Suur Argentina kirjanik Jorge Luis Borges kinnitas, et süžeesid on kirjanduses kõigest neli, ja liiatigi arvas ta, et kaht nendest on võimalik ühte liita, nii et järele jääb ainult kolm.
Mina aga kavatsen pajatada teile kakskümmend neli lugu, mis võiksid pretendeerida maailmakirjanduse neljanda süžee kohale.
NELJAS SÜŽEE: Jelena Skulskaja maailmakirjanduse sarja viimane lugu (24). Elfriede Jelinek näib “Pianistis” ütlevat, et tegelikkuses peidab iga edukas pere võõraste silmade eest hoolega varjatud tragöödiat, kus väline heaolu on üles ehitatud vägivallale, allasurutusele, julmadele reeglitele ning kohustusele neid rangelt järgida.
“Häälte ja kajade muusikalise mängu eest romaanides ja näidendites, mis paljastavad erakordse keelelise täpsusega sotsiaalsete klišeede absurdsuse ja nende orjastava jõu” – nii tutvustatud Nobeli kirjanduspreemia (2004) laureaat Elfriede Jelinek auhinna üleandmise tseremooniale ei läinud. Ta teatas ajakirjanikele, et suur rahvahulk ei paku talle vähimatki rõõmu, vastupidi – meeleheidet, ning tal pole tahtmist kodunt kuskile minna.
Kirg haavab ja hävitab
Filmis “Pianist” (1984) vigastab kangelanna, kellelt on võetud võime armastada, end habemenoaga. Kuid “vigastamine” pole päris õige sõna, sest lõikumine ei tee haiget ning vere nägemine ei hirmuta teda. Ta lihtsalt tahab erinevad metafoorid – kirg “haavab”, kirg on võimeline “hävitama” – ning kogu selle mõisteks “kirg” koonduva mitmekihilise tunnetepaketi enda jaoks lahti dešifreerida, võttes appi habemenoa.
Naine kannab habemenuga alati ja kõikjal kaasas. Ta kontrollib hoolikalt tera, see on vahe, nagu habemenuga peab olema. Ta tõmbab žiletiga mitu korda tugevasti üle käeselja, aga mitte liiga kõvasti, et see soonde lõikaks. Ei mingit valu! Metall läbib ihu nagu nuga võid. Hetkeks avaneb pehmes koes kitsuke pilu, justkui hoiupõrsa praoke, ja sellest valgub nahale vaevaga tagasi hoitud veri.
Või teisal: “Ta surub külma tera ihusse ning tõmbab siis välja, anatoomiast pole tal aimugi ning ta kahtleb, kas lõige üldse õnnestub – surub siis tera kohta, kuhu tema arvates võiks haava vedada. Lõike servad vajuvad irvakile… Veri pressib pinnale, aga vere nägemisega on ta harjunud.
Nagu alati, et tekita lõikumine tegelasele vähimatki valu, kuid ta on kindel, et just nii tuleb oma armastust kuulutada: ta poetab klaasikillud rivaali mantlitaskutesse, et too vigastaks käsi ega saaks enam klaverit mängida.”
Mulle tundub, et kirjeldatud stseenid viitavad teadlikult Ingmar Bergmani filmile “Sosinad ja hüüded” (1972), milles üks kolmest juhuslikult ühe katuse all kohtunud õest lõhub pokaali ning lõikab klaasikilluga demonstratiivselt oma jalgevahe verele – kogu see film on üle valatud punase verevärviga. Bergmani kolme õde seob surmaootus; nad tulid kokku, et surijaga, ühega õdedest, hüvasti jätta.
“Pianisti” kangelanna Erika ja tema ema – koletis, kes meenutab pigem müütilist olendit mõnest Vana-Kreeka tragöödiast – vahel valitseb jäik sõltuvussuhe. Viini konservatooriumi õppejõud Erika kohtleb ema nagu metslane jumalat – kord rebib täis viha ja vihkamist tema peast juuksetutte, surub end voodis ema vastu ning püüab teda kirglikult suudelda, ühel hetkel kuuletub tingimusteta, teisel tõstab mässu ema üdini väikekodanlike arusaamade vastu moraalist (käib pornosalongides ning vaatab pealt, kuidas teised inimesed seksivad).
Ei Schubertil ega Chopinil, kes elukutsest tulenevalt täidavad kangelanna kogu elu, pole mingit pistmist Erika allasurutud ihadega, mis paratamatult ulatuvad sadismi ja masohhismini – see on üks võimalus välja murda triviaalsest, tavapärasest, üldtunnustatud normidest. Perverssus on omamoodi vastuhakk, mis lõpeb sellega, et Erica lõigub end justkui elust välja. Eneses kõik tapnud, kõnnib ta mööda tänavat, päikesepaiste mänglemas näol, ega pööra vähimatki tähelepanu möödujate seiravatele pilkudele.
Tegelikult on Erika ema täiesti tavaline, “realistlik” olend, kes tahab, et tütar kuuletuks talle jäägitult, koguks raha uue korteri jaoks, võtaks õpetada nii palju tudengeid kui võimalik, ei ihaleks romantika järele ega unistaks abiellumisest. Kas siis selline ema on millegi poolest erand, haruldus? Üldsegi mitte! Enamik emasid, kes lapse üksinda üles kasvatavad, talle kogu oma elu pühendavad, nõuavad lapse suureks saades neilt võla tasumist.
Mõni oskab neid ootusi varjata, teine püüab jõuliselt oma tahtmist saavutada, ent autor paljastab justkui suurendusklaasi all vastikutele detailidele keskendudes ema väikekodanliku isekuse, mille me päriselus enamasti heaks kiidame.
Ema ja tütre konflikt
Ema ja tütre suhted – püüan vältida kategoorilisust – muutuvad mõnikord valuliselt konfliktseks. Ema suhtumises on kadedust ning tahtmist kõike, mis noorusega kaasas käib, pärssida, jättes nii võrse ilma valgusest ja soojusest, samuti katset sundida tütart täide viima unistusi, mis emal endal luhtusid, või vastupidi, ta teeb kõik, et tütar ei kordaks tema saavutatud edu…
A priori on emal alati õigus: ta soovib ju ainult head ning tütar usub teda pimesi; see tõdemus on muutumatu – kuni viimse piirini.
Tavaliselt avanevad silmad siis, kui on juba hilja, kui ümberringi on lootusetu pimedus. Füsioloogiline side, asjaolu, et tütar oli üheksa kuud osa ema kehast, määrab alateadlikult loomaliku suhtumise oma kutsikasse: kas säästa teda iseenda elu hinnaga või süüa ta nälja kustutamiseks ära – loomad on erinevad. Emahamster võib näljasena poja murda, emane skink-sisalik tapab ning sööb pojad, et neid kiskja küüsi sattumisest säästa – seega: emadel on alati parimad kavatsused.
Hauakaevaja-mardikad pistavad nahka aplad järglased, et ülejäänud hoiaksid oma soovid vaos…
Ema kõikehõlmavat armastust võib mõista selle sõna kõige otsesemas tähenduses – last süües sööb ema omaenese liha, tundmata vähimatki hingevalu, nagu ei tunne valu ka Erika, kui habemenuga tema lihasse lõikab.
Ekraniseeringu analüüsist
Suurepärase kirjaniku hüsteeriline ning ekstravagantne võte – ema kuvand – paneb meid uskuma, et raamat on suures osas autobiograafiline ning autor klaarib selles arveid nii lapsepõlve, noorukiea kui muusikaõpingutega (Michael Haneke samanimelises filmis kehastas Erikat Isabelle Huppert – ka tema õppis aastaid muusikat ning ekraanil esitab ta režissööri valitud teoseid ise).
Arvan, et ka Erikasse armunud tudengit esitletakse meile kui koletist ja vägistajat üldsegi mitte seetõttu, et temaski on valmisolek kuritööks, aga ei!, kui Erika vajadused poleks nii hälbivad, võinuks noortest saada igati korralik, tüüpiline väikekodanlik paar, kes vaatab õudusega neid, kelleks nad ise autori tahtel on muutunud.
