Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?“
(1Ms 3, 1)
DOPINGURIKASTE SOTŠI OLÜMPIAMÄNGUDE VALGUSES: Postimehe spordikirjutaja ja raamatusõber Jaan Martinson heidab pilgu dopingutarbimise ajalukku, mis on olnud spordi lahutamatu osa aegade algusest peale. Jaht dopingutarvitajatele on kujunemas sama hasartseks spordiks kui rähklemine medalite pärast.
Doping – teatud määratluse järgi ja jättes välja sõna „sport“ – on sama vana kui inimkond. Või õigemini oli just dopingutarvitamine see, mille eest Aadam ja Eeva paradiisist välja kupatati: nad sõid keelatud vilja hea ja kurja tundmise puust ning said targaks. Sealtmaalt algas lõpmatu protsess, kus ühed üritasid saada paremaks kui teised, kasutades selleks kõikvõimalikku, mida jumal või keemikud olid loonud ega hoolinud ausast mängust, kokkulepitud reeglitest ning teinekord isegi mitte elust. Ent mis seal ikka… Ka Aadam ja Eeva valisid surelikkuse ning tänaseks on dopingust saanud kaheksas surmapatt.
„Ma ei tundnud, et petan“
Nii ta on. Riskida eluga võidu nimel pole valmistanud paljudele probleemi. Brutaalsetel kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel jättis siinilmaga hüvasti enam kui kümme profiratturit, mõni neist langes kesk võidusõitu. Räägitakse legende, kuidas klubi bossid äratasid öösiti rattureid kükke tegema, et nende EPO-ga moosipaksuseks tembitud veri soontes ei hanguks ja kogu kamp Hadese kuningriiki ei siirduks. Ja siis me räägime eetikast, ausast mängust ja häbitundest.
Üheksakümnendatest alates muutus keelatud ainete tarvitamine pisut leebemaks ehk siis teaduslikumaks, mis vähendas surmajuhtumite arvu, ei muud. Dopingut söödi sportlaste sõnul endiselt nagu pulgakommi.
Planeedi suurima dopingupatuse, seitse Tour de France’i võitnud ameeriklase Lance Armstrongi klubikaaslane US Postali päevilt Frankie Andreu tegi lihtsalt ja löövalt selgeks, miks tema ega teised risti ette ei löönud: „Oli kahte sorti rattureid – ühed tarvitasid dopingut ja elasid hästi, teised ei tarvitanud ning üritasid karmis maailmas kuidagiviisi hakkama saada.“
Ent küsimus polnud vaid rahas. „Tahtsin võita iga hinna eest,“ teatas Armstrong miljoneile televaatajaile üle maailma, miks ta keelatud aineid krõbistades vähimaidki süümepiinu ei tundnud. „Ma ei tundnud, et teen midagi valesti. See on hirmutav. Ma ei tundnud, et petan.“
Kiitusekarjed ja mädatomatid
Kui nii võtta, siis Armstrong ei petnudki kedagi, vaid pakkus kõrgetasemelist show’d – just seda, mida publik temalt ootas – kuni viimseni. Ülestunnistus oli justkui lisalugu publikule, kes võitude puhul oma hääle Armstrongi kiituseks kähedaks karjus, tõe selgudes aga mädatomateid pildus ning emotsioonid igal ajahetkel täiega kätte sai. Armstrong teenis vastutasuks miljoneid, nagu peaesinejale kohane.
Iseenesest ei lähe show’d vaatama tulnud rahvale vähimatki korda, millega artistid end turgutavad.
Tahetakse vaatemängu. Elamust. Suurt Loomingut.
Oli ju ka Jimi Hendrix omadega mitte siin maailmas, vaid kusagil pilvedes, kui unustamatut „Woodoo Childi“ kammis. Või kas maailma häirib teadmine, et Vincent van Gogh sai oma kuulsa kollase absindi ja sõrmkübaratinktuuri koosmõjust tekkinud nägemustest, Salvadore Dali voolavad kellad on hallutsinogeenide pruukimise tagajärg või Lewis Carroll kirjutas „Alice imedemaal“ oopiumiuimas.
