HÕIMUPÄEVADE PUHUL: Oktoobris toimuvad üle Eesti soomeugri hõimupäevad. Art Leete selgitab hõimurahvastele mõeldes, kuidas nafta hantide ja manside elu lämmatab.
Veel 1920. aastatel said handid ja mansid küllaltki rahulikult elada. Nende kütitud loomade nahkade müügist saadud tulu moodustas tollal Nõukogude Liidu ekspordist veerandi. Arvati, et ainult handid ja mansid suudavad loomi metsast kätte saada ja seetõttu lasti neil elada omasoodu. Seejärel kadus soodne rahvusvaheline konjunktuur, karusnahaeksport kängus, obiugrilased kollektiviseeriti ja suunati elama suurtesse küladesse.
Viimastel aastakümnetel on Lääne-Siber taas Vene ekspordi must kullaauk. Erinevalt eelmisest Lääne-Siberi majandusbuumist on põliselanikud riigile ja naftafirmadele nüüd ainult tüliks. Ilmneb, et metsad ja sood on ikka veel täis hante, kes segavad nii majanduse vaba kui ka suunatud arengut.
Hiljuti saatis Jaan Kaplinski mulle viite ajakirjas Kommersant Vlast ilmunud Grigori Tumanovi artiklile handi nõiast Sergei Ketšimovist, kes on tülis naftakompaniiga Surgutneftegaz[i]. Konflikti on käsitlenud ka mitmed teised väljaanded ja blogijad[ii] ning kajastatud ka rahvusvaheliselt[iii]. Nende materjalide lugemine viis mõtted hantide ja nafta praegusele suhtele. Nafta on küll hantide jaoks päevakajaline, aga see teema on oluline katkematult. Naftast on hantide jaoks saanud eksistentsiaalne, paraku isegi apokalüptiline teema.
Sergei ja nafta
Sergei elab metsalaagris järve ääres, mille teisel kaldal seisab naftapuurtorn. Aastate vältel on ta pidanud kolima üha kaugemale metsade ja soode vahele, aga naftamehed on tal aina kannul. Tee Sergei metsa oli varem kõigile avatud, rahvas käis marjul ja kala püüdmas. Sergei ei jõudnud neid taga ajadagi, aga korjas mõnikord jõest kilomeetrite kaupa võõraid võrke. Kui naftakompanii teele tõkke ette pani, jäi huvilisi vähemaks. Aga naftatöölised on alles ning nendega on probleemid ka püsivamad. Üks naftatööliste hulkuv koer murdis eelmisel aastal Sergei põhjapõdra. Kui Sergei lasi maha koera, kes ka teda ennast ründas, algatati handi suhtes kriminaaluurimine. Sergeil lasti pettusega alla kirjutada puhtsüdamlikule ülestunnistusele tapmisähvarduse tegemise osas naftafirma töötajatele. Surgutneftegaz juhtumiga ametlikult seotud pole, firma töötajad esinevad kriminaalasjas eraisikutena. Praeguseks pole kohus Sergei osas veel otsust langetanud. Sergeid ähvardab kuni kaheaastane vabadusekaotus. Sergei toetuseks on algatatud petitsioon[iv] Venemaa peaprokurörile.
Konflikti taustaks on Sergei soovimatus lubada oma sugukonnamaadel naftat puurida. Suur osa nendest maadest on küll juba tööstuse poolt hõivatud ja Sergei saab regulaarselt kompensatsiooni, nagu teisedki põliselanikud. Kompensatsiooniks on vahel mootorsaan, teinekord paadimootor või auto. Nagu handid üldse, ei hinda Sergeigi kompensatsiooni eriti tähelepanuväärseks. Tühiseks jääb hüvitis seetõttu, et selle eest võetakse talt ära kogu elu sellisel moel, nagu ta seda armastab, metsade ja soode keskel. Sügavam konflikt seisnebki selles, et ametnikud ei mõista, miks ei soovi eakas hant elada linnas kõigi mugavustega korteris (mida naftafirma võiks talle pakkuda), vaid istub jonnakalt metsas.
