RAJU LAGASTAMINE: Euroopas on käimas kultuuripärandi aasta, mida Eestiski hoolega tähistatakse. Pärandit väärtustavate toredate sündmuste kõrval on aga toimumas midagi sootuks vastupidist, vaat et kuritegelikku. Ahto Kaasik kirjeldab, kuidas meil on tavaks esivanemate hiiepaikades metsa raiuda, maad künda, loomi karjatada, sõnnikut laotada, mürgitada, ehitada ja muul moel lagastada.
Milliseid pühapaiku on rüüstatud? 80 juhtumikirjelduse seas üle Eesti on peamiselt muinsuskaitsealused pühapaigad, kuid rüüstatud on ka looduskaitsealuseid ja ilma formaalse kaitseta paiku.
Enne sõda kehtinud muinasvarade seaduses olid hiied, ohvrikivid ja -allikad mälestistena kirjas. Nõukogude ajal sundliideti hiied arheoloogiamälestistega ja pühapaiku hakati tähistama halvamaigulise kultusekoha mõistega.
Kõike ei saa selgitada rahapuudusega
Taasiseseisvunud Eestis on bürokraatia ühtaegu võõrandunud esivanemate vaimsest pärandist ning muutunud seaduste järgimises formaalsemaks. Ehk siis, mida pole kirjas, seda pole olemas. Kuidas siis teisiti mõista seda, et Muinsuskaitseamet on kiitnud heaks Kunda hiiemäele kalmete vahele tuulepargi ehitamise ja leidnud, et uued tuulikud, elektriliinid, teed ja ehitusplatsid parandavad hiiemäe ehk mälestise seisundit. Või kuidas mõista seda, et riik erastas Rebala muinsuskaitsealal asuvast Maardu hiiemetsast suurema osa metsafirmale ja kooskõlastas seal lageraie vaatamata pühapaikade eksperdinõukogu protestidele? Või kuidas mõista seda, et Eesti Vabariigi Muinsuskaitseamet on lubanud veerandsada aastat hiiepuude, -kivide-, -allikate ja -kalmude ümber ja kohati ka peal raiuda, künda, karjatada, mürgitada, sõnnikut laotada ja muid sigadusi teha?
Kõike ei saa selgitada rahapuudusega, nagu see tavaks on. Näiteks olid praeguse Harjumaa Kose valla Kanavere küla hiiepuude ümber vene ajal kaitsvad tarandikud. Praegu aga võivad kariloomad loodus- ja muinsuskaitsealuseid hiiepuid segamatult räsida ja nende all roojata. Muinsuskaitseameti hinnangul on selle arheoloogiamälestise seisund rahuldav ja mälestise paremaks kaitsmiseks pole vajadust.
Rüüstatud paikadest ühe ilmekaima valis Rein Maran oma 2013. aastal valminud filmi „Hiite lummus“ DVD kaaneümbrisele ja plakatile. Hiite lummus näitab pühapaiku kui Eestile eriliselt omast väärikat ja väärtuslikku pärandit, mis on pahatihti meie silme all hävimas.
Ignorantsed ametnikud
Ametnike sõnul on pühapaikadega kõik parimas korras ja neid tuleb edaspidigi kaitsta nagu arheoloogiamälestisi. Kirikuid olevat kaitse all poole vähem kui pühapaiku ning käimasolev pühapaikade säästu-uuring olevat suurim valdkondlik uuring kultuuripärandi vallas. Pühapaikades kaitstavat nende säilinud ainelist osa ehk siis peamiselt maapõues peituvaid võimalikke inimtegevuse jälgi. Mööndi, et Muinsuskaitseameti ülesanne on kaitsta ka vaimset pärandit, kuid selle all mõistetakse pigem mõisahoonete laekarniiside väärtuslikuks pidamist, mitte aga pühapaikadega seotud põliseid traditsioone. Kuna riik ei tohtivat vaimse kultuuripärandi traditsioonide järgimisse sekkuda, siis ei või nende arust ka pühapaiku paremini kaitsta.
Ametnike sõnul peaks edaspidigi pühapaiku erakätesse müüma, sest riik polevat mälestisele parim omanik. Veidi hiljem seadsid nad küll selle väite ise kahtluse alla. Nimelt ei saavat pühapaiku paremini kaitsta, kuna eraomanikele ei meeldivat kitsendused.
