POOLKOGEMATA TERAVATE ASJADE AUTOR: Poetess Fagira D. Morti kirjeldab külmakõhuliselt, mida inimene mõtleb, kui ta mõtleb, et ta on luuletaja. See ei ole mingi korin, kuidas on sündida luuletajaks Eestis ja nii edasi. Bla-blaa. Pigem mõtleks, kuidas neid luuletajaid üldse trepile laiali laotada
Minu viimase raamatu „Pöörane kiskjaloom“ tekstid ootasid sahtlisoppides ja kapinurkades oma aega üle kümne aasta. Arvasin, et ehk seetõttu, et ma pole mingi õige luuletaja, kuid vaikselt on mulle koitma hakanud, et ehk mina just olengi see õige luuletaja, hinge sõnadesse valaja, essentsi korjaja, pelglik poeesiaputukas, kes vahepeal nukkub varjude põues ja siis lööb tiivad üheks päevaks ja üheks ööks valla. Vaadake siia, aga vaid viivuks. Ja kui sa vaatad, siis enam pilku ära pöörata ei saa, see miski, mida nägid, ei lase end enam mälust kustutada.
Mina räägin, sina ära tuututa!
Eks neid luuletajaid on erinevaid. Haarame näiteks Jürgen Rooste, kes avaldab mitu raamatut aastas, kelle Facebooki leht on täis iga natukese aja tagant väljapursatud luulekatkeid ja kes on omamoodi luulemürsk, intensiivne plahvatus, kohati jätab järele kaose, kindlasti aga mõjub hävitavalt iseendale.
Või võtame kirjanik Mihkel Muti sõnad: kunagi ütles ta mulle Kuku klubis õllekannu taga, et üks õige luuletaja avaldab vähemalt ühe raamatu aastas. Tema jaoks on seega luuletaja mõõt eelkõige kvantitatiivne, sest ta ei öelnud midagi selle kohta, et igal aastal ilmunud raamatu kaante vahel olevad tekstid ka mingile kvaliteedimõõtmele vastama peaksid. Ma küll 100% temaga ei nõustunud, kuid jagasin arvamust, et eks see õige luuletaja ole ikka niisugune, kes regulaarselt püünel püsib, muudkui kirjutab ja avaldab ja oma hinge laiali laotab, selleks luba küsimatagi; tuleb ja istub sulle pähe, ütleb: „Näe, mina siin, luuletaja! Vaata mind! Mina räägin, sina ära tuututa.“ Kirjutab laulusõnu, nii et isegi kui sa ei taha mingist luulest midagi kuulda, siis salaja on see luuletaja end ikka sulle ligi litsunud ja ehk isegi kummitab oma kunstlikult sepistatud sõnadega… „Jaa-jaa-jaa kõll! Ees sädemeist põlenud põll!“ Näiteks Aapo Ilves on selline salakaval luuletaja. Või siis vanameister Doris Kareva.
Külm matemaatika
Rääkides vanameistritest, naisliini pidi, siis eesti autorite seas on kõikide naissoost luuletajate jaoks kaks hirmsat koolnud poetessi, kellega kõiki naisi tänapäevani võrreldakse. Need on muidugi Betti Alver ja Marie Under, mõlemad parajad grafomaanid ja treenitud mõttelihastega sulesepad.
Minulegi on ette heidetud seda, et miks ma kirjutan nagu Fagira D. Morti ja mitte nagu Betti Alver. Tõesti? Miks ma peaks kedagi matkida tahtma? Teisest küljest jälle – mina ei ole nende mainitud daamide tüüpi luuletaja. Nemad olid pigem kainelt kaalutlevad oma mõtteid paberile valades, mina aga olen pigem Vesipruuli-tüüpi tundleja, kellel peab vaim peale tulema ja siis ma valan paberile mitte omi mõtteid, vaid tähtedeks sulab hing, mingid süngemad salasopid või unenäod, alateadvus, veider poolvarjus maailm, mida sõnadega seletada on õieti üsna raske.
See ongi põhjus, miks ma end pigem pole üldse luuletajaks pidanud. Olen arvanud, et eks see ole lõppude lõpuks ikkagi üks külm matemaatika, silpide lugemine, riimide lihvimine, mõtte graveerimine, peen nüansirikas filigraansus, mille puhul toorest tundest küpsetatakse teatud kvaliteedinormidele vastav toode. Aga mina olen toores ja robustne, ülepaisutatult lokkav, vohav nagu umbrohi, kiduv nagu asfaldi seest turritav metsik paiseleht. Ma kord olen ja kord ei ole, ma pole kunagi stabiilne ja harva juhtub, et ma midagi üldse lihviksin.
Luule kirjutamine sünnib minu jaoks enamasti väga valusalt. Sagedasti ma magan ja ärkan, sest miski lämmatab, hing rebeneb rinnus ja on vaja kirjutada. Rahule võib jääda vaid siis, kui sõnad pisara välja kisuvad. Katsu sa siis niimoodi, tuikava soonega päev päeva järel elus püsida. Tuleb tuimestada. Tuleb maha suruda, püüda unustada.
See, et mõnele niisugune tekst meeldib, on ju lihtsalt puhas juhus. Nii ma olen mõelnud.
Teised tahtsid, mina küll mitte
Jah, ma olen vastu põtkinud sellele mõttele, et mina nüüd mõni luuletaja või asi. Olen põtkinud isegi sedavõrd, et mõelnud, kas see äkki pole tingitud mingist haiguslikust seisundist, luuletuste kirjutamine nimelt. Äkki mul on vitamiinipuudus? Ajukasvaja? Olen vaimuhaige? Psihh? Samas ma tunnen end siiski täiesti normaalse inimesena, käed-jalad terved, huumorisoonega ka nagu korras, päris hullult suitsidaalne ka pole (vähemalt mitte nii palju, kui luuletustest võiks arvata).
Miks ma selle luuletaja-värgi vastu oma sisimas nii väga sõdin? Olen korduvalt intervjuudes rõhutanud, et ma pole iial unistanud sellest, et minust saaks luuletaja. Teised räägivad, et neil juba lapsena oli selline kutsumus, olen kohanud isegi taksojuhti, kes rääkis, et ta soovis lapsest saati saada just nimelt taksojuhiks! Ja oligi suureks saades seda teinud ja väga rahul.
Minuga aga…
Luuletaja sai minust poolkogemata, sest sattusin kirjandusklassi, kuhu mind alguses ei tahetud vastu võtta, kuna mul põhikooli lõputunnistusel oli kehaline kasvatus kolm. Aga teised kõik olid nelja-viielised või puhta viielised. Lõpuks keegi kuskil komisjonis otsustas, et parem oma kooli kolmeline kui võõras viieline (vähemalt nii rääkis mulle klassijuhataja gümnaasiumisse saamise uudist edastades) ja nii algaski luulepalavik ning sellega heitlemine. Lapsest saati oldi mulle räägitud, et sinust saab küll üks luuletaja! Peamiselt küll seepärast, et ma valetasin nii et suu suitses, mõtlesin lugusid välja. Kirja panna ei viitsinud. Ilmselt luuletangi seepärast, et pikemateks vormideks ei jätku püsivust. Pikem tekst oleks ehk ka liiga koormav sellise teatraalsuse juures, mis minu seest välja paiskub.
Luuletusi hakkasin kirjutama, sest soovisin massi sulanduda – kõik teised mu ümber kirjutasid ju! Ja siis kogemata selgus, et ma vist isegi oskan. Luuletada, see tähendab. Aeg möödus ja pisik süvenes, tasapisi suurem osa seltskonnast loobus täielikult luuletamisest, mina aga pole ikka veel suutnud sellest deemonist vabaneda. Arvan, et tuleb alla anda ja tunnistada, et ma vist ikkagi olen luuletaja. Mulle see ei meeldi. See on raske. Koormav. Ma pole tahtnud seda omaks võtta või sellega harjuda. Kuid see on paratamatu, nagu vananemine. Võid sellega võidelda, end kreemitada ja siluda, trennida, masseerida, kulmudel kõndida, kuid ühel päeval tuleb sul ikkagi tunnistada, et oled pingutustest hoolimata vanaks jäänud. Minul on sama suhe luuletamisega. Küll ma olen püüdnud seda maha raputada, aga ikka see arglik, kuid visa loom ilmub lagedale ja ei lase rahus olla. Röövib une. Võtab ohkama. Kisub pisara silmast. Ja sunnib kirjutama. Niisugune on see luuletaja elu, minu jaoks. Tusk ja piin. Aga kui päris ära kaoks, siis oleks ka kahju. Ma oleksin siis ilmselt täiesti teistsugune inimene. Mine tea, äkki isegi elurõõmus.
Lollile kriitikule
Kui peaksin lõpetuseks midagi rääkima „Pöörasest kiskjaloomast“, siis tuleb tunnistada, et eks see ikka ole jäämäe tipp. Kümmekonna aastaga on kogunenud hulgaliselt failijuppe, salvrätte, märkmepabereid ja leheservasid, kuhu on sirgeldatud erinevaid luulekatkeid. Kaante vahele jõudsid esialgu vaid need, mis sündisid ühe ropsuga ja hakkimata. See kogu võib tunduda hüplik ja kaootiline, kuid kindlasti on see aus ja eluline. See on südameverega kirjutatud raamat. Mitte vaid ühele või kahele inimesele, mitte vaid mulle. Arvan, et luuletus võiks olla kõigile, keda kõnetab.
Kaante vahele olen püüdnud ka katsetusi kirjutada midagi helgemat ja rõõmsamat, mu meelest on need küll väetimad, kuid seal need on ja seda selleks, et tusk päris talumatuks ei muutuks.
Pöörane kiskjaloom ise aga, kujundina, tähendab ülimat kurnatust, see on vihjeks lollile kriitikule, kes Postimehes mulle ette heitis, et ma ei kirjuta nagu Betti Alver. Pöörane kiskjaloom, kes on hullunud näljast ja nõrk – nüüd mõtle, kriitik – kas sa ootaksid siit mingit metsikut veresauna ja metsikut möiret? Õpi südamega lugema.
Pöörane kiskjaloom on meeleheitel ahervare, kolm päeva mullale võlgu. Kui sa teda näed, siis tõmbub süda kaastundest krampi. See on pöörane kiskjaloom. Aga ta on elus ja murrab su maha, kui liiga lähedale satud. Nii nagu luule on mind maha murdnud. Kuigi, see konkreetne luuletus räägib muidugi armuvalust, nagu paljud teisedki tekstid nende siniste kaante vahel. Kui julgete, siis lugege ja kui mõtlete välja, mis see siis on, kas haigus või hingeessents, eks andke teada. Ärge ainult tulge mulle rääkima, et ma peaksin kellestki teisest eeskuju võtma või kirjutama kuidagi hoopis teistmoodi taktikaga. Võtke tekst ja jätke luuletaja rahule. Ärge tulge küsima, kellele või milleks või kuidas.