Tegelikult tulenevad mõisted „õige ja vale“ sellest, et atleedid olevat omavahel mängureeglites kokku leppinud. Mis iseenesest on juba vale, sest esiteks oli Londoni olümpia eel läbiviidud anonüümse küsitluse põhjal enam kui kolmandik tippudest mingil ajahetkel manustanud keelatud aineid ning teiseks nõuavad ookeanitagused profisportlased häälekalt teatud ainete – näiteks kasvuhormooni – legaliseerimist, mis võimaldaks neil kiiremini vigastustest taastuda.
Tõsi ta on. Baleriin võib rahulikult teha süsti vigastatud liigesesse ja peagi lavale naasta, profisportlane – samasugune kultuuri-, no ütleme, et tema on massikultuuritöötaja – vindub aga pikalt haiguslehel vaid sel põhjusel, et on andnud allkirja WADA koodeksi tunnustamise kohta. Ja kui keegi üritab väita, et ühel käib mäng võidu nimel ja teisel mitte, ning selles peitubki erinevus, siis vaevalt lepib viimase rea vasakpoolne luik oma kohaga ega ihka priimabaleriini staatust. Teinekord vahendeid valimata.
Korrumpeerunud sport
Ent hea küll, võtame aluseks selle, et kõik sportlased on tõesti kokku leppinud teatud ainete mittepruukimises. Ja siis? Kokkulepe ju ei pea.
Filmiga „Sinivalge vale“ müüdi Soome dopingupuhtusest purustanud Arto Halonen ütles intervjuus ERR-i uudisteportaalile: „Kogu meie ühiskond peidab endas valet. Meie ühiskonna struktuur on korrumpeerunud ja kahepalgeline ning põhineb sellel, et osast asjadest kõigile ei räägita. Sport ainult peegeldab seda väga konkreetselt. Pole õige nõuda või oodata, et sport erineks kuidagi muust ühiskonnast.“
Dopingu mõistet on järjepidevalt muudetud, erinevaid definitsioone on tosinaid, kuid mitte ühtset. WADA koodeksi järgi kehtiv määratlus kõlab: „Dopinguna käsitletakse ühe või enama koodeksi artiklites 2.1 kuni 2.8 sätestatud dopinguvastaste reeglite rikkumist.“ Segane, kuid täpne.
Veel üks paljudest definitsioonidest: „Doping on organismile võõraste ainete või füsioloogiliste ainete manustamine kogustes, mis ületavad normaalseid, ning ebanormaalsete meetodite kasutamine ainsa eesmärgiga saavutada kunstlikku ja ebaausat eelist spordivõistlustel.“
Neis kahes mõistes peegeldub dopinguteema selgusetus. Esimese järgi oli idasakslaste võte – sportlannad, ka alaealised, rasestati kolm kuud enne võistlust (olümpiakomitee palgal olevat olnud spetsiaalne rasestaja), rasedus mobiliseeris organismi, enne starti tehti abort – täiesti legaalne, sest WADA koodeksi järgi pole säärane meetod keelatud, teise definitsiooni järgi aga küll.
Kui 10 ühikut tapab, võta 9 ja võida!
Tulemusi parandavate ainete tarvitamine algas plahvatuslikult koos kaasaegsete olümpiamängudega. Võit iga hinna eest! Keemia pole keelatud, seega anname hagu! Alkoholist, strühniinist, kokaiinist, kofeiinist ja muust säärasest miksisid võistkondade arstid kokku segusid, mida anti sportlastele ja mille koostist varjas saladuseloor.
