Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges kinnitas, et süžeesid on kirjanduses kõigest neli, ja liiatigi arvas ta, et kaht nendest on võimalik ühte liita, nii et järele jääb ainult kolm.
Mina aga kavatsen pajatada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
Get Bananas!
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja 18. lugu. Salinger püüdis elada oma elu nii nagu tema armastatud kangelased ehk iseendaga teostatava eksperimendi jäägitus puhtuses.
Enne Euripidest oldi arvamusel, et armastus ei saa olla kõrgkunsti aine. Sophoklesel ei abiellu Oidipus oma emaga mitte seepärast, et on temasse armunud, vaid kuninganna antakse talle naiseks selle eest, et ta vabastas Teeba koletust sfinksist, kelle mõistatuse ta lahendas. Oidipuse kompleksi või Sophoklesel isa huku eest kätte maksta sooviva ja ema surma ihkava Elektra kompleksi määratlused on üksnes formaalselt seotud müütidega ja vanakreeka näitekirjandusega. Kuni Euripideseni sundisid inimestele armulugusid peale jumalad ning need kujutasid endast needust, karistust, kohusetäitmist või kombe järgimist. Shakespeare naerab selle üle „Suveöö unenäos“, kus piisab üksnes kangelase laugudele „jõudearmu“ ehk aaskannikese mahla määrimisest, et ta armuks virgudes esimesena talle silma alla sattunud isasesse või emasesse olevusesse. Näiteks eeslisse, kes hakkab kehastama kõiki kõige ahvatlevamaid ja kütkestavamaid omadusi.
Ent Euripidese Medeia armub Iasonisse ise ja toob selle armastuse nimel ohvriks kõik, mida tal on, armastusest ilma jäädes aga hukutab kogu oma ümbruskonna ja sealhulgas ka kõige väärtuslikuma – ta tapab omaenda lapsed. Sellest hetkest alates muutub armastus luules, näitekirjanduses ja proosas täieõiguslikuks tegelaskujuks ning peaaegu alati ka süžee liikumapanevaks jõuks, kes loob äärmiselt keerukaid geomeetrilisi kujundeid lihtsast traditsioonilisest armukolmnurgast kuni meid lõpmatuse poole viiva mõistatusliku lemniskaadini.
Lõputu „sümbolite“ otsimine Salingeri kirjandusest
Ameerika kirjaniku Jerome David Salingeri loominguga tegelevad asjatundjad on arvamusel, et Salingeri teoseid ei ole võimalik vaadelda lahus tema eluloost. Elulugu on tal kirjaniku kohta tõepoolest ainulaadne – pärast kuulsaks saamist ei loobunud ta mitte üksnes kuulsuse viljadest, vaid ka oma kirjatööde edasisest avaldamisest.
Tema romaani „Kuristik rukkis“ miljoniteni ulatuvad tiraažid osteti otsekohe ära (romaani meeletu edu jätkub veel praegugi ehk seitsekümmend aastat pärast esmailmumist) ja novellikogust „Üheksa juttu“ sai kirjandusteadlaste, filosoofide ja tema ande austajate lauaraamat, meister aga jõudis samal ajal otsusele, et kirjutab edaspidi ainult endale, sest midagi sellest tegevusest meeldivamat ei olnud ta elus kogenud ning tunnustus ja kuulsus ei valmistanud talle vähimatki mõnu.
Vägagi tõsiseid uurimusi on pühendatud zen-budismi ja selle filosoofiaga seotud mõiste satori – virgumine – kajastumisele tema loomingus. Peaaegu kõikidele veidratele või seletamatutele süžeepööretele tema juttudes leitakse salajasi ja lahtimõtestamiseks spetsiaalset filosoofilist riistastikku vajavaid põhjusi, mis on tavalugeja eest meelega ära peidetud, kuid selged „mõistvale“ lugejale. Kui neid just nagu teaduslikke seletusi mitte peljata, võib tema lugudes muuseas märgata üsnagi lihtsaid või võiks isegi öelda, et primitiivseid asju.
Ei ole vaja omada akadeemilisi teadmisi filosoofia alal, et näha banaanis fallose sümbolit, banaanidest küllastunud kalas vastikustunnet kiimalisuse suhtes ja selle hukkamõistmist, mehe suplemises ookeanis koos viieaastase tüdrukuga latentset seksuaalsust (pedofiiliat?), hotellinumbrist supelranda minemises loobumist lähedusest naisega, paljastes jalgades alasti võetud hinge (tuletage meelde Võssotski kujundit „босые души“), mida julgevad vaadelda taktitud võõrad, või siis taas mingisugust kiimalisuse märki, novelli enda nimetuses „Parim päev banaanikala püügiks“ aga ilmset viidet kangelase hullusele, sest väljend get bananas tähendabki Ameerika slängis „peast põruma“.
Armastusest hoidumine
Kui minu üsnagi pealiskaudses ümberjutustuses Salingeri loomingule pühendatud teadusuuringutest võib tajuda irooniat ja ebapiisavat austust, siis üksnes ühel minu meelest lugupidamist väärival põhjusel. Eranditult kõik õpetlased rõhutavad visalt, et ilma nende seletuste ja märkusteta ei ole lugeja võimeline Salingerist aru saama.
See on siiski ennastimetlev kirjandusteaduslik liialdus või siis koguni tavaline vale. Mitte ükski kirjanik ja isegi mitte mõistatuslik Salinger ei ole kunagi kirjutanud ega hakkagi kirjutama tarkpeadest dešifreerijate jaoks. Kõikides tema juttudes (olge lahked ja nimetage seda kihti pindmiseks, ent just nimelt see ongi ju kõige peamine kiht) on olemas too ängistav tragöödialikkuse ja selle ülima psühholoogilise tõepärasuse noot, mis sunnib ilma igasuguste täiendavate selgitusteta tegelasele kaasa tundma, tunnetama oma lähedust ja solidaarsust temaga ning taipama, et see lugu ei ole kirjutatud kellestki kõrvalisest inimesest, vaid just nimelt sinust endast.
Kui Euripides tõi kirjandusse armastuse, siis Salinger püüdis armastust kirjandusest „välja viia“. Tema süžeed on rajatud sellele, et jagatusele, täiuslikkusele ja vastastikkusele lähenedes kuulutab armastus paratamatult ette inimese surma. Ta on sisuliselt gorgo Medusa, kelle pilk hukutab inimese, ja kilbiks, mille taha saab tema eest varjuda, on enesetapp. Nõnda siis Salinger näitabki väga mitmesuguseid viise enesetapuks, mille ta sooritab selleks, et hoiduda kogemast jagatud armastust. Jagatud armastuse õudus seisneb nagu ka elu enda õudus selle lõplikkuses, ebausaldusväärsuses ning reaalses ja peaaegu paratamatus võimaluses sellest ilma jääda, mistõttu on parem armastusest üleüldse loobuda. Säärane seisukoht ei ole põrmugi veidram kui ükskõik milline muu – lihtsalt enne Salingeri ei ehitanud keegi selle peale üles süžeesid.
Peategelane revolver
Kuulake hoolega: „„Seal siis juhtus, et Charlotte istus ühel hommikul keset meie sõiduteed, et silitada Boo Boo kassi, ja Seymour viskas teda kiviga. Seymour oli siis kaksteist aastat vana. Ja ongi kõik. Seymour viskas teda kiviga sellepärast, et Charlotte oli nii kaunis, kui ta seal istus keset sõiduteed Boo Boo kassiga. Kõik ju teadsid seda lugu, jumal hoia – mina, Charlotte, Boo Boo, Waker, Walt, kogu perekond.“ Jäin vahtima tinast tuhatoosi kohvilaual. „Charlotte ei öelnud Seymourile ühtki etteheitvat sõna. Mitte üht sõna.““
Ja veel üks tsitaat:
„„Saate aru,“ ütles ta … „Ma ei tea, mil määral te üldse inimesi tunnete. Aga kas ükski täie aruga mees laseks pruuti, kellega ta järgmisel päeva abielluda kavatseb, öö läbi üleval istuda, ja talle aina jaarutab ja jaarutab, et ta on praegu liiga õnnelik, et abielluda, ja et pulmad tuleb edasi lükata, kuni ta veidi maha rahuneb – vastasel juhul ta ei ole võimeline kohale ilmuma. Ja siis, kui pruut talle kui lapsele seletab, …et tema isa on pulmapeo ja muu peale uskumatult palju raha kulutanud ja et sugulasi ning sõpru tuleb kokku igast maanurgast – kui pruut on selle kõik talle selgeks teinud, siis ta vastab, et tal on hirmus kahju, aga ta lihtsalt ei saa abielluda, enne kui ta õnn veidi taltub…ja muud säärast totrust.““
Salingeri meelest satub inimene, kes saab kätte selle, mida ta soovis ja millest unistas, mitte oma armsama, vaid surma embusse. Tegelikus elus suurem osa meist muidugi ei lõpeta pärast jumaldatud olevusega ühte saamist elu enesetapuga. Jah, seda küll, ent me taipame üsna ruttu, et see paradiisiõndsus, mille nimel ei olnud elustki kahju, võtab tõepoolest elu ära.
Novellis „Parim päev banaanikala püügiks“ sõidab Seymour ookeani äärde puhkama koos noore naisega, kes ootas truult ja andunult tema naasmist sõjast. Naine korrastab hotellinumbris asju, lakib küüsi ja peab maha lõputu telefonikõne emaga, kes on ärevil võimaluse pärast, et veidrikust väimees saab taas hakkama mingisuguse arutu teoga. Kuid noor naine on täiesti rahulik, sest ta armastab oma imelikku meest. Me võime arvata, et naine ei ole sugugi see ülev romantiline olevus, kellest Seymour unistas – ta arutab emaga väga huvitatult hotellikülaliste ja iseenda rõivaid, võtab kostüümi seelikust pleki välja, õmbleb pluusil nööbi ümber ja loeb naisteajakirju… Aga kus on öeldud, et see kõik on Seymourile ebameeldiv, et ta tahaks näha murdunud ja mustade küüntega ning plekilises kostüümis naist ja tahaks, et naine loeks filosoofilisi teoseid või raskepäraseid romaane, ninal katkise sangaga prillid? Jah, Salinger näitab meile kõige tavalisemat, ilma igasuguste kapriisideta noorukest ja kenakest naisterahvast, kes ootab vaikset sõjajärgset õnne oma mehega. Õnn ei ole võimatu ja teostamatu sugugi mitte seepärast, et mees on veidrik ja naisel veidrused puuduvad, vaid seetõttu, et unistus täitus, et nad saidki kokku ja et naine ootas mehe ära, mis tähendab Salingeri järgi seda, et elu mõte on ammendatud ja oodata ei ole enam midagi, tuleb lihtsalt lahkuda ning uks enda järel lasuga sulgeda.
Kohtumine supelrannas pisikese armsa Sybiliga, tema lainetel hõljutamine ja muinasjutt banaanikalast sobivad täiesti kenasti kõige tavalisema meeleliigutuse juurde, mida tekitab laps kõige tavalisemas rannas. Tüdrukuke on Seymourile armas eeltõttu seetõttu, et ta ei tunne veel mingeid ihasid või vahest üksnes konkureerib kellegi Sharoniga, kes oleks tulnud klaveripingilt maha tõugata, kui ta Seymouri kõrvale istus. See on laste armukadedus, mis on naljakas ja mille taga ei ole tõelisi tundeid. Olles Seymouriga mänginud, jookseb tüdruk minema. Seymour läheb hotellinumbrisse tagasi, andes liftis oma ärritumisest teada kaassõitjale, kes on jäänud noormehe meelest tema paljaid jalgu vaatama. Ta ütleb: „…ärge, kurat võtku, niimoodi salamahti piiluge,“ astub oma tuppa, võtab kohvrist püstoli ja teeb oma elule lõpu.
Tegelikult on kõik väga lihtne
Ma ei hakka mitte mingil juhul vastu vaidlema – võib-olla tähendab hotellitoa number 507 midagi ja võib-olla on tähtis, et püstol ei olnud poest ostetud, vaid just nimelt trofeerelv, ning võib-olla tuleb seda kõike uurida. Ma pean võimalikuks, et Seymour nimetab Sibyli supeltrikood siniseks mingil erilisel põhjusel, kuigi on selgesti näha, et trikoo on kollane.
Aga tegelikult on see väga lihtne ja väga mõistetav jutustus inimesest, kes on teinud läbi kohutavaid katsumusi, et kohtuda oma armastatuga, ning kogu maailmakirjanduse kiuste ei seganud neid sealjuures miski – ei kuul ega ekslik surmateade ega noore naise truudusetus ega mingid muud takistused, mida kirjanikud ilmtingimata kasutavad – ja just nimelt õnnelik lõpp viis ta mõttele, et elu on ennast ammendanud ja armastus kui ainus asi, mille pärast tasub elada, ongi aset leidnud. Salingeri väitel armastus mitte ei riimu surmaga nagu lüürilises luules, vaid on lausa tema sünonüüm. Ja kui inimene tahab elada, on ta kohustatud armastusest loobuma. Kui inimene tahab olla tõeline kirjanik, on ta kohustatud loobuma kuulsusest, lugejatest ja avalikkusest. Kui ligimesed on talle kallid, kui ta on nende eest sõdinud, siis on ta kohustatud katkestama kõik sidemed nendega, end luku taha panema ja saama iseenda vangiks. Salingeri kangelased ei taha venitada süžeed kuni meeleheite, igavuse ja harjumuseni. Õnn on plahvatus, plahvatus aga ei saagi kaua kesta – ta vältab ainult hetke, kuid see hetk muudab teiseks kõik ümbritseva.
Minu arvates püüdis Salinger elada oma elu nii nagu tema armastatud kangelased ehk iseendaga teostatava eksperimendi jäägitus puhtuses.
Headus näitab end vaid korraks
Lisaks novellile „Parim päev banaanikala püügiks“ meenub mulle sageli ka tema „Vaene onu Vemmalsäär“. Selles ei ole mingisugust erilist uudset süžeed. On õnnetu külluses elav abielunaine ja tema õnnetu üksik laps. Perekonnal on olemas kõik, mis ühel normaalsel perekonnal peab olemas olema – jõukus ja mugav kodu –, ent ei ole toda meeletut õnnetunnet, mille loovad mitte midagi tähendavad sõnad. Korra ütles üks inimene, keda majaperenaine tõeliselt armastas, tema kukkudes välja väänatud jala kohta: „Vaene onu Vemmalsäär.“ Ning need hellalt ja heatahtlikult pomisetud lihtsad ja tegelikult mitte midagi tähendavad lohutussõnad jäävad kangelannat saatma terveks eluks.
Tema kallim sai surma, mis on Salingeri puhul tavaline tõelise armastuse finaal, aga hellad sõnad jäid püsima – ainult nemad teevadki kangelannast inimese ja ainult nendest koosnebki veel kõik see hea, mis on temas säilinud. Sest armastust kaotades ta muutus kalgiks, kurjaks ja ärrituvaks naiseks, kes alandab oma väljamõeldud sõbraga vestlevat tütart. Ta solvab teenijannat, kes pöördub tema poole pisikese palvega. Kuid siis, kui tema jalg oli „vaene onu Vemmalsäär“, oli ta hea, kuna armastus teeb inimese heaks, ainult et mitte mingil juhul ei tohi siis ammuli sui vahtima jääda, peatuda, hakata uskuma, et armastusel võib olla mingisugune ajaline kestus – ei-ei, kinnitab meile Salinger, olles armastust maitsnud, olles õnne maitsnud, tuleb elule kohe hüvasti öelda, sest ta on andnud teile juba kõik, mida tal oli anda.