Erika kirjutab Walterile kirja, milles ta anub, et noormees ta võimalikult kõvasti kinni pooks, peksaks ning laseks tal tunda täielikku abitust, topiks suhu vanad sukad, et need hingata ei laseks… Erika jaoks on oluline, et vihatud ema märatseks ukse taga hüsteeriliselt, teades, et tal puudub igasugune võim sekkuda.
Romaani ekraniseeringut analüüsides tunnistas kirjanik, et režissöör Michael Haneke pööras liiga palju tähelepanu kangelanna suhetele tema õpilase Walteriga. Lavastajal on muidugi õigus oma nägemusele teosest, kuid teksti autorina oleks ta tahtnud näha, et peateemaks oleks tõusnud ema ja tütre suhe.
Tappa võib ikka
Meil on lihtne endale ette kujutada hullu kunstnikku, kes loob geniaalseid teoseid. Seda, et Salieri tapab Mozarti, me mõistame, on ju kadedus üks tugevamaid kirgi maailmas. Kuid kujutada ette Salierit, kes unistab Mozarti vägistamisest, või Salierit, kes aeglaselt ja hoolikalt, soovitavalt nüri noaga, nüsib maha Mozarti sõrmed, on mõeldamatu. Suurmeister tundub meile tavaline ja “tavalise” inimesena just seetõttu, et tal puudub võimalus maast lahti tõusta.
Jah, tappa ta võib – võib mürki pokaali valada, ja sellest piisab.
Salieril oli armastatu – Izora, kes talle aastaid tagasi mürgipudeli ulatas. Salieri lihtsalt ootas, millal jõuab kätte õige aeg ning vajadus seda kasutada. Milliseid stseene joonistas tema kujutlusvõime hetkest, mil kihvt kellegi elu lõpetab? Kui hoolikalt ta neid pildikesi valis, milliseid piinu elas tema vaimusilmas läbi too mürgitatud mees, kui rafineeritult ta erinevate kiusajatega arveid klaaris!
Ta oli kindel, et kord saabub hetk, väljakannatamatu ja vastupandamatu, mil mürk leiab ohvri, kellele surmatooja mõeldud on. Kui Salieri ja Izora lahku läksid, kas ta siis anus neiut, laskus põlvili, ähvardas enesetapuga? Võib-olla andis neiu mürgi mehele sooviga teda naeruvääristada – tahad, mürgita end ära, sinu valik…
Muidugi ei mürgitanud Salieri Mozartit, see on pelgalt legend, kuid minu meelest on ebaõnnestuja masohhismi ja sadismi, enesessekaevumise ja moonutuste osas palju osavam kui tõeliselt andekas inimene. Elfriede Jelinek ekstraheeris kangelannast ja laotas meie ette kõik olulised võtmed, mis aitavad näha, mis toimub inimhinge sügavustes, kui lootusi on petetud ning kutsumuse järgimine osutub veaks. Oh, keskpärasus, olla teadlik oma keskpärasusest – mis võiks veel koletum olla?
“Aknaklaasid põlevad päikesekiirtes. Aknaraamid naise ees paraku ei avane. Nad ei avane, sest naine ei ole hea inimene. Paljud tahaksid aidata, aga keegi ei tee seda. Naine sirutab kaela, kallutab pea ühele küljele ja paljastab hambad nagu haige hobune. Keegi ei pane kätt tema turjale, keegi ei võta ära tema koormat. Tundes jõuetust, vaatab ta ringi. Nuga peab minema otse südamesse ning seal ringi keerama!”