Handi perspektiiv
Sergei vaatenurgast on oluline asjaolu, et ta on oma laagripaigast mõne kilomeetri kaugusel asuva Imlori pühapaiga hoidja. Imlori järv on üks kahest handi „vaatamisväärsusest“, mis on 2014. aastal kantud Venemaa Föderatsiooni rahvaste kultuuripärandi objektide riiklikku nimekirja[v]. Järve pühaks pidamist hantide poolt on kinnitanud Soome uurija Kustaa Fredrik Karjalainen juba saja aasta eest. Tänapäevalgi mäletavad handid, et tegu on muistse karu ja jumala võitlustandriga. Müütilises lahingupaigas järve saarel käivad handid siiani ohverdustaigu läbi viimas. Nüüd on aga geoloogid leidnud online casino Imlori järve alt naftat, mida on seal hinnanguliselt miljon tonni. Järve äärde rajati selsamal 2014. aastal puurtornid. See aga polnud Sergei meelest päris normaalne. Ta on ümbruskonnas ainus hant. Kui Sergei ära saadetakse, ei jää kedagi, kes valvaks ja kaitseks Imlori pühapaika.
Oktoobri alguses, kui ma seda lugu kirjutan, on parajasti taas kohtuistungite vaheaeg.
Võtsin ühendust Sergei sõbra Timo Moldanoviga. Timo hinnangul võib Sergei vanglakaristusest pääseda. Hirmutava asjaoluna toob ta esile, et on toimumas üldine konfliktide sagenemine hantide ja naftakompaniide vahel: „Laupäeval [3. oktoobril – A.L.] sõidan Sergei juurde. Teda veetakse juunikuust saati mööda kohtuid. Eile öeldi autonoomse ringkonna valitsuse istungil, et sellel aastal pannakse vähempakkumisele veel 55 leiukohta. Need kõik haaravad hantide sugukonnamaid. Seega tuleb järgmisel aastal veel rohkem konflikte. Jossif Sopotšin helistas, et temaga provotseeritakse samuti konflikti.
Need 55 territooriumi asuvad Surguti, Belojarski, Hantõ-Mansiiski, Berjozovo ja Nižnevartovski rajoonis. Kõik need leiukohad on hantide sugukonnamaadel või puudutavad neid mingil moel. Sa ju saad aru, kui kaua juba seda naftat puuritakse. Maad on jäänud alles vähe.“
Timo sõnum on selles, herpes blog et Sergei võimalik (kuigi hetkel ebatõenäolisena paistev) pääsemine kriminaalkaristusest ei muuda üldises asjade arengus midagi. Riigi ja naftafirmade surve hantidele kasvab üha edasi. Naftatootmise laienemise tõttu võivad hantide elutingimused peagi halveneda seninägematu määrani. Ja sellel arengul ei paista mingit lõppu. Nafta pole iseenesest handi maailmas uudis, aga sellega seotud õudus näib arenevat uuele tasemele.
Kultuur ja nafta
Paarikümne aasta eest sattus mulle pihku muinasjuturaamat. Selles raamatus oli trükitud muinasjutt naftat leidvast handi nõiast. Nõid saab nägemuse oma leiu riiklikust tähtsusest ning ta kiirustab linna, et teavitada ülemusi strateegiliselt olulise loodusressursi avastamisest. Handi nõid annab nafta geoloogide ja töösturite headesse kätesse. Tahate, uskuge, ei taha, ärge uskuge, aga selline lugu oli avaldatud autentse, traditsioonilise handi muinasjutu pähe.
Selle muinasjutu kultuurisuitsiidne sõnum on groteskne. Ent see on kooskõlas muude ideoloogiliste narratiividega hantide absurdsest kõikehaaravast tsiviliseerumishimust, nagu neid on avalikkuses esitatud alates 1930. aastatest. Handid pole tegelikult elu paremaks muutumise vastu, aga seejuures peaks säilima inimeste kultuuriline nägu ja metsaelu rahu.
Handi seaduse järgi ei ole maa ega nafta inimeste oma. Maa kuulub jumalatele, loogiliselt siis ka nafta. Samas, põlisrahvaste õiguse loogika järgi peaks see Imlori nafta olema Sergei oma. Sergeid koheldakse aga viisil, nagu oleks ta selles maailmas viimane, kellel selle naftaga midagi pistmist võiks olla.
Handi uskumuste fooniks on fataalsuse tunnetus. Kui jumalad lubavad kompaniidel naftat puurida, siis on see hantide jaoks paratamatus. Ent kui elu hakkab päris võimatuks muutuma, tuleb ikkagi püüda midagi selle vastu teha. Sest pole ju teada, mida jumalad tegelikult mõtlevad. Kogu see nafta-asi võib olla mingi jumalate must huumor. Hantidele pole see kõik siiski eriti naljakas.