Rakvere Teater avab oma 84. hooaja kahe komöödiaga. 15. septembril esietendub väikeses saalis Norm Fosteri “Vallatud võtted”, mille lavastab Peeter Tammearu, ja 22. septembril suures saalis Steven Moffati “Ettevaatust, õnn!” Peeter Raudsepa lavastuses. Urmas Lennuk ja Lauri Saaber uurivad asja.
Sel puhul on teater tellinud ülevaate maailma tunnustatud naeruekspertidelt, ja nagu selgub, lahknevad nii keeruka teema puhul nagu eestlase naeruharjumused isegi maailma helgeimate peade seisukohad.
Eestlase naer välismaalase pilguga
Dr Steven Moffat (nimi muudetud), rahvusvaheliselt tunnustatud Briti naeruekspert:
Väljastpoolt vaadates naeravad eestlased minu hinnangul viimasel ajal hirmus palju. Vägisi tekib tunne, et eestlased ei oskagi enam nutta, ei oska ahastada ega kurvad olla. Ükskõik, kuhu satud – Egiptusse, Pariisi või Berliini –, kõikjal kohtad eestlasi, kes naeravad ja naljatlevad, näivad rahulolevad ja õnnelikud ning viibivad rahvusele ebaomaselt pidevas rõõmsas meeleolus.
On tulnud ette olukordi, kus eestlased tervitavad teineteist heatujuliselt, ja juhtub, et isegi ilmutavad lahkust, mis pole nende geneetilises koodis teaduslikku tõestust leidnud. Hiljuti nägin Londonis eestlast, kes juhatas eksinud norrakale teed. Ilmselt võivad sellised anomaaliad olla põhjustatud kliimamuutusest.
Eestlaste naer teaduslikes käsitlustes
Prof Norm Foster (nimi muudetud), tunnustatud Kanada naeruteadlane:
Eestlane naerab üldjuhul tagasihoidlikult. Aastasadade jooksul on juhtivad naeru-uurijad välja selgitanud, et südamest naervat eestlast võib väliste tunnuste põhjal kergesti segi ajada leinava leeduka või depressioonis taanlasega.
Ainsad paigad, kus eestlane kaasasündinud masendusele ja melanhooliale truudust murrab, on teater, laulupidu ja riigikogu. Viimases täheldatakse järjest rohkem eestlaste seas populaarset “peenikest naeru”, “pihku itsitamist” ja “kohatut naeru”. Laulupeol on neil aastatel tuvastatud ka “naeru läbi pisarate” ja “habemesse muigamist”. Seevastu teatris naerab eestlane end rahvust-unustavalt lausa “ribadeks”, “kõveraks” või tuleb ette, et “surnuks”. Hea aiasaagiga aastatel on täheldatud “herneks hirnumist”.
Edumeelsed naerueksperdid on ammugi uurinud eestlaste naerupõlglikkuse põhjuseid, kuid ammendava seletuseni pole jõutud. Pakutud on mitmeid võimalikke variante, näiteks organismi energiasääst (eestlaste erakordselt soe süda kipub suu avamisel kergesti jahtuma) ning hambaravi kallidus (allesjäänud hambaid varjatakse vaistlikult välismaailma ohtude eest), kuid seni hoiab loodus oma saladust kiivalt. Meid, teadusinimesi, see inspireerib. Kõik avastused pole õnneks veel tehtud – on, mille nimel elada!
Milline naerja oled sina ehk naeru kategooriad teatrisaalis
Lagin-homeerik
Lagin-homeerikut võib elus kohata supermarketites ja laatadel. Armastab rahvarohkeid kohti ja pesitseb tavaliselt linnades, kuid eksib ilmade soojenedes ka suveteatrisse. Naerab enamasti kogu raha eest ja kui võimalik, siis natuke rohkemgi. Teatris alustab naeruga enne etendust, kui toob hääleproovina kuuldavale paar-kolm 10–15-sekundilist naerulaginat kohvikus või garderoobis. Etenduse alguses püüab end tagasi hoida, kuid juba kolmandal minutil kaotab kontrolli ning lagistab valimatult 20–30 minutit järjest. Enne vaheaega siiski väsib ja asub sündmustikku jälgima.
Kriips-suulane
Kriips-suulasi kohtame enda keskel küll tihti, aga nad jäävad meile sageli märkamatuks. Nende kriipsja suu vahelt poetatud sõnu suudab inimkõrv vaid vaevu eristada muust mürast. Tavaliselt on nende naer sama haruldane nagu öökuninganna õitsemine Tallinna Botaanikaaias. Lustakamad isendid võivad naerda isegi kord aastas, tüüpilised esindajad siiski vähem, kaks-kolm korda elu jooksul, nooruses, keskeas ja mõnikord ka enne surma.
Lauslõug-naerukajakas
Vähelevinud liik, keda kohtab vabas teatris harva, pigem satub ta sinna juhuslikult ja kogemata. Kui alguses on ta uues keskkonnas segaduses, siis kohaneb kiiresti ning juba esimese vaatuse lõpus jahmatab kaasvaatajaid oma lagistavate naeruhoogudega. End üha kogudes suudab välja paisata mõnikord viis-kuus helehäälset laginat. Naeruhood on lühiajalised ja näitlejate mängu oluliselt ei sega, ent mõjuvad vahetevahel nakatavalt ja nii võib juhtuda, et mõtestatud tegevus laval mõneks hetkeks katkeb.
Harilik huulmuigaja
Harilik huulmuigaja on teatris tuntud külaline. Juba garderoobis teeb ta peegli ees huuled soojaks neid hoolega muigutades. Teatrisaalis võtab koha sisse väljapeetud pidulikkusega. Etenduse ajal pigem kuulab teksti ja muigab kogu esimese vaatuse salapäraselt, andes oma olemisega mõista, et tema teab, mis juhtuma hakkab. Vaheajal peidab pilgu kavalehte ning jätkab salapärast muigvel olekut. Teises vaatuses heitub mõnikord ja hakkab kaasa elama.
Raps-röökur
Raps-röökuri eripäraks on see, et ta külastab teatris vaid komöödiaetendusi. Samuti võib teda kohata spordivõistlustel. Teatris armastab hoogu sattudes patsutada lahtiste kätega põlvedele ja teinekord müksib kaasvaatajaid küünarnukkidega, ennastunustavalt naerda röökides. Sageli heidab hoogude keskel särasilmseid pilke naabritele: kas need ikka mõistavad, kui naljakas on laval toimuv tegelikult? Mõnikord peab pärast eriti emotsionaalset röökurihoogu vajalikuks nalja olemust valjuhäälselt üle korrata.
Kohm-puhklane
Kohm-puhklase esindajaid leiab kõige enam juhtivtöötajate hulgas. Teatrisse satub harva, tavaliselt on selle põhjuseks eksitus. Seal vaatab ta kõike suurte silmadega, omandab kiiresti käitumisreeglid ning teise vaatuse alguseks on tal enamasti selge pilt, kes publikus viibivad. Etendus talle üldjuhul erilist huvi ei paku. Mõnikord puhkeb kohmakalt naerma, aga seda pigem ülejäänute suhtes solidaarsust üles näidates.
Kulm-kortslane ehk mühats
Sarnaselt hariliku huulmuigajaga üks levinumaid liike. On reeglina meessoost ega satu teatrisse sisemisest, vaid välisest sunnist – kulm-kortslase kaasa oskab teda mõjutada teatrisse kaasa tulema. Kunstiga seotud keskkonda võõrastab kulm-kortslane aktiivselt, läkitades altkulmupilke ja tuues enesekaitseks kuuldavale lakkamatuid väiksemaid ning suuremaidki mühatusi, mille iseloom eristub selgemini jalutuskoridoris. Kulm-kortslane eelistaks vaheajal etenduselt lahkuda, ent kodurahu huvides istub vapralt lõpuni, ning oma ennastsalgavate piletiostudega hoiab just tema Eesti teatrite eelarvet koos samamoodi nagu tumeaine galaktikaid.
Itsikud
Eestimaa vaatajate hulgas annavad itsikud märku lähenevast teatrisügisest – juba suveteatris võib väljadel ja kõrges rohus kuulda nende elevil kihinaid. Teatrisaalis ajab itsikuid itsitama kõik – näitlejad, kaasvaatajad, istekoht, interjöör ja iseenese olemasolu – ning seepärast kogunevad nad sinna meeleldi. Kui komöödiatele lisavad itsikud tarvilikku toonust, siis tõsisematel etendustel võib nende saali sattumine hämmeldada nii publikut kui ka näitlejaid. Kuna itsiku käitumist tingib mõistusliku valiku asemel sünnipärane refleks, siis suhtub teater demokraatliku asutusena sellesse sallivalt.
Müstiline mahemuheleja
Kui itsikute käitumist ajendab suuresti teadvuse-eelne seisund, siis müstiline mahemuheleja on teadvuse ületanud ja jõudnud nirvaanasse. Teda ajavad kõik asjad heatahtlikult muhelema nii teatris kui elus ning tema kiirgav Buddha-naeratus kinnitab dr Moffati tähelepanekuid eestlaste kohta samuti, nagu kulm-kortslane kinnitab prof Fosteri omi. Iga tema päev kulgeb õndsusse, nagu ka iga etendus tema kolmanda silma äraseletatud pilgu all. Just tema õnnetoovaid külastusi oodatakse teatris salaja enim – vaimne heaolu, mis ühendab põhjamaise hygge ja tiibetliku kirgastuse, vajamata selleks mingeid keemilisi abivahendeid, jääb aura kujul teatrimajja rippuma veel kauaks, täites meid harduse ja lootusega.
***
Naerukatsed Rakvere Teatris kahe maailma juhtiva spetsialisti osalusel on alles algjärgus. Oodata on palju põnevaid leide, ehk koguni naerjate uute liikide tuvastamist, millest me teadusliku arengu nimel kindlasti ei jäta avalikkust informeerimata.