kinnismõtete, kuid ka kogu oma karisma, tähelepanelikkuse, sõnaosavuse ja lennukusega. Jah, ka tema ei mõista kõiki moodsa maailma tõsiasju, kuid ta on Füürer – õppimishimuline ja -võimeline, manipuleeriv, tehnikast vaimustuv ning seda, mis algul näib tema vastu mängivat, osavalt enda kasuks käivitav. Tõeliselt mefistolik kuju!
Kui Moers pidi veel kujutama Hitlerit pisikese natsiseana, et keegi jumala pärast ei kahtlustaks koomiksikunstnikku Hitleri rehabiliteerimises, siis Vermes ei põe midagi: Hitler on tagasi, ta on elavam ja löögivalmim kui eales ning ta on tõesti tulnud, et jääda. Ja mitte lihtsalt tulnud, et jääda, vaid tulnud, et maailma muuta – et lüüa kord majja meedias, mis enda meelest nii osavalt teistega mängib, kuid on tegelikult ise mängukann; et näidata koht kätte poliitikutele, kes peavad end riigimeesteks, kuid on arvamusküsitluste orjad ning et teha viimaks publikule endale puust ja punaseks, kui meelsasti viimane iseennast ninapidi vedada laseb ega oska enam meelelahutust eristada tõsistest sõnavõttudest.
Lõpuks saab Timur Vermese romaani lugedes selgeks veel üks tõsiasi: Hitler ei ole tagasi. Ta on tegelikult kogu aeg meiega olnud. Lihtsalt vahepeal pidi ta nurgas seisma ja häbenema, kui teised tema üle irvitavad, nüüd on aga nii palju aega mööda läinud, et me ei pea teda kartma ja võime ta enda seltsi kutsuda, et naerda mitte enam tema üle, vaid koos temaga. Sest tõesti – mitte kõik polnud halb.
Adolf on tulnud, et maailma muuta – lüüa kord majja meedias, näidata koht kätte poliitikutele ning teha publikule selgeks, kui meelsasti viimane iseennast ninapidi vedada laseb.
Adolfi-teemaline huumor on pea sama vana kui poliitilises mõttes Hitler ise – juba 1920. aastatel irvitas Saksa liberaalne press nat
