PUNGILEGEND ISE: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel kohtub T. V. Smithiga, tüübiga, keda peetakse pungi üheks alustalaks.
Napilt alla kuuekümneseid punklegende satub Eestisse harva. Möödunud aasta oktoobris esines Tallinnas Von Krahlis väga väikese publiku ees üks 1970. aastate punktähti T. V. Smith. T. V. Smith asutas omal ajal teedrajava punkansambli The Adverts, hiljem aga alustas tuuritamist mööda maailma akustilise sooloartistina. KesKus otsis venna üles.
Aimar Ventsel (A.V): Tere, mis üldse hoiab sind käigus ja lavalaudadel? Hoolimata su staatusest ühe Briti pungi alustalana ei teeni sa muusikaga ju ülemäära palju raha.
T. V. Smith (T.V): Ma olen jõudnud arusaamisele, et see on asi, mida ma kõige paremini teha oskan. Ma kirjutan laule ja esitan neid. Ju ma siis usun, et see on see, mida minul on vaja sel planeedil teha. Nii lihtne see asi on.
A.V: Sa oled väitnud, et paljud noored punkbändid ei esinda mitte midagi, neil pole mingit ideed muusika taga. Mida sa sellega mõtlesid?
T.V: Ma arvan, et see pole päris see, mida ma ütlesin. On palju noori punkbände, kellel on midagi öelda. Aga ma arvan, et muusikas üldiselt laulutekstid ja vokaal on kaotanud palju oma väärtusest. Inimesed ei väärtusta seda enam ja punk esindab pigem hoiakut – et tuleb olla kiire ja lärmakas. Sel viisil sa aga maailma probleeme ei lahenda, teisi bände ei aita ja sa ei paku ka publikule mingeid intellektuaalseid momente, lahendusi probleemidele. Ma arvan, et laulutekstid on selleks, et nende abil edastada mingeid ideid, rääkida inimestel eksisteerivatest probleemidest. Kui sa vaatad, kui osavalt poliitiline eliit inimeste ja nende mõttemaailmaga manipuleerib, siis näed, et kaos ja anarhia pole vastus. Mitte et kõik mu laulud oleksid sellest, kuidas maailma parandada, aga ma usun, et laulutekstid on devalveerunud. Kui ilmub bänd, kel on head tekstid, siis see ei huvita kedagi. Huvitab see, et bänd näeks hea välja.
A.V: Paljud endised sinu põlvkonna punkarid väidavad, et kui ilmusid värvitud harjad ja nahktagid, siis kaotas punk oma mõtte ja muutus tavaliseks rokkmuusikaks. Sa oled ikka veel skeenes sees, kuidas sina seda näed?
T.V: Nojaa, mulle see alguses ei meeldinud. Ma mõtlesin, et oma algusaegadel oli inglise punk väga loominguline, olid erinevad bändid erineva muusikalise kontseptsiooniga, erinevate lauludega ja igal bändil oli oma stiil. Kui ilmus streetpunk, siis tundus alguses, et kogu negatiivne pool pungist on esile kerkinud, samasugused lood, ühesugused bändid. Aga nad polnud midagi, mida oleks andnud võrrelda muusikaäris eksisteerivate bändidega. Mis oli positiivne. Siiski, ma mõtlesin, et elada ühes žanris ja teha üheülbalist muusikat, see pole minu rida. Tagantjärele vaadates, need uued punkbändid olid väga anti-establishment ja poliitiliste vaadetega, ent mul olid sel ajal isiklikud probleemid ja ma ei suutnud asjasse süveneda. See oli just Advertsi lõppaeg, mind ei huvitanud uus lärmakas ja agressiivne muusikastiil.
A.V: Kas selles pole omajagu vasturääkivust, et enamik sinu põlvkonna punkbändidest tegelikult üritasid mainstream’is läbi lüüa?
T.V: Ma ei arva, et see oleks vasturääkivus. Kui sa teed bändi, siis sa püüad viia oma muusika nii paljude inimesteni kui võimalik. Oluline on, kui palju lähed sa selle nimel kompromissidele. Võib öelda, et The Clash ei oleks pidanud minema CBS alla, aga siis oleks nad olnud mingi väikese plaadifirma all ja neist teaksid siiani ainult paarkümmend inimest. Nüüd teab neid terve maailm. Vaata, mis vahe on Clashi ja väikese plaadifirma all olnud Advertsi vahel. Mind tõesti ei riiva, kui bändid sõlmisid lepinguid suurte plaadifirmadega, lõppude lõpuks Clash ei läinud kompromissidele. Mina ise ei pidanud tegema neid valikuid, ma ei saa teisi aga milleski süüdistada.
A.V: Ma arvan, et üks pungi saavutus on see, et bändid saavad nüüd lindistada neid lugusid, mida ise tahavad, ja niimoodi, nagu ise tahavad.
T.V: Jah, esimesed punkbändid keeldusid minemast koostööle plaadifirmadega. Iga tolle aja tõsiseltvõetav bänd kirjutas oma lugusid, nad polnud produkt, mida arendab paadifirma.
A.V: On öeldud, et omal ajal oli punkmuusika vaid osa punkkultuurist, kuhu kuulus ka veel kunst, film ja poeesia. Nüüd paistab punk olevat vaid muusika, või mida sina arvad?
T.V: Ma ei ole sellega nõus. Punk on praegu täielik underground, seda on raske leida ja sa satud selle peale vaid juhul, kui sa selle ära tunned. Ma arvan, et nagu punkmuusika, nii eksisteerib ka kusagil põranda alla punkkunst, -kirjandus või -luule, see on aga vaja üles leida. Punk on osa mingist mentaliteedist ja hoiakust, see on siiani olemas. Võib-olla sa ei leia punkraamatut poest, aga hoopis mingist underground-ajakirjast, mille pani kokku mingi tüüp, kes levitab seda oma sõprade seas. Punk ei leiutanud underground’i, see oli enne olemas. See miski on underground-kunst, mis alati polegi otseselt punk, aga võib eksisteerida igasuguses formaadis.
A.V: Kas sa jälgid kõiki neid skeene-siseseid diskussioone selle üle, mis on või ei ole punk?
T.V: Ei jälgi. Ma arvan, et teatud mõttes on praegune punk samasugune kui minu nooruses. Ma ise kirjutan laule ajendatuna samadest ideedest, ma olen lihtsalt küpsem. Vaata, ma ise ei kutsu ennast pungiks, kuid mind kutsutakse punklegendiks. Aga ma tunnen ennast pungina. Minu jaoks punk on D.I.Y. Vaata kasvõi Green Dayd. Neil on head plaadid, aga nad ei järgi D.I.Y. eetikat, neid on raske pungiks pidada.
************************
Punk on praegu täielik underground, seda on raske leida ja sa satud selle peale vaid juhul, kui sa selle ära tunned.