1904. aasta mängudel St. Louisis ergutati maratonijooksjat Thomas Hicksi võistluse ajal brändi ja strühniiniga, publik ja kaasvõistlejad kehitasid vaid õlgu. Kui esimene milligrammine doos strühniini ei mõjunud, anti teinegi, millest oli abi – Hicks ületas lõpujoone esimesena, kuid varises kohe kokku ja teda tuli tükk aega elustada.
Viiekümnendate märksõna oli amfetamiin, mis võeti üle teise ilmasõja aegsetelt sõduritelt. Profiratturid pruukisid amfetamiini nii treeningutel kui ka võistlustel, peletamaks kurnatust. Just amfetamiin ja brändi viisid kuulsa Briti ratturi Tommy Simpsoni, kelle BBC kuulutas aasta inimeseks 1965, kaks aastat hiljem Tour de France’i 13. etapil teise ilma. Süda lihtsalt seiskus ja mees langes sadulast. Tema moto oli: kui kümme ühikut su tapab, võta üheksa ja võida!
Kuuekümnendatel algas maailma spordis anaboolsete steroidide võidukäik ning siin olid esirinnas sotsialistlikud riigid eesotsas Saksamaa Demokraatliku Vabariigiga, sest uue ühiskonnakorra eesrindlikkus ja edumeelsus pidi väljenduma eelkõige üleolekus võitlusareenil. Tõe huvides olgu öeldud, et ka muu maailm üritas dopingutarvitamisega sammu pidada ning teinekord üsna tulemuslikult.
Ühtäkki ilmusid staadionitele steroide täis pumbatud lihaselised naiskommunismiehitajad, kes rääkisid jämeda mehehäälega ning pidid ajama habet. Asi läks nii segaseks, et kehtestati sookontroll – võistluste eel pidid naised komisjoni ees püksid maha ajama ning demonstreerima, kas neil midagi ripub. Kui ei rippunud, sai starti.
Sport ja riigijuhid
Spordi ja riigijuhtide jaoks oli sportlane vaid ühik, kelle ülesanne oli medaleid võita. Ning kui üks ühik murdus, füüsiliselt või vaimselt, võeti järgmine, sest inimestest polnud ju puudust. No suri mõni noorelt või hävitas tervise… Ikka juhtub. Kommunismi võiduteel laipu ei loeta.
Mõni pääses kergemalt, niivõrd-kuivõrd. Näiteks muutus Saksa DV kuulitõukaja Heidi Krieger anaboolsete steroidide tarvitamise tagajärjel niivõrd mehelikuks, et muutis 1997. aastal sugu ja võttis nimeks Andreas Krieger. Aga ta jäi ellu.
Asi muutus sedavõrd hulluks, et rahvusvaheline olümpiakomitee oli 1967. aastal sunnitud vastu võtma resolutsiooni, millega keelati farmatseutiliste ainete kasutamine sportlaste tulemuste parandamiseks. 1972. aasta Müncheni olümpial algasid karistusaktsioonid – seitse sportlast diskvalifitseeriti, neist neli medalivõitjat.
„Doping on sama mis surm. Esiteks füüsiline surm. Teiseks vaimne ja hingeline surm, sest dopingut tarbinud inimene tunnistab ju tegelikult oma andetust, tahtmatust leppida oma suutlikkusega. Ka moraalne surm, sest inimene seab ennast väljapoole ühe ühiskonnagrupi loodud seadusi,“ filosofeeris 1980. aastal ROK-i presidendiks saanud Juan Antonio Samaranch, tehes keelatud ainete tarvitamisest kaheksanda surmapatu.
Kiibistatud sportlased?
Patt või mitte, reeglid või mitte, doping pole kadunud ega kao, vaid muutub ajas. Anaboolsete steroidide asemel – neid on õpitud tuvastama – on leitud uued ained. Mõndagi, mis mõjub sportlasele ülihästi, pole keelatud ainete nimekirja kantud, sest tarvitajad ja nende abilised on kontrollidest alati sammu võrra ees ja nii jääbki. Saksamaa biokeemia doktor Mario Thevis kinnitas, et maailmas on sadakond dopingainet, mida ei suudeta testida. Näiteks tehakse EPO struktuuris pisikesed muutused, toime ei kao, kuid test ainet ei tuvasta. Armstrongi kontrolliti karjääri jooksul pooltuhat korda ja tulemus? Ühtegi positiivset testi!
