PEALT LIHTNE, SEEST KEERULINE: Kairi Leivo, üks meie energilisematest parmupilduritest, tutvustab parmupille ja teisi parmupildureid. See igivana ja üle maailma levinud pill evib palju rohkem võimalusi, kui enamus teab. Veebruaris esineb Eestis üks maailma ägedamaid parmupildureid – WangLi Hiinast.
Kaks meest istuvad äraseletatud ilmel kamina ees. Neil on midagi tähtsat käsil.
„Paned selle hammaste vahele suhu ja siis tõmbad sõrmega,“ seletab üks. Teine proovibki kohe järele, paneb selle hammaste vahele ja tõmbab, nagu jaksab. „Kõlks,“ kõlab hammaste vahelt ja sellele järgneb karjatus. „Ai! Valus, raisk!“
„Ooda, ooda, ära siis nii ägedalt, proovi õrnemalt ja jäta hammaste vahele väike vahe, muidu on õhtuks kogu sahtel puhas,“ seletab targem. „Näe, niimoodi,“ püüab ta hambad irevil ette näidata, ja tõmbab nimetissõrmega metallist kida. Kõlab mahe pinin, nagu oleks mesilane läbi toa lennanud. „Hinga ka läbi suu, siis tuleb paremini ja kõvemini,“ seletab targem.
Kui ei teaks, et see üks mees seal kamina ees püüab parmupilli õppida, siis võiks arvata, et tegemist on mõne muistsete eestlaste eriti ürgse ja jõhkra viisiga ise endal hambaid välja tõmmata. Aga jätame nad sinna kamina ette istuma ja katsetama. Küllap neil on selle loo lõpuks esimesed helid käes.
XIII sajandi pillid Otepäält
Tegu on tõesti parmupilliga, mis oma näilises lihtsuses on tegelikult päris osavat mängutehnikat ja kurguvalitsemist nõudev soolopill, mille järgi omal ajal ja nüüdki saab mängida näiteks tantsumuusikat. Kes on mänginud, see teab, et sellega võib tahtmise korral katuse sõitma saada küll.
Eestis on see maailma vanimate pillide hulka kuuluv ja hõlpsasti taskusse mahtuv lõualuuharf samuti sajandeid kasutusel olnud ja külapidudel ohtrasti mängitud. Kuidas see pill täpselt Eestisse jõudis, pole teada, ent vanimad arheoloogilised leiud pärinevad XIII sajandist Otepää linnamäelt. XII–XVIII sajandisse dateeritud parmupille on leitud ka kõigil Eesti naabermaadel.
Üldiselt on Eestis kasutatud nimetust parmupill, kuid Kihnus on see näiteks tänini konnapill. Tuntud on veel suupill, moka- või huulepill, nokapill, haruldasemad nimed on kärsapill ja pöupill, samuti suukannel. Tänu August Pulsti rahvamuusikat tutvustavatele ringreisidele on arhiivis säilinud vanimad lood, mille salvestas fonograafiga Cyrillus Kreek 1922. aastal Pulsti korraldatud Eesti Muuseumi peol. Need on viis lugu Peeter Vekmannilt.
Vekmanni mängu kohta võib August Pulsti mälestustest lugeda järgmist: „Parmupill, mida oma lihtsuse poolest võiks ka poisikeste või karjapoiste pilliks nimetada, on meisterlikul käsitlusel vägagi nauditav. Peeter oli pillimees, kes oma ladusa toreda mänguga võitis kõiki esimestest helidest peale, kui ta vaid pilli vibreerivat keelt puudutas – piu, pau, pau! Temast osavamat mängumeest sellel pillil ei ole minul juhust olnud seni kuulda – see helises nagu võlupill. Kui Peeter mängima hakkas, siis juba esimesed helid tõid saali sellise vaikuse, et isegi nööpnõela kukkumist oleks võinud kuulda. Pilli käsitaja oskas oma suukoobast selle võrra osavasti resonaatoriks ära kasutada, et helid omasid suurt värvirikkust ja vaheldust. Mängust võlutud publik ei tahtnud kuidagi lasta esinejat lavalt lahkuda. Ta pidi kordama.” (August Pulsti mälestused, ETMMM 234: 1/15, lk 62 ja 69)
Tšukotka poolsaarelt Indoneesiani
Parmupillide leviala ulatub Briti saartest läänes kuni Tšuktši poolsaareni idas ning Indoneesiani lõunas. On huvitav, et nii arheoloogiliselt leitud kui ka hilisemad eestlaste seas fikseeritud parmupillid esindavad kõiki Euroopas moes olnud pillitüüpe. Järelikult oleme ka oma parmupillidega kogu aeg Euroopa muusikaga ühe laineharja sees olnud, helidemaailma mõttes ka kogu maailmaga, sest neid pille on nüüdseks kõikjal. Isegi Ameerikasse, kus seda algselt polnud, sattusid need pillid sisserändajate kaudu ja parmupillikultuur juurdus sealgi.
Üks teine hetk täiesti lähedalt tänapäevast, mil nööpnõela kukkumist oleks võinud kuulda, oli minu jaoks siis, kui ühel tantsuõhtul sai sussi sahistada ainult parmupillide saatel. Kui tasaseks muutusid tantsud, kui üksik pillimees Juhan Suits keset saalipõrandat võlus enda ümber hiirvaikselt keerlema kümneid paare!
Kolmas hetk oli parmupillivirtuoosi WangLi kontserdil Viljandi pärimusmuusikafestivalil. Tema oskused selle pilli ja oma keha valitsemisel olid minu jaoks täiesti mõistusevastased.
