ANNE ERM 80, AGA JUUBELIST EI KAVATSEGI JUTUPALLI VEERETADA: Kunagi sel kevadel, kui Jazzkaare algataja Anne Erm elutööpreemia pälvis, üritati teda ERR-i ajakirjaniku poolt juba ette juubelijuttu puistama meelitada. Anne ajas sõrad vastu. Nüüd kutsus Juku-Kalle Raid just Anne Ermi 80 aasta juubelile mõeldes Anne kohvikusse, aga juubelijuttu ei aeta ikkagi. Meelega. Kesse puhvetis vabas vormis ikka pidulikest tähtpäevadest patrab, ega inimesed Brežnevid pole! Annega tuleb kulgeda ikka mööda muusikaradu.
Anne Erm on pärnakas. Käis Koidula-koolis (just sama kooli direktor, Anne isa Jüri Erm, oli üks neist, tänu kellele sai Pärnu eliitkool Koidula nime), käis muusikakoolis, käis konsis, on “paberite” järgi helilooja. Kusagilt jäi mulle meelde täiesti tähtsusetu, aga ometi meeleolukas fakt, et koolis tegeles ta tüdrukuna riistvõimlemisega. Ajal, mil leidis aset legendaarne ja üsna paksu pahandust põhjustanud Tallinna Jazz 1967, oli Anne 23-aastane. Tallinn ‘67 jäi Tallinna džässifestivalide (algasid 1949) viimaseks ürituseks. Seal esines nimelt mitmeid välismaa artiste ja esimest korda ka USA džässikollektiiv Charles Lloydi kvartett. USAkate esinemise tõttu keelati hilisemad üritused ära, sest kardeti, et need kujutavad läänemaailma avaldusena ohtu Nõukogude Liidule. Vaat nii. Ja nüüd on Annest endast saanud see uks, kustkaudu meile maailmamuusikat sisse tulvab.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sinu 80. sünnipäev ei paista sugugi segavat sinu organiseeritavaid üritusi. Üsna peagi tuleb ju jõulujats!
Anne Erm (A.E): (Rõõmsalt) Jõulujazzi seis on väga hea, kava on igatpidi valmis ja ühe peaesineja piletid isegi välja müüdud, see on Gregori Porter. Ta on selline lahedam kuju, suhtleb hästi publikuga ja on ka natuke salapärane. Inimesed kõik küsivad, et miks ta kannab seda musta mütsi. (Muigab) Aga seda saladust pole ta lõplikult avaldanud. Käisime just Rotterdamis North Sea jazzifestivalil suvel, mis on Euroopa suurimaid, Gregori esines saalis, mis mahutab umbes 15 000 inimest. Eestisse jõuab ta kolmandat korda. Kõige suuremaid lemmikuid oleme ikka tagasi kutsunud: Dianne Reeves, Jan Garbarek, Charles Lloyd. Richard Bona oli alguses väga armas, aga nüüd ta hakkab natuke kordama. Üldiselt me nii lihtsasti ei võta esinejaid teist korda.
J-K.R: Kuidas see Jazzkaare tekkelugu kulges? Kui Jazzkaarel veel nime polnud, 1990-ndate alguses – kuidas siis nende meganimede kutsumine käis? Aeg oli ju täiesti teistsugune.
A.E: See juhtus aastal 1990 – ma käisin Thbilisis, seal olid juba rahvusvahelised festivalid. Mõned kolleegid ütlesid, et miks on veel vaja mingisugust Tallinna festivali, meil on ju Fiesta Pärnus. Tõsi, Fiesta oli äärmiselt äge festival. Aga kahjuks läks ta üsna ruttu hingusele.
(Mõtleb) Minul oli siiski mõte Tallinna festivalide traditsioon taastada. Kõik teavad, mis juhtus 1967. aastal, kuidas suurepärane Charles Lloydi kvartett koos Keith Jarrettiga siin käis! Nii et arutasin omaette, kuidas Tallinnas sihukest üritust edasi toimetada.