Arusaadavalt on kultuuribürokraatidel hiievaenulikke seisukohti üha raskem kaitsta. Eesti liitus 2006. aastal vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, mis väärtustab traditsioonide kõrval ka traditsioonide avaldumiseks vajalikke loodusalasid. Riigikogus kinnitatud kultuuripoliitika põhialused aastani 2020 märgib, et vaimne ja aineline pärand on lahutamatud. Menetluses olev muinsuskaitseseaduse eelnõu seab seaduse üheks eesmärgiks vaimse kultuuripärandi elujõulisuse tagamise. Eesti kiitis 2008. aastal heaks Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) looduslike pühapaikade haldamise juhendi, mis tunnistab pühapaigad inimkonna vanimateks looduskaitsealadeks ning suunab neid kaitsma ja taastama põlisrahva tavasid järgides. Erinevate avaliku arvamuse uuringute kohaselt (Faktum & Ariko 2011, 2012, 2014) peab hiite jt looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks 70–84% Eesti elanikkonnast ja see hoiak on ühtlaselt esindatud erinevates ühiskonnarühmades. 2014. aastal leidis 86% vastanuist, et riik peab tagama looduslike pühapaikade säilimise. Eelnevaga kooskõlas on sajad pühapaigad rüüstamise kiuste praegugi mingil määral elavas kasutuses – silmaallikatest võetakse tervisevett, hiiepuudele seotakse paelu, pühadele kividele jäetakse münte, ristipuude juures mälestatakse lahkunuid jms.
Pühapaigad, vanimad kaitsealad
Kuidas tagada hiite, pühade allikate, kivide jt pühapaikadega seotud vaimse kultuuripärandi traditsioonide elujõulisus, kui neile ei pääse pahatihti ligi, nad on raiutud lagedaks ning seal toimub häiriv ning kohati ka inimese tervisele ja elule ohtlik (majandus)tegevus? Muinsuskaitseameti tegevus(etus) mitte üksnes ei takista pühapaikadega seotud ajaloolise pärandi järgimist, vaid takistab ka selle edasiandmist järgmisele põlvkonnale. Kantseliiti kasutades – muinsuskaitsealustes pühapaikades eesti kultuuriruumi elujõulisus ja mitmekesisus väheneb ja selle ulatus maastikul aheneb. Või kui öelda maakeeles otse – valitsejad raiuvad eesti juuri.
Jah, riik ei saa ja ei tohigi öelda, kuidas tuleb pühapaikades vaimse kultuuripärandi tavasid järgida. Küll aga on riigi asi luua seal tingimused vaimse pärandi avaldumiseks ehk põliste traditsioonide järgimiseks. Pühapaiga ja sellega seotud vaimse pärandi hoidmiseks on vaja kaitsta selle looduskeskkonna vaba arengut ja muutumist. Looduslik pühapaik on looduslik paik, mitte põld, karjamaa, raiesmik või kruusaauk. Pärimuste, tavade, teadmiste ja uskumuste kõrval on vaimse pärandi osaks ka pühapaikade puutumatuse ehk sealse looduse kaitsmine. On ju pühapaigad meie vanimad kaitsealad.
Exceli ja kõhutundega tehtud arengukava
Kui ärihuvist kantud seadusetäiendusi on võetud vastu mõne kuuga, siis pühapaikade mälestise liigi loomine on kestnud juba 14 aastat. Alates 2004. aastast on toimunud erinevates riigiasutustes ja töörühmades lugematu arv nõupidamisi, kus on arutatud loodusliku pühapaiga mälestise liigi loomist. Looduslike pühapaikade arengukava raames valmis 2013. aastal SA Keskkonnaõiguse Keskusel mahukas õigusanalüüs ja seadusemuudatuse eelnõud, mis nägid muu hulgas ette eraldi looduslike pühapaikade mälestise liigi loomise. Eelnevatele aruteludele, uuringutele ja ulatuslikule avalikule huvile toetudes lisas Kultuuriministeerium 2015. aastal loodusliku pühapaiga mälestise liigi muinsuskaitseseaduse eelnõule. Eelnõu läbis kõik kooskõlastusringid, ilma et keegi oleks mälestise liigi loomist vaidlustanud. 2018. aastal aga otsustasid Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet kogu eelneva töö üle parda heita ning kõrvaldasid avalikule huvile vilistades loodusliku pühapaiga mälestise liigi seadusest. Selliseid trikke on tehtud ennegi. 2011. aastal kõrvaldati ilma mingi selgituseta seadusest nõue, et mälestise kaitsevööndis tohib raietöid teha vaid Muinsuskaitse kirjalikul loal.
Rahapuudusele viidates loobuti säästukavas muu hulgas kohalike elanike metoodilisest küsitlemisest ja nende vastuste salvestamisest. Ja tulemused, või õigemini nende puudumine ongi käes. Kui varasemate täismahuliste uuringute käigus on keskmiselt ühes kihelkonnas leitud ja inventeeritud 47 põlist pühapaika, siis uue säästu-uuringu kihelkonna keskmine on kõigest 9 paika. Halenaljakas on seejuures, et ühe pühapaiga inventeerimise maksumus on säästu-uuringu puhul kõrgem kui täismahulises uuringus. Naljakat pole selles siiski midagi, sest kuni Kultuuriministeerium simuleerib uuringuid, kaovad pühapaigad koos viimaste mäletajatega ja meie kultuuriruum maastikul aheneb.
Koonerdamise tõttu on hävimas kuni 3000 pühapaika
Arheoloogia ja/või loodusmälestisena on praegu mingil määral kaitse all vähemalt 600 pühapaika. See tähendab, et nende pühapaikade maa-alal on riik võtnud kaitse alla mingi arheoloogia- ja/või loodusmälestise. Sel moel kaitsenimekirjadesse sattunud pühapaikade seisund on valdavalt närune, kuid me vähemalt mingil määral teame, kus ja millises seisukorras nad on. Tuhandete kaardistamata pühapaikade pärand on jäetud aga täielikult saatuse hooleks.
Põletav päevateema on pühapaikade asukohtade väljaselgitamine ja nendega seotud vaimse pärandi talletamine. Erinevalt kultuuribürokraatide väidetest ei käi jutt mitte kõigi pühapaikade kaitse alla võtmisest, vaid nende inventeerimisest. Kas ja mil määral neid paiku edaspidi kaitstakse, otsustab ühiskond juba tulevikus.
Koonerdamist õigustavad kultuuribürokraadid väidavad, et käimasolev säästu-uuring on kultuurivaldkonnas üks kallimaid. Võibolla tõesti. Selles väites jäetakse aga arvestamata pühapaikade väärtuslikkus, erilisus ja ohustatus. Kaardistamine tähendab pühapaikade jaoks sama mis tulekahju kustutamine ja kiireloomulised avariitööd kirikutes. Unustamise tõttu on lähiaastatel kadumas kuni 3000 põlist pühapaika. Need paigad on praegu veel olemas ja uurijate käeulatuses, kuid riigi raha jagavad ametnikud on teadlikult otsustanud, et neil pärandipaikadel tuleb lasta hävida.
Kas su WC-paber on ikka hiiepuust?
Pühapaikade täismahulise kaardistamise ehk avariilise päästmise hinnaks arvestati 2014. aastal 6 miljonit eurot. Eraisikute ja kodanikuühenduste jaoks on see summa kahtlemata liiga suur. Kui aga lugeda kokku miljonid, mida riik on kulutanud viimastel aastatel mõisaparkide ja kirikute remontimiseks, on hiite päästmiseks vajalik summa tühine.
Üks oluline küsimus jäi nõupidamisel siiski ilma mingi vastuseta. Kui Hiite Maja SA juhataja Tiit Kaasik küsis ametnikelt, kas nad võivad kinnitada, et näiteks nende laud pole valmistatud hiiepuudest või peldikupaber ristipuudest, kõlas vastuseks vaikus. Kuni meie pühapaigad on kaardistamata, ei saa seda välistada tootja ega tarbija.
Lingid
Rüüstatud pühapaigad:
http://hiis.ee/files/ryystatud_pyhapaigad_2018.pdf
Avalik pöördumine pühapaikade kaitseks:
http://hiis.ee/files/20180322-poordumine-pyhapaikade-kaitseks.pdf