Maailmakirjandus suhtub Elektra kompleksi (mütoloogiline kangelanna, kes tappis koos vennaga oma ema, sest too oli omakorda tapnud laste isa, Mükeene kuninga Agamemnoni) üsna ükskõikselt: tüdrukut tõmbab isa poole, ema vastu tunneb ta üksnes vastikust. Aga kui isa ei ole ning vaenulikkus ema vastu järjest kasvab, võib isa rolli täita ükskõik milline simulaakrum – reproduktsioon, mis tekitab algse tegelikkusega sideme kaotanud iseseisva reaalsuse – peaasi, et see sisaldaks midagi keelatut, näiteks iha isa järele… “Pianisti” puhul avaldub vastikus vajadusena perverssuste, tabude rikkumiste, enesepiinamise ja -vigastamise järele.
Erika käib regulaarselt asutustes, kuhu teised naised iial ei lähe – ta võtab kaasa peotäie münte ning suleb end tillukesse kabiini. Läbitungimatu klaasi taga riietab üks naine end lahti; istub siis aeglaselt pöörlevale poodiumile, võtab seljast viimase hilbu ning hakkab oma keha siivutult silitama. Et edasi vaadata, tuleb visata veel üks münt, siis veel üks… Kabiini põrandal vedeleb kortsus, spermajälgedega salvrätik, Erika tõstab selle üles ja nuusutab…
Just nii me elamegi
Elfriede Jelinek oli väike tüdruk, kui tema juudist isa hulluks läks (natsid säästsid mehe elu, sest tema tööst oli majandusele palju kasu olnud) ning vaimuhaige eest hoolitsesid pea kakskümmend aastat tema lähedased. Ka “Pianisti” peategelase Erika isa pandi hullumajja – hulluks ajas mehe tema naine. Nii et kõiki hullumeelsuse võimalikke ilminguid koges kirjanik kodus, pereringis.
Tüdrukut kasvatas üksinda ema, kes oli kindlalt otsustanud, et Elfriedest peab saama kuulus muusik…
Muusikas, millele Erika kogu oma elu on pühendanud, pole midagi keelatut, häbiväärset ega hälbivat, kuid muusika eeldab annet, mitte käsitööoskust, aga annet Erikal ei ole.
Klaveriõpetaja nõuab oma õpilastelt oskust muusikapala osad ühtseks tervikuks siduda. Sama ootab romaanikirjanik meiltki.
Erika magab emaga ühes voodis – võib-olla jutustabki see romaan comprachico’dest (kasutades Victor Hugo terminit kaabakate kohta, kes sandistasid lapsi tahtlikult veidrikuteks, et neid tsirkuses publikule demonstreerida), infantiilsusest, täiskasvanu sunniviisilisest lõa otsas hoidmisest; intelligentsest inimesest väikese tüdruku seisundis, kes ei julge oma ema lähedusest ohtlikku kaugusesse liikuda?
Minu arvates käsitleb autor Erika lugu just sellisest vaatenurgast. Aga on veel teinegi, hoopis kohutavam tasand: tegelikkuses peidab iga edukas pere võõraste silmade eest hoolega varjatud tragöödiat, kus väline heaolu on üles ehitatud vägivallale, allasurutusele, julmadele reeglitele ning kohustusele neid rangelt järgida. Muidugi ei pruugi kõik sellest aru saada, veel vähem mõista. Enamik inimesi arvab, et edukates peredes valitsevad omavahelised suhted jäävad igati kehtivate normide piiridesse ja seepärast ei püütagi neist raamidest vabaneda. Mässamine ei aita, mäss viib vaid uute normide kehtestamiseni, mida tuleb taas järgida.
“Just nii me kõik elamegi,” näib autor tahtvat oma lugejatele öelda.
Tõsi, kirjaniku lugejaskond pole just eriti suur, veel vähem on nende seas tema loomingu tõelisi austajaid. Lugejate arvates sarnaneb autor paljuski oma kangelannaga – temagi on värdjatekollektsiooni eksponaat, veidrik, kes on avalikult vaatamiseks välja pandud. Kuid Elfriede Jelinek ei püüagi “normaalsete” inimestega ühist keelt leida.
“Pianist” on järjekordne lugu maskidest – need on hullumeelsuse ja tavanormide jaoks paraku ühed ja samad.