(Elavneb) Muuseas, Lloydi pole keegi enam hiljem siia saanud, hinnad tundusid üle mõistuse, kui neid 1997. aastal küsisin. Kuna Lloydi kvartett on kallivõitu, mõtlesin, et ehk Keith Jarrett tuleks üksinda, aga mulle öeldi kohe, et unusta ära – välikontserte ta üldse ei anna ja tema hind on ulmeline. Ta muutus juba ka natuke nipsakaks ja närviliseks, siit-sealt tuli teateid, et jättis kontserdi pooleli, kui keegi liiga palju pildistas või kobises. Kahju, et kõiki maailma superstaare pole siia saanud, aga väga palju maailma tippe on käinud ja selle üle võib ikkagi uhkust tunda.
J-K.R: Sa oled ise sündinud 1943. aastal, kuidas sa jazziga üldse kokku põrkasid? Meenutagem, et sa olid 10-aastane, kui Stalin suri.
A.E: Me elasime siis koolimajas, isa oli koolidirektor, aga sai paraku insuldi ja halvatuse. Meie elukoht oli Pärnus, Lydia Koidula nimelise II keskkooli hoones. Koolimajas oli direktori pere jaoks korter.
(Rõõmsalt) Veranda on endiselt alles, kus meil sünnipäevapilte tehti. Palju sireleid igal pool, isa oli väga suur loodusesõber. Meil kasvas viit sorti sireleid. Mäletan, et matsime lapsena oma loomakesi ja linnukesi sinna sirelite alla.
(Vaikselt) Kõigele – rasketele aegadele – vaatamata oli lapsepõlv ikkagi ju ilus ja rõõmus aeg. Lasteaias käia oli lihtsalt üks tänavavahe. Seal lähedal elasid kohe sõbrannad…
J-K.R: Miks ma küsin selle Stalini aja kohta, mäletatavasti oli neil aastatel jazzmuusikas nii elementaarne pill saksofon põlu all. Täna mängid saksi, homme reedad kodumaa või kuidas see käiski!
A.E: (Elavneb) Mul on üks lahe pilt Ukrainast, mingist korrast, kui seal käisime – seal oli kõrts, kus kõik need nõukogudeaegsed lollused olid seina peal, seesama ka, millest sina siin räägid – et täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa. (Naerab)
(Meenutades) Meil Pärnu keskkoolis käisid ikka ühed ja teised esinemas, näiteks RAM ja Georg Ots… Aga et keegi oleks saksofoni mänginud, seda ma tõesti ei mäleta. Saksofoni võis kuulda mõnikord sellest krapist, niinimetatud raadiost, kust ainult üks kanal läbi tuli. Üks esimesi jazzipalasid, mis mul meelde tuli, on Viktor Ignatjevi “Väike etüüd”. Selline kellakõlina moodi asi vibrafoniga. Eks see Eesti Raadio estraadiorkester hakkas kah džässi mängima.
J-K.R: Sa ise oled samuti muusikataustaga – me jõuame sinu bändi Collage juurde veidi hiljem –, sa oled käinud ju muusikakoolis. Kusagilt olen lugenud, et sul oli Chopiniga mingi eriline side.
A.E: (Noogutab) Jaa! See oli muusikakooli ajal, kui Chopini ballaadid ja etüüdid hakkasid väga meeldima! Ma kirjutasin ka kursusetöö Chopini ballaadidest – võtsin tema neli ballaadi, analüüsisin neid ja hiljem avanes mul võimalus ka mõni analüüsitund anda. Kui ma muusikakooli viimase eksami tegin, siis selsamal päeval jalutas trepil vastu muusikaajaloo õppejõud Imbi Kull – kui ma õigesti mäletan – ja küsis, et nojah, kas te jääksite siia kooli nüüd õpetama palun? Ma läksin ise konservatooriumisse kompositsiooni õppima, muusikakoolis õppisin muusikateadust.
(Naerab) Kas lolli või hulljulgena vastasin, et olgu peale! Siis andsin põhiliselt vene muusika literatuuri.
J-K.R: Sa oled ju ka helilooja.
A.E: (Põgusa muigega, tagasihoidlikult) Ega mind väga heliloojaks ikka nimetada ei saa, kuigi ma õppisin kompositsiooni. Ainult konservatooriumis komponeerisingi: läbisin need romansikesed ja koorilaulud ning lõpetasin sümfonetiga, mida kandis ette Eesti Raadio sümfooniaorkester Kadrioru lauluväljaku suvekontserdil. (Meenutab) Tõsi! Pärast oli veel paar muusikategu draamateatris. Kui me raadios hakkasime korraldama lauluvõistlust – koostöös ühe kolhoosiga – “Meri ja maa”, siis mõtlesin, et, ah, mõnda laulu ei ole ju midagi kirjutada, ma võin ka paar laulu teha. Sinna võistlusele siis paar laulu kirjutasingi.
(Teeb pausi) Mul ei olnud tol ajal ka väga tingimusi, kus komponeerida. Koolimajas lausa ei tahtnud ja endal klaverit ei olnud. Selle klaveri sain siis ikkagi lõpuks – vanakraamipoest turult oma esimese teatrimuusika honorari eest.
J-K.R: Me ikka armastame spekuleerida, et kui ajalugu oleks läinud teisiti, mis siis oleks olnud. Mida sa endast kui heliloojast praegu arvaksid?
A.E: Ma olen alati arvanud nii, et meil on kokkuvõttes väga palju kunsti, muusikat, kirjandust ja kõike muud, mistõttu suur osa sellest on siiski väheväärtuslik. Ja kas siis seda keskpärast peaks kõik inimesed tarbima? Pigem peaks aega leidma väärtmuusika, kirjanduse ja kunsti jaoks. See käib ka minu enda kohta. Kõiki väärt raamatuidki ei jõua lugeda, sama kehtib ka väärt heliloojate kohta.
(Mõtlikult) On siis neid kehvi vaja, kes oma mure sinna muusikasse valavad? Nojah, neile endile on seda võib-olla vaja.
J-K.R: Aga kuhu nemad oma mure siis peavad valama?
A.E: Eesti muusikas on seda muret nii palju. Olgu, see rõõmus muusika ei ole võib-olla nii huvitav või põnev oma helide koosluselt, on ta siis moodne või dissonantne. Sinna “hea helilooja” verstapostini ma enda arvates ammugi ei jõudnud. Mu esimene õppejõud Villem Kapp suri poole õppeaasta pealt ja tuli Eugen Kapp, kellega mu stiil väga ei sobinud…
(Muretult) Oli, mis oli! EinoTamberg oli ka tema õpilane ja temast tuli suurepärane helilooja. Järelikult osalt oli viga ikka minus endas – ja mul oli liiga suur koormus ka sel ajal.
J-K.R: 1967, kui toimus see legendaarne Tallinna Jazz, millest põgusalt juba pajatasime, olid sa 23-aastane.
A.E: See oli konservatooriumi aeg, me käisime kõik seda kuulamas, selle aja festivalid on eredalt meeles.
J-K.R: Kõik tahtsid ilgelt kuulata juba biitleid sel ajal.
A.E: (Vaidleb) No biitmuusikat väga veel ei olnud, jazz õitses, ta ei olnud veel alla surutud. See protsess hakkas tõesti 1967, kui Eestis džässifestivalid ära keelati.
J-K.R: Nooremad ning eneseteadlikumad tüübid saagisid juba endale ise kitarrid ja rüüstasid telefoniputkasid, et varuosadest helipea teha jne.
A.E: Jaa! Kõik need Ivo Linnad olid väga tublid, kes endale vineerist kitarre saagisid ja suure innuga mängisid. Meil oli sel ajal, 1966, juba ansambel Collage. Raadiomajas tegime proovi, väga mitut asja sinna kõrvale enam ei mahtunud ja sel ajal töötasin juba ka ise raadios.
Tegime siis nõukogudemaal olemasoleva materjali põhjal saateid. See biitmuusika tuli laiade hulkade juurde suuresti läbi Vikerraadