LILLED, MIS MEELDIVAD VIST PEA KÕIGILE: Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Heli Russak tutvustab leeklille ehk floksi. Aedfloks on suve teise poole lill.
Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellele ei meeldi floksid? Mina ei tea. Mulle tundub, et floksid meeldivad kõigile. Eelmisel suvel kohtasin ühte inimest, kes ütles, et tema ei kannata flokside lõhna, muidu need talle meeldivad. See on küll veider, sest lõhna pärast paljud neid just oma aeda soovivad.
Minu lapsepõlves ei olnud floksid väga populaarsed, siiski mäletan neid vanaema lillepeenral, olid roosad ja valged, kasvasid ja paljunesid seal omasoodu, ei mingit liigset poputamist ega erilist tähelepanu. Ajad muutusid ja moodi läksid vanad taluaia lilled, lopsakad ja värvikirevad lillepeenrad ning floksidest said tõelised staarid. Praeguseks on kõikides lilleärides saada palju erinevaid sorte ja neid tuleb aina juurde, sest floksihullus on saanud hoo sisse.
Heal lapsel mitu nime
Taime teaduslik nimetus Phlox tuleneb kreeka keelest ja tähendab tõlkes leeki. Särav ja leegitsev õievärvus on omane paljudele floksi liikidele. Eesti keeles on taimedel veel teinegi ametlik nimetus – leeklill, kuid levinud on siiski rohkem floks.
Leeklilled ehk floksid (Phlox) on ühe- ja mitmeaastaste rohttaimede perekond, kes kuuluvad siniladvaliste (Polemoniaceae) sugukonda. Kogu maailmas tuntakse umbes 70 liiki flokse, enamik neist kasvavad looduslikult Põhja-Ameerikas, vaid üks liik, Phlox sibirica kasvab Aasia kirdeosas. Floksi ainus sugulane Eestis on harilik sinilatv (Polemonium caeruleum).
Kultuurtaimedena on levinud madalakasvulised püsikud nagu nõeljalehine floks (Phlox subulata), keda kutsutakse ka padjandfloksiks, kevadfloks (Phlox divaricata) jpt. Suvelillena kasvatatakse suvifloksi (Phlox drummondii). Kõrgemakasvulistest on levinud veel laiguline floks (Phlox maculata) ja Arendsi floks (Phlox x arendsii), kuid kõige rohkem on inimeste aedades aedfloksi (Phlox paniculata) erinevaid sorte.
Aed-leeklill ehk aedfloks – suve teise poole iludus
Populaarsete värviküllaste aedfloksi sortide esivanemad on pärit Põhja-Ameerika idaosast, kus nad on levinud lagendikel, metsade servades ja ojade kallastel, kus muld on viljakas ja niiske. Looduses toituvad floksilehtedest ja vartest hirved, jänesed ja ümisejad. Võrreldes iiriste ja pojengidega on floksid suhteliselt noored kultuurtaimed.
Aedfloks on suve teise poole lill, varasemad sordid alustavad õitsemisega juuli alguses ja hilisemad lõpetavad esimeste öökülmade tulekuga. Suurem õitsemine toimub alates juuli lõpust ning august on täielikult flokside hiilgeaeg. Puhmikud on püstiste vartega, mille tippudes moodustuvad paljudest väikestest värvilistest õitest pöörisõisikud. Õied lõhnavad tugevalt ja meeldivalt ning puhkevad õide järk-järgult, nii võib ühe sordi õitsemine kesta 30–40 päeva.
- sajandi lõpupoole jõudsid floksid Euroopasse kaupmeeste ja mõisnike vahendusel, esmalt hakati nendega kaunistama mõisaaedasid. Sealt edasi jõudsid kaunid lilled juba taluaedadesse. Pikka aega peetigi aedflokse peamiselt taluaia lilledeks. Vanades taluaedades võib kohata ka aedfloksi liiki ennast. Need on 1–1,5 meetri kõrgused veidi kaarduvate varte ja väikeste õitega vastupidavad taimed. Liik ei nakatu jahukastesse, nagu võib juhtuda sortidega.
Ka paljud vanemad sordid said hakkama vähese hooldusega, need olid vastupidavad ja vähenõudlikud ning püsisid elus veel palju aastaid isegi rohu sees. Tänapäeval on erinevaid sorte juba tuhandetes ja neid tuleb aina juurde. Päris paljudel on aias rikkalik valik erinevaid sorte. Alles hiljaaegu kuulsin, et ühel inimesel on väikeses aias u 150 floksisorti. See võib juhtuda kergesti igaühega, sest need värvid ja magus lõhn – no need on lihtsalt vastupandamatud. Ei ole võimalik, et ei taha oma aeda veel ühte floksi. Ja nii see läheb.
“Aed ilma floksita pole mitte ainult eksimus, vaid patustamine suve vastu,” nii on öelnud kuulus saksa aednik ja sordiaretaja Karl Foerster (1874–1970).
Sortide valik on suur
Sortide aretustöö on olnud väga populaarne Venemaal, Saksamaal, Prantsusmaal ja Hollandis. Ikka püütakse aretada aina kaunimaid, erilisemaid ja haiguskindlamaid sorte. Värvide valikus on peaaegu kõik olemas: on valgeid, siniseid, roosasid, lillasid, oranže, erepunaseid ja muidugi kirjud sordid ka. Minu teada ei ole kollaseõielist. Osal sortidel on isegi kirjud lehed. Puhmikud jäävad kõrguse osas vahemikku 30–130 cm. Vanemad sordid on kõrgemad, uuemal ajal on aretatud järjest madalamaid sorte.
Valgeõielistest sortidest tooksin esile kõrge kasvu ja väikeste õitega hilise õitseja ’Fuchijyama’, see sort on täiesti haiguskindel. ’White Admiral’ õitseb juulis-augustis suurte tihedate õisikutega. Madalakasvulisel sordil ’Mia Ruys’ on õied puhasvalged, ’Graf Zeppelinil’ on lumivalge õie keskel punane südamik.
Mulle tundub, et erinevates roosades toonides sorte on kõige rohkem. Väga rikkalikult õitseb ja suhteliselt haiguskindel on ’Olenka’, tema roosa õie keskel on valge süda. ’Europa’ on rikkaliku õitsemisega hiline roosaõieline sort. Heleroosad keskelt valge südamega õied on sordil ’Elizabeth Campbell’. Populaarne sort ’Bright Eyes’ on keskelt karmiinpunase südamega. Vastupidav ’Miss Holland’ õitseb augustis ja septembris, õrnalt roosade õite keskel on punased silmad. Väga sümpaatne on madalakasvuline kompaktne sort ’Junior Fantasy’ ja tumeroosade väikeste õitega ’Classic Casis’.
Päris punaste õitega sorte väga palju ei ole. Minule on silma jäänud madalakasvuline ’Flame Red’, vaarikapunane Läti sort ’Spidola’ ja erepunaste õitega ’Starfire’.
Lilladest sortidest vast kõige tuntum on ’Uspech’, tal on suured tumelillad keskelt valged tähtjad õied, tuntud ka sordi ’Laura’ nime all. ’Baiba’ on ilus kõrge Lätis aretatud lillade õitega sort. ’Voyazh’ on lillade õitega varane sort, ’Venets’ on lillaks ja veidi suitsune, väga eriline sort. Minu lemmikud on veel ’Lilac Flame’, ’Little Boy’, ’Magic Blue’, ’Mister X’ ja ’Smokey’.
Siniste õitega sordid on väga populaarsed, kuigi sellist puhast sinist on väga vähe. Ikka kipub mingi lillakas toon sisse. Üks hinnatumaid siniste õitega sorte on ’Blue Paradise’, kelle õied päikeselisel päeval on lillakassinised, õhtul ja pilves ilmaga täiesti sinised. ’Blue Boy’ on tugevalt lõhnav, õied lillakassinised. ’Goluboi Karlik’ on helesiniste õitega madal sort. Madalakasvuline ’Blue Flame’ on sinakasvalgete õitega.
Erilisematest aedfloksi sortidest tooksin esile veel purpurpunaste õitega ’Blind Lioni’, kellel klassikalisi õisi ei avanegi, samuti jäävad sügavroosad õied nuppudesse sordil ’Butonik’. Kirjuõielistest sortidest on tuntumad ’Elizabeth’, kellel on lehed valge servaga, ja ’Goldmine’, tema lehed on kollase servaga.
Eraldi tahaks välja tuua Eesti floksiaretajate sordid. Kõige kuulsam ja levinud on Rudolf Tamme aretatud suurte tumeroosade õitega ’Helmi Puur’, kes on nimetatud meie priimabaleriini auks. Aide Vendla sortidest on minul olemas säravroosade õitega ’Roosi’ ja ilus roosa sort ’Triinu’. Koidu Reinupi aretatud ’Üllatus’ on üks minu lemmikuid, tumeroosade väikeste õitega vastupidav sort on väga eriline. ’Sitsiseelik’ on oma nimele kohaselt valgete ja roosade õrnade hajusate triipudega. Merike Mäemetsa roosade õitega ’Juliane Elisabet’ on eriline oma pika õitsemisaja poolest. Maarika Vartla ’Suur tunne’ on suurte lillade õitega. Eelmisel suvel lummas mind kõrgekasvuline ’Sirel’, see on imeilus väikeste lillade õitega sort, kuid kahjuks ei ole mul infot, kes selle sordi aretanud on.
Vähenõudlikud ja kaunid
Vähenõudlike ja kaunite aedflokside edukaks kasvatamiseks on kõige tähtsam valida õige kasvukoht. Hästi sobib päikesepaisteline või poolvarjuline parasniiske rammusa mullaga koht. Kindlasti ei sobi liivane ega liiga savine muld. Aedflokside juured ei ulatu eriti sügavale, seetõttu on oluline, et muld oleks kogu aeg piisavalt niiske. Veepuudusest annavad taimed märku närtsimisega. Kuival ajal tuleb floksipeenart kindlasti kasta, kuid seda tuleb teha nii, et vett ei satuks lehtedele ja ideaalis võiks vesi olla eelnevalt soojenenud. Niiskuse hoidmiseks võiks peenrad multšida.
Suurte puude ja põõsaste lähedusse ei tasu flokse istutada, seal hakkavad nad kiratsema, sest puud võtavad mullast niiskuse ja rammu. Kevadeti lisada peenrale komposti või kevadväetist. Hea on panna ka lehtpuutuhka, kui seda on võtta. Kui olete valinud sobiva kasvukoha, siis floksid tänavad teid rikkaliku õitsemisega ja nad võivad kasvada ühe koha peal aastaid. Siiski soovitatakse iga 5–7 aasta tagant taimi noorendada. Seda on kõige lihtsam teha kevadel puhmiku jagamise teel. Flokse on võimalik paljundada ka pistikutega, kel suurem huvi, saab seda katsetada. Peamiselt tehakse kas varre- või lehepistikuid. Kui mõni taim ei tunne end hästi ja näeb kuidagi närb välja, siis üsna tihti aitab see, kui istutada ta lihtsalt teise kohta.
Haigustest kimbutavad neid peamiselt jahukaste ja rooste. Haigused avalduvad tavaliselt siis, kui muld on liiga kuiv, taimed on liiga tihedalt või olete liialdanud lämmastikurikka väetisega. Aastati võib haiguste levik olla erinev. Minul on olnud mõnel aastal floksid väga haiged, nii et nutt tuleb peale. Õnneks taimed kosuvad sellest ja on võimelised järgmisel aastal, kui ilmastik on parem ja niiskust piisavalt, ennast jälle heast küljest näitama. Tõtt-öelda on minu arust flokside õied nii säravad ja lõhnavad nii meeldivalt, et mõned pruunid täpid või natuke jahukastet ei suuda seda ilu varjutada.
Kes päris floksikollektsiooni oma aeda ei taha, siis soovitan nad istutada kokku teiste püsililledega. Hästi mõjuvad nad suurte rühmadena murus või hoonete, aiapiirete ja põõsaste ees. Sobivad naabrid on härjasilmad, päevakübarad, siilkübarad, astrid, heleeniumid, monardad, ilukõrrelised jt. Jälgima peab muidugi taimede kõrgusi, õitsemisaega ja õite värvi, siin juba valikut on.