Päris mäng alles algab
Võhikule võib olla üllatus, et pilli suurusest ja kida pikkusest sõltuvalt on pillid eri helistikes ja ühel korralikul parmupillimängijal tuleb koos teiste pillimeestega erinevate lugude mängimiseks pille kaasas kanda lausa kohvriga. Muusikariistade poodidest üle maailma võib leida odavaid tehasepille, mille helistikud on enamasti u-duuris ja mille viimistlemata ehitus võib mängija suu üsna kähku hellaks teha. Haruharva satub nende seast kätte säärane isend, millega viisi mängida kõlbaks. Sestap tasuks huvilisel ikkagi meistripill hankida, et mängumõnu pisut suurem oleks ja lugude mängimise võimalusi rohkem tekiks.
Aga kamina ees käib harjutamine edasi: „Ja siis liigutad keelt suus ja teed suuava suuremaks ja väiksemaks, kuidas vaja, ja kui kurgulae sulged, siis teed veel vahepealseid toone,“ seletab oskajam pillimees.
Teine püüabki, endal silmad juba päris pahupidi, vaheldumisi öelda „Aa“, nii et õhk välja puhiseb ja seejärel „Ng“.
„Tõmma ikka sõrmega enda poole“.
Päris pillimäng alles nüüd algab. Kusagil aegruumis kukub jälle üks nööpnõel.
**********
„Paned selle hammaste vahele suhu ja siis tõmbad sõrmega,“ seletab üks. Teine tõmbab, nagu jaksab. „Kõlks,“ kõlab hammaste vahelt ja sellele järgneb karjatus. „Ai! Valus, raisk!“
**********
Paljud on maailmas rännates kaasa toonud eksootilise ja põneva idamaise või euroopa parmupilli ja sellest ka esimesed helid kätte saanud. Valus laks hammaste pihta või keele jäämine pilli haarade vahele on aga need instrumendid pigem kapinurka tolmu koguma surunud. Otsige oma pillid üles, miks mitte uuesti proovida?!
Mul on üks unistus sellest, kuidas 5000 Eesti parmupildurit laulukaare all kokku saavad ja ühiseid lugusid teevad. Ehk olete teiegi ühel päeval selles uhkes orkestris, mis jakuutide Guinnessi rekordile mitmekordselt tuule alla teeb?
Parmupillil mängimise põhimõte on sama nii metallist kui ka bambusest valmistatud pillidel. Rütmide mängimisele lisaks saab hea parmupillimängija pillist kätte oktavi jao noote. Rahmaninovi või Paganinit pole esialgu mõtet parmupilliga mängida proovida, küll aga saab igaüks hakkama lihtsama polka või labajalaviisiga. Kui ma pärast aastaid äraseletatud näoga pinistamist esimest korda parmupilli päriselt õppima hakkasin, tundus ka „Rongisõit“ alustamiseks päris keerulise loona. Õnneks on Eesti kahel parmupillimagistril – Cätlin Mägil ja Juhan Suitsul piisavalt kogemust ka õpetajatena, et aidata igapäevatinistaja järje peale. Seda on vast kõik August Pulsti õpistu parmupillikursustel osalejad kogenud. Tean omast käest, et nii mõnestki on asja saanud. Kuigi vanadel pillimeestel oli enamasti mitmeid pille, mida nad valdasid, siis täna võiks parmupill olla lausa põhipill, mille „omaks“ mängimine võib võtta sama kaua aega kui näiteks viiulimängu õppimine. Ülikooliski võiks see olla üks põhipillidest. Õpetajaid oleks juba küll, kes Norrast parmupillioskaja paberitega koju on tulnud.
Hiina parmupillivirtuoos Eestis
Hiina parmupillivirtuoos WangLi esineb 18. veebruaril kell 19.00 Nokia kontserdimajas. Piletid Ticketprost, Piletilevist või kohapealt: 35 / 30 / 25 eurot. EMT Topeltpluss klientidele personaalse koodi sisestamisel 28 / 24 / 20 eurot. Lisainfo: www.folk.ee/wang-li.
WangLi kontserdile eelneb Eesti oma pärimusfusiooni lipulaeva Paabeli ja Meesteväe kontsert. Paabeli ja WangLi kontserdi vaheajal astub kontserdimaja fuajees üles spetsiaalselt selleks ellu kutsutud Parmupilliorkester Cätlin Mägi eestvedamisel.
Pildid ja tekstid nende juurde:
http://www.folk.ee/~pruul/m2ngijad.zip
Villem Ilumäe. August Pulst on oma mälestustes värvikalt kirjeldanud oma koostööd selle andeka muusikuga: „Kui pillimehe esmakordselt Lääne-Nigulas ettekannetel saadud andmete põhjal avastasin, siis ilmnes esmalt, et tema elamuks on suitsutare ja pillimees isegi ilmus varsti oma tare nurga tagant välja. Kui küsisin, kas tema ongi see parmupillimees, keda otsin, lõi mehe nägu naerule, ta poetas käe pintsaku tasku ja sealt tuligi parmupill nähtavale.“
Peeter Piilpärk. Parmupilli mängis pillimees, nagu ta ise väitis, „keele alt“ ja „keele pealt“. „Keele alt“ mängimine olnud Kihnu moodi.
Ruuben Kesler: „Kui põllust aega saan, kohe pill kätte, teeb meele rõõmsaks ja keha kergeks!“
Fotod: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiiv