INIMESE LOODUD ÕITSEJAD: Kui peenrale paneb inimene taimed rühmiti kasvama, siis niidulilledel on vabadus kasvada läbisegi, seal pole kellegi käsi sekkumas. Selline harmooniline korrapäratus on olnud eeskujuks ka lilltikandi meistritele ning andnud neile loomingus vabad käed sobitada ühte töösse taimi, mis omavahel kuidagi seotud pole. Pille Hermanni tekst ja fotod.
Ilu ihalemine on naisinimestes olnud alati tugev. Nemad pole rahuldunud pelgalt sellega, et ninaesine oleks kaetud ning seejärel vatsavahe kiiresti täis vohmitud. Juba ammustel aegadel on nad lisaks enese sättimisele võimaluse piires püüdnud kodu ümbrust korras hoida. Nii on seelikukandjad läbi aegade võtnud vaevaks lilli istutada ja käsitööga tegeleda, isegi kui väsimus jalust niitmas. Ja mitte ainult ise, jõudumööda on ka tugevamat poolt püütud kodu kaunistamisse kaasata. Taluaias oli lilledel kindel koht, need sätiti elumaja juurde või teede servadesse, sinna, kus nad kõige paremini silma hakkavad. Rajatud lillepeenar oli ka sõnatu viis näidata selle eluaseme naispere töökust.
Mõttesädeme otsingud
Osavamad näputöömeistrid ütlevad: kuidas silm näeb, nõnda käsi teeb. Järgmise tikandi mustri ideealge võis tärgata kõikjalt, mis pilgu alla sattus või näppu jäi. Kes ei mäletaks vanu romantilisi postkaarte, need olid vägagi teretulnud algmaterjal. Samuti etiketid, reklaamlehed, ajakirjad, portselannõud. Kel maja ümber lillepeenar, lippas sinna snitti võtma. Loomulikult oli näidiseks ka teiste meistrite tehtu. Algajad tikkijad joonistasid mõnikord ka virtuooside töödelt maha. Kuid seda ei peetud tollal ega ka tänapäeval heaks tavaks. Palju viisakam moodus motiivi kaaperdada on meelepärasele taimele lisada isikupärane detail ning alles seejärel kasutada teda oma loometöös.
Lustikäigult niidule või metsa koguti õisi kaasa. Neid püüti esmalt paberile joonistada või raamatu vahel ära kuivatada. Seejärel omavahel sobitada ning hiljem nõela ja lõngadega kangale maalida. Niidutaimede hulgast ei pruugi silm tabada seda üht ja ainsat pilgupüüdjat. Kõigepealt püüavad tähelepanu erksavärvilisemad õied. Nõnda ei märka ka vaibal üksikut äraunustamind-lille. Kui neid on aga taustaks rohkem, ei jää nende kaunidus kindlasti nägemata. Kõik inimesed ei saa olla juhid, nii ei ole ka kõik õied efektselt säravad. Kuid see ei vähenda taustataimede rolli tähtsust koloriitsete isendite kõrval. Vastupidi. Just tänu neile ongi kaunitaridel võimalus pärlendada.
Kuigi looduslikud niidud võivad tunduda ajas muutumatud, pole see teps mitte nii, ka seal toimub liikide vaheldumine. Kullerkuppe, paljude lemmiklilli lapsepõlvest, tänapäeval niidu veerel sageli enam ei kohta. Teda on jäädvustatud nii luules kui ka maalidel. Samuti on ta leidnud oma koha lilltikandis, mis sest, et ümarat õit on keeruline jäljendada – siin tuleb appi värvide ja varjude mäng õie täiuslikkuse tabamiseks. Nii on ka meie tikandid ajas muutuvad, olgu siis nende väljanägemine või siis esemed, millel neid kasutada.
Reegliteta looming
Tikitud tekke silmitsedes võib nii mõnegi meistri suurepärase töö puhul tunnetada „pildi sisse minekut“, kus loomest õhkub suvist hingust, tunda on isegi õrna lillelõhna. Tikandi teebki kauniks värvidega vallatlemine, mille tunnetamine on igal autoril erinev. Kusagil ei ole kirjas, millist tooni punast tuleb mooniõite kujutamisel kasutada, see valik tuleb ikka meistril endal langetada. Sageli on ühes õies kasutatud kolme erinevat tooni – kroonleht on tipust tumedam, mida lähemale südamikule, seda heledamaks see muutub. Või vastupidi.
Julgete värvidega paistavad silma Lihula kandis tehtud tikandid. Kui teie lemmikuks on roosa, roheline, sinine, punane, kollane, oranž, siis on teie südames kindel koht selle piirkonna tikandile. Selliste värvide mäng tuleb kõige paremini esile tumedal taustal. Hele kangas eelistab õrnemaid toone, sest tugevdab värve. Must ja punane lubavad aga kasutada ka tumedaimaid värve, sest muudavad need mahedamateks.
Sireliõite lopsakus, õrnroosad kibuvitsad, õieraskuse all kaarduvad pojengivarred, murtudsüdamed oma pisikeste pisaratega – taluaia peenarde lopsakus ja värviküllus tuttavate lõhnadega… Niisama õiteküllased on ka lillkirjas vaibad. Lisaks veel maasikaõied, maikellukesed, kurekatlad. Kuid nende kõrval ilutseb võõramoelisi tundmatuid fantaasiaküllaseid õisi. Kusagile pole üles täheldatud, milliseid taimi tohib kokku panna ning mida kindlasti ei või kokku lasta. Pigem sõltub see meistri eelistusest, milliste taimede ilu on teda puudutanud ning seetõttu just need on otsustanud tikandisse jäädvustada. Nii ongi mõnikord ühte kimpu sattunud taimed, mis tavapäraselt koos ei kasva või on õied tikandil kordades suuremaid kui nad päriselus välja näevad. Ühevärvilistel saani- ja vooditekkidel on kujutatud täidlased õied, mis ühendatud pärgadeks või kimpudeks. Et ilu veelgi enam oleks, on taimede vahele põimitud monogramme, linnukesi ja südamemotiive. Kord võib sama õis olla pealtvaates, teises kimbus külgvaates. Kaks levinumat motiivi on kellukesekujuline, mida enamasti kujutatakse külgvaates, ning rosetikujuline, mis on üles tähendatud pealtvaates. Ja nendest kahest on tuletatud oi kui palju omanäolisi õisi. Mõne neist tunneb kiiresti ära ning oskab ka nende nime öelda. Kuid on väga palju taimi fantaasiamaailmast, mida ka kõige kogenum botaanik ei oska „kotti ajada“.
Levinud teadmine, et kõik tikitud esemed on „Muhu tikand“ on pisut väär. Tegelikult leviski tikkimisstiil Lihulast Muhusse, kust käidi talvel hobusega üle jää. Lihulas tehti tellimus ning järgmisel talvel tuldi valmis tööle järele. Muhu tüdrukud õppisid tikkimist Lihula meistrite juures ja hiljem arendasid välja oma käekirjaga tikandi. Lihula lilltikand on vanapärasem, kasutatakse erksaid värve, nende üleminek on järsk ning pistete vahel on „õhku“, taust kumab läbi, palju tikitakse helepunasele taustale. Muhu tikand on maaliline, tihedam, värvide üleminekud sulatatud.
Umbrohud vaibal
Põllumehe pilgu läbi vaadates on paljud kaunid lilleõied hoopis umbrohud. Karikakar, rukkilill, kannike ja veel teisedki on pärit põlluservalt. Kuid just sealt sai nii mõnigi meister oma idee ning õite kauni väljanägemise tõttu talletas need meie vaibakunstis. Karikakar saab hakkama ka kõige kesisemal kasvukohal, kuid ikkagi rõõmustab meid pikalt oma äitsetega. Moonide õiteaeg on üürike, kuid see-eest väga särav ja intensiivne. See on ajend, miks teda on nii ohtralt kujutatud.
Nõtked õied on omavahel ühendatud õievartega. Ehk on nende kujutamisel olnud eeskujuks väätide abil kõrgustesse roniv seatapp, mida on taluaedades ronitaimena kasvatatud. Meie päevil on ta ohtlik umbrohi, kellest vabanemine ei ole kergete killast.
No ja see rukkilill ning tema rahvuslille staatus. Temata ei kujuta paljusid tikandeid ettegi. Tõenäoliselt on ta karikakra ja mooni kõrval kõige enam jäädvustatud isend, kes meie tingimustega hästi kohanenud. Enne kui teravili koristatakse, poetab siniäitse oma seemne järgmiseks aastaks mulda. Tänapäeval kohtab teda põldudel vähem, siinkohal ei maksa põllumehele, kes soovib kasvatada korralikku leivavilja, altkulmu vaadata. Tema unistuseks ongi rukkililleta teraviljapõld. Keegi ei keela rukkisinist, nagu teda rahvasuus tuntakse, külvata lillepeenrale, liiati on temast aretatud palju erineva värviga sorte.
Tähelepanuta ei tohi jätta margareetat ehk kirikakart, kelle armsad rõõmsavärvilised õied on leidnud tee tikanditele. Aegu tagasi pandi teda lillepeenra servadesse kasvama. Kel elu eesmärk on ühtlane roheline muru, siis tema pööraks aja tagasi ning ütleks stopp selle taimekese kasvatamisele. Nüüd on kirikakral üsna ükskõik, kas keegi võtab vaevaks talle peenra rajada või mitte. Ta võib südamerahuga oma seemne puistata tihedaks tallatud murusse ning seal õitsemisest rõõmu tunda. Selle asemel, et kaevelda, parem pistke ta pintslisse, sest värsked õied ning lehed sobivad toorsalatisse. Kuivatatud õitest tehtud tee leevendab nohu. Mida vähem õisi, seda vähem ka seemneid järgmiseks aastaks.
Värvid loodusest
Enne aniliinvärvide kasutusele võtmist 19. sajandi lõpus ja ka veel järgmise alguses, saadi värve taimedest. Kuigi pilkupüüdvad vabrikuvärvid tõrjusid taimedega värvimise mõneks ajaks tagaplaanile, on see taas ausse tõusnud. Kes varakult alustab materjali kogumist, saab käsitööhooajaks kokku vägagi kena värvipaleti. Puukoort varutakse kevadel, siis kui võsa harvendatakse, nii saab mitu tööd ühe korraga tehtud. Liiati on siis koor lahti, kerge koguda ning ka värvi annab kõige enam. Käbisid on õige varakevadel korjata, parimad on just need, mis talv otsa maas vedelenud. Samblikke saab koguda aasta läbi. Kena kollane toon tuleb noorte kaselehtedega värvides, musta lepakoorega. Koirohi ja harilik pune annavad rohekaid toone. Teekummelist võlub välja kollakaid värve. Kollase karikakra õisikutega värvides saab sidrunkollast lõnga, kui kasutada nii varsi kui õisi koos, on tooniks hoopiski rohekaskollane. Keerulisem oli punaste ja siniste toonidega, esimest saadi madarajuurest. Kõik villatöödega seotud käsitöölised armastavad rääkida lugu sellest, kuidas potisinist saadi. Selleks koguti uriin savipotti. Ikka nii, kel vajadus, see läks ja sirtsutas potti. Sinna lisati ka peenikeseks hõõrutud sinikivi ehk indigo. Kui vajalik kogus käes, lasti kogu see kupatus kenasti hapnema minna. Seejärel lisati lõng või vill ning nii nad seal potis vedelesid, vahel isegi kuni kaks nädalat. Viimaks aeti see ollus ka kuumaks, ikka selleks, et värv võimalikult tugevalt kinnistuks. Väidetavalt olla kirikus vihmase ilmaga pühas õhustikus ringi heljunud ka õhkõrn uriinilõhn, mis kootud villastest kuubedest õhkus.
Kuhu edasi?
Tikitud tekid ja vaibad ei olnud ka toona igapäevaselt kasutuses. Neid peeti ikka jõukuse näitajaks ning võeti välja pühade ajal, laadale või kirikusse minnes. See oli justkui moedemonstratsioon. Nõudlus saanitekkide järele on ajas oluliselt vähenenud. Tänapäeva kodudki on sageli sellised, kus ei pruugi leida kohta, kuhu selline edev ese välja panna. Kuid inimesed on nutikad ja eblakad ning leidnud uusi mooduseid, kuidas nõelamaali nüüdisaegselt esitleda ning tikand on rännanud ootamatutele esemetele. Mõned aastad tagasi oli Mardilaada hitt mehepurakate aluspüksid, mille esiosal uhkeldas pilkupüüdev tikand. Tänavapildis võib siin-seal pikalt järele vaadata tikitud käekotile või palitule. Sageli on tegemist taaskasutusest ostetud suurepärase villase kuuega, kus mõni plekk või auguke, mis vajab varjamist. Rääkimata lihtsamate esemete nagu kampsunite ja seelikute ilustamine. Tikkimiseks kasutatakse võimalikult naturaalselt materjali. Kuid sageli lähevad käiku ka vanad kampsunid, millest saab just selle puuduva värvitooniga lõnga harutada.
Uute ideede ammutamiseks tasub uurida vanu loodud mustreid. Need aitavad tabada tikandite olemust ning annavad oskuse luua uusi mustreid lõhkumata traditsioone. Ei pea praegugi piirduma kellegi poolt ette joonistatud lilltikandiga. Eeskujuks võib saada imeline lilleline kangas ning hoopiski sellest tuletada omanäoline töö.