BOTAANILISELT KIRJU ILM: Tallinna Botaanikaaia igakuine ülevaatesari taimede iseäralikku ning huvitavasse maailma. Ave Visnapuu ekskursioon ilukõrreliste juurde, mis kasvavad pea kõikjal maailmas ja mida kasutatakse järjest enam linnahaljastuses ning aiakujunduses.
Läbi suve värviliste õitega püsililledele tagasihoidlikeks kaaslasteks olnud ilukõrrelised uhkeldavad sügisel oma võimsa kasvu ja kohevate õisikutega. Siidpöörised, vitshirss, roog-sinihelmikas, teravaõiene kastik jpt ilukõrrelised pakuvad vaatamata heitlikule sügisilmale silmailu ka Tallinna Botaanikaaia ilukõrreliste ekspositsioonis. Linnahaljastuses kasutatakse ilukõrrelisi aina enam, kõrrelised on selleks äärmiselt tänuväärne materjal. Ilukõrreliste populariseerija Karl Foersteri sõnul on kõrrelised aiakujunduses nagu täpp i-tähel.
Üks laiema levikuga gruppe maailmas
Ilu- ehk dekoratiivkõrrelisteks nimetatakse liike ja sorte, mis paistavad silma kasvukuju, kõrguse, omapärase lehestiku, õisikute vmt iluaianduses olulise omaduse või tunnusega.
Kõrrelised moodustavad korvõieliste ja liblikõieliste kõrval ühe laiema levikuga taimegrupi Maal. Kõrrelisi leidub nii kuivades kõrbetes, steppides, preeriates, savannides ja alpiaasadel kui ka metsades, soodes, rabades ja veekogude kallastel. Põhjapoolkeral katavad kõrrelised laiu alasid, troopikas on aga liigirikkus suurem. Maailmas on kõrrelisi 10 550 liiki, Eesti looduses kasvab umbes 135 liiki 52 perekonnast. Kõrreliste hulka kuuluvad sellised tähtsad toidutaimed nagu rukis, nisu, oder, kaer, riis ja mais.
Kõrreliste hulgas leidub nii mitme- kui ka üheaastaseid liike. Kõrrelised kuuluvad üheiduleheliste klassi, nad on rohtsed, harvem puitunud varrega (nagu näiteks bambused) õistaimed. Eestikeelne sugukonnanimetus tuleneb sellest, et nende vart nimetatakse kõrreks. Kõrs on seest õõnes ruljas toru. Lehed asetsevad vahelduvalt ning alusel ümbritsevad kõrt, moodustades lehetupe. Kuna kõrrelised on enamasti tuultolmlejad, siis ei vaja nad suuri värvikirevaid õisi nagu putukate, lindude või nahkhiirte abil tolmlevad taimed. Kõrreliste õied on suhteliselt väikesed, koosnevad emakast, tolmukatest ja neid katvatest sõkaldest.
Juba nimetatud siidpööris, vitshirss, teravaõiene kastik ja roog-sinihelmikas kuuluvadki just kõrreliste sugukonda.
Võimsa kasvuga siidpöörised
Mõni sõna neist lähemalt ka. Siidpöörised (miscanthus) on oma võimsa kasvu ja eksootilise välimusega tõeliseks aia ehteks. Nad on atraktiivsed nii oma kaarduvate pikkade lehtede kui ka kaunite hõbedaste pintslit meenutavate õisikute poolest, mis puhkevad õide siis, kui paljud teised kõrrelised on juba õitsemise lõpetanud. Dekoratiivse siidja õisiku järgi on ta oma nimegi saanud. Siidpöörise perekonnas on 14 kõrgekasvulist liiki. Nad kasvavad looduslikult soistel lagedatel aladel Ida-Aasiast Lõuna-Aafrikani. Meie kliimas ei jõua kõik liigid kahjuks õide puhkeda. Suvel rõõmustavad siidpöörised meid oma pikkade graatsiliste lehtedega, sügisel aga udusulgi meenutavate õisikutega ja mida talve poole, seda värvilisemaks ja soojemaks muutuvad toonid ning võimsama mulje jätavad taimed. Siidpöörised on ka talvises looduses ütlemata kaunid, esimene härmatis või pehme lumevaip tema õisikutel muudab aia muinasjutuliseks.
Amuuri siidpööris (M. saccharifolius) kasvab looduslikult Põhja-Hiinas, Koreas ja Jaapanis. See liik on meie kliimas täiesti külmakindel ning jõuab ka õitsema minna. Sügiseks kasvab ta kuni kahe meetri kõrguseks, mil tema lehed omandavad kollaka tooni. Punakas siidpööris (M. purpurascens) on eelmise liigiga väga sarnane. Sügisel muutuvad punaka siidpöörise lehed kaunilt purpurseks, mis panevad aia lausa särama. Varajasel sügisel ei jõua ta õitsema minna. See liik on pärit Hiinast ning Amuurimaalt. Hiina siidpöörise (M. sinensis) looduslik levila on Hiina ja Jaapan. Taime tihedad, kuni meetrise läbimõõduga puhmikud võivad kasvada isegi kolme meetri kõrguseks. Tema sordid on tavaliselt tagasihoidlikuma kasvuga ning meie kliimas rohkem või vähem külmaõrnad, nad vajavad talvekatet, eriti esimestel kasvuaastatel. Hiina siidpöörisest on aretatud päris palju sorte, nad on väga erineva välimusega.
Sordil Strictus on huvitavad kollakate ristitriipudega püstised lehed, ta kasvab umbes 150 cm kõrguseks, see sort sobib ka väiksemasse aeda, kuna ta ei laiuta nii palju kui mõni teine siidpöörise sort ning ta on suhteliselt külmakindel.
Kleine Silberspinner on sinakasroheliste lehtedega kompaktne 130 cm kõrguseks kasvav sort. Tema kitsastel, hõbedastel lehtedel on keskosas valge triip, õisikud on alguses punakaspruunid, hilissuvel muutuvad hõbedasteks. Õhtupäikeses tekib taimele ümber justkui hõbedane kuma.
Silberfeder on üks vanemaid siidpöörise sorte, ta on kõrgekasvuline, tema longus lehed on tumerohelised ning kuni 2 cm laiused. Õisikud on tal õitsemise alguses roosakad, hiljem hõbedased.
Malepartus kasvab kuni 180 cm kõrguseks, tema kaarjate valgetriibuliste lehtedega varred moodustavad tiheda puhmiku. Sügisel arenevad tal punahõbedased õisikud, lehestik aga muutub kaunilt kuldseks.
Graciella on kitsaste longus lehtedega sale ja graatsiline kõrreline, lehtedel on heledam kesksoon. Hiina siidpöörise sortide hulgas on ta üsna ebatüüpilise välimusega. See sort ei kasva väga kõrgeks, vaid veidi üle meetri. Ta ei jõua meil küll õitsema minna, kuid kaunis on ta ikkagi oma sügisel ilmuva pronksja värvi tõttu, mis püsib kogu talve.
Vitshirss Põhja-Ameerikast
Vitshirss (Panicum virgatum) on pärit Põhja-Ameerikast. Ta on üks domineerivatest liikidest Põhja-Ameerika preeriates, kasvades ka endistel preeriaaladel, looduslikel karjamaadel ning naturaliseerunult maanteede ääres. Teda kasutatakse pinnasekaitsel erosiooni tõkestamiseks, loomasööda tootmisel, toidutaimena ulukitele ning ilutaimena. Viimasel ajal kasutatakse vitshirssi toorainena etanooli ja butanooli valmistamisel, kiu-, elektri- ning soojatootmisel.
Vitshirss sobib oma paljude heade omaduste poolest suurepäraselt iluaeda kaunistama. Ta on ühtaegu ideaalne soolotaim, kuid teda võib sobitada ka paljude teiste ilutaimedega ühte peenrasse, olles niiviisi ideaalseks taustataimeks. Ta on dekoratiivne kevadest sügiseni. Vitshirsi teeb eriti kauniks tema sügisvärvus ning suured laiad õisikud suve teisel poolel. Vitshirss on ka talvises aias ütlemata kaunis, esimene härmatis või õhuke lumevaip tema pööristel muudavad taime eriliselt pilkupüüdvaks.
Vitshirss on püstaka kasvuga ning kuigi ta on kõrgekasvuline ning jõuline taim, jätab ta ometi õrna mulje. Ta võib kasvada looduses isegi kahe meetri kõrguseks, kuid enamasti jääb tema kõrguseks siiski kuni 150 cm. Ta alustab oma kasvu kevadel suhteliselt hilja ning areneb üsna aeglaselt, sel ajal on taim tihe, suvepoole aga moodustab vitshirss suure hõreda õhulise puhmiku. Vitshirss alustab õitsemist juulis-augustis, õitsemise alguses on pööris kitsas, järk-järgult muutub see aga laiuvamaks. Õitsemise lõpus võivad pööriseharud olla longus, moodustades erakordselt hõreda ažuurse õisiku. Pöörise pikkus ja laius on kuni 30 cm. Lehed on suvel ererohelised, sügise poole värvuvad need olenevalt sordist kollakaks või punakaks.
Vitshirsist on aretatud palju sorte.
Heavy Metal moodustab kauni sinakas-roheliste lehtedega 1,1 meetri kõrguse puhmiku. Sügisel värvuvad lehed aga kollakaks ning pöörised muutuvad õitsemise lõpupoole purpurseks.
Rehbraun on veidi madalama kasvuga kui eelmine sort, tema lehed on rohelised, lehetipud punakad, suve lõpus aga muutuvad lehed üleni punakaspruuniks. Hilissuvel kaunistavad taime punakas-rohelised õisikud. Talvel aga värvub kogu taim beežiks.
Rotstrahlbusch on kogu kasvuperioodi kergelt punakate lehtedega, sügisel värvub taim üleni säravpunaseks, ka pöörised muutuvad sel sordil punaseks.
Sordi Prairie Fire kevadised sinakasrohelised lehed omandavad suve jooksul punaka varjundi, sügise saabudes aga muutuvad kollaseks.
Northwind võib kasvada 125–150 cm kõrguseks ning ta on roheliste lehtedega.
Sordil Shenandoah on esialgu üleni rohelised lehed, kuid suve lõpupoole värvuvad lehetipud tumepunaseks, pöörised aga kergelt roosakaks.
Nagu nimigi ütleb on sordil Prairie Sky sinakad lehed.
Sinihelmikas, lõike- ja piipheinad
Roog-sinihelmikas (Molinia caerulea ssp. arundinacea) kasvab 70–100 cm, koos pööristega isegi 150–180 cm kõrguseks. Lehed on tal tagasihoidlikud hallikasrohelised, veidi kaardus. Pöörised on hõredad ning graatsilised, sügisel värvuvad need kaunilt kuldkollaseks. Ta lausa hõõgub ning on tõeliselt atraktiivne soolokõrreline sügiseses ja talvises aias.
Väga populaarne ning laialt kasutatav kõrreline tänapäeva aiakujunduses on teravaõiese kastiku (Calamagrostis x acutiflora) sort Karl Foerster. Tema suurim väärtus on silmatorkavalt püstine kasvukuju. Lehed on tal kitsad, jäigad ning kergelt longus. Saledad õhulised pronksja tooniga pöörised arenevad juba juunis ning püsivad atraktiivsetena sügisel ja talvelgi.
Aianduses ja botaanikas mõiste kõrreline ei kattu, aianduslikus praktikas arvatakse ilukõrreliste hulka peale kõrreliste (Poaceae), kellest eelpool juttu oli, veel kolm sugukonda – lõikheinalised (Cyperaceae), loalised (Juncaceae) ning hundinuialised (Typhaceae), mis aiakujunduses täidavad samu ülesandeid.