„Asi on tõesti hull,“ tunnistas Eesti Antidopingu juhatuse liige, spordibioloogia professor Kristjan Port siinkirjutajale antud usutluses aasta tagasi. „Kui raha mängus, on motivatsioon petta suur. Spordis on mängus aga väga suur raha. On tehtud küsitlusi, kus välditi sportlaste ebamugavustunnet vastamisel ja võimalust vahele jääda. Tulemus: 30–40% tunnistavad, et tarvitavad keelatud aineid. Pekingi olümpial jäi vahele umbes 2% sportlastest. Nende kahe numbri vahel on hall tsoon, mis peegeldab tegelikkust.“
Mis edasi? Tulevik on juba minevik, arvas Port. „On vihjeid olnud, et geenidopingut kasutatakse juba viis aastat. Nagu teadlased saavad hiire öösel roheliselt hõõguma panna, süstides talle merevetika geeni, nii saab mõjutada ka sportlast. Milleks tarbida EPO-t, kui saab minna otse lätte juurde ja geenidega manipuleerides panna organism rohkem vere punaliblesid tootma.“
Niisiis mutantsportlased? Või hakkame atleete kiibistama nagu koeri, et näha, kus nad liiguvad ning testime nende vere koostist igal ajahetkel?
Või äkki naudiks sporti sellisena, nagu see on – rõõmustame võitude üle ja kirume vahelejäämise korral. Sõu kestku!
Asi läks nii segaseks, et kehtestati sookontroll – võistluste eel pidid naised komisjoni ees püksid maha ajama ning demonstreerima, kas neil midagi ripub.
***Esimene dopinguohver – juba 19. sajandil
Sõna doping tulenevat Aafrika suulu hõimu dialektist pärit sõnast doop, mis tähendab alkohoolset jooki.
19. sajandi keskel levis sõna doup buuride kaudu inglise keelde, see avaldati esmakordselt slängisõnaraamatus aastal 1889 ja selle all mõisteti tubaka toimet organismile. Ent toona polnud dopingus midagi halba, sest puudus WADA koodeks ning sportlaste turgutamine võistlusteks oli tavapärane.
1865. aastal registreeriti ametlikult esimene kaasaegne nii-öelda dopingupatt, kui Amsterdami kanalis peetud ujumisvõistlusel tarvitas üks osaline soorituse parandamiseks mingeid aineid, milliseid, pole teada.
Kaks aastat hiljem oli organismi tugevdamine ratturite hulgas juba levinud. Kuuepäevasõidul oli prantslaste relvaks kofeiin, belglastel eetriga segatud suhkur, teiste riikide ratturitel aga alkohol ja nitroglütseriin. Rattur, muide, oli ka esimene, kes dopingu tõttu siitilmast lahkus – britt A. Linton suri efedriini liigtarbimise tõttu võidusõidul Pariis – Bordeaux.
Dopingutarvitamise, või kui täpsem olla, siis sporditurgutite ajaloos tagasi minnes jõuame aastasse 776 eKr, antiikolümpiani, kus, muide, võistlesid täisprofid. Toonaste staaride pruugitu WADA koodeksi alla ei kuulu, kui siis mõned organismilt valu- ja väsimusblokeeringuid maha võtvad mürgiseened. Toorest liha, ulukite südant ja munandeid pruukida ning väsimuse peletamiseks veini juua võivad ka praegused atleedid.
********
Idasakslaste võte – sportlannad, ka alaealised, rasestati kolm kuud enne võistlust, rasedus mobiliseeris organismi, enne starti tehti abort – oli täiesti legaalne.