Lõikheinaliste sugukonda kuuluvatel tarnadel (Carex) on oluline roll täita ilukõrreliste põnevas maailmas. Tarnasid kasvab nii soodes, soostunud niitudel, niitudel kui ka metsas. Steppides ja kõrbetes ning teistes kuivades kasvukohtades kasvavad tarnad on head söödataimed, niiskete ja soiste kasvukohtade tarnasid söövad loomad halvasti, kuna neil on tavaliselt karedad ja sitked lehed.
Tarna perekonnas on umbes 1800 liiki. Tarnadele on iseloomulik kolmekandilised harunematud varred ning pikad longus lehed. Nad on enamasti madala või keskmise kasvuga. Õied on tagasihoidlikud, rohelised või pruunikad ning koondunud pähikutesse. Tarna perekonnas leidub iluaianduslikus mõttes väga põnevaid liike. Lehtede värvus varieerub helerohelisest tumeroheliseni, helepruunist tumepronksjaspunaseni. Leidub ka triibuliste lehtedega sorte. Enamasti on tarnad dekoratiivsed hilissügiseni.
Piipheinad (Luzula) kuuluvad loaliste sugukonda. Iluaianduses kasutatakse piipheintest enamasti kahte: lumi-piipheina (L. nivea) ja mets-piipheina (L.sylvatica). Lumi-piiphein moodustab hõredaid kohevaid mättaid. Ta võib kasvada 45 cm kõrguseks, tema lehed on tumerohelised ning veidi kaardus. Leheservades on tihedad hõbedased ripskarvad. Ta õitseb juunis-augustis, tema valged õied mõjuvad kaunilt tumedate lehtede taustal. Lumi-piiphein sobib väga hästi varjulisse metsaaeda, kus tema valged õied eriti efektselt säravad. Mets-piiphein on samuti ideaalne metsaaia taim, tema väga päikselist kasvukohta ei armasta. Mets-piipheina lehed on laiad ja läikivad, puhmik kasvab 30–90 cm kõrguseks. Mõlemad nimetatud piipheinad on igihaljad, seega kaunid ka hilissügisel.
Ilukõrrelised on ääretult mitmekesine taimegrupp
Nende hulgas leidub nii paari sentimeetri kõrguseid liike kui võimsaid hiiglasi, nad erinevad nii väliskuju kui värvuse poolest. Lehed võivad olla heledamad või tumedamad rohelised, hallikad, sinakad, kollakad, isegi punakad ja pronksjad, väga dekoratiivsed on nii piki- kui ka põikitriibuliste lehtedega sordid. Õisikute värvus varieerub hallidest sinakate või rohekateni, kollakatest pruunideni. Kõrrelised on kenad varakevadest hilissügiseni ja isegi talveni, kuni raske lumi nad lõpuks vastu maad vajutab. Kõrrelised pole mitte kunagi igavad, kõrgekasvulised liigid tekitavad huvitavaid varje ning imelisi liikumisi aias, tuues kuuldavale mõnusat rahustavat sahinat.
Paljude ilukõrrelistega saab edukalt taimestada puude ja põõsaste aluseid. Ka Jaapani aias ei saa kõrrelistest kuidagi mööda minna. Ilusate kivide ja voolava vee taustale on kõrrelised lausa kohustuslik element. Ja mis oleks väärt üks tiigikallas ilma ilukõrrelisteta. Paljud liigid kasvavad ka looduslikult märjemas kasvukohas, näiteks lõikheinalised ja loalised.
Kõrrelised tuleb sügisel lõikamata jätta. Eelkõige kindlustab see parema talvitumise, vanad lehed aitavad lund taime ümber koguda kaitstes niiviisi taime külma eest. Samuti võib vesi kõrtesse koguneda ja taim mädanema hakata. Lindudelegi meeldib kõrtel soojas istuda.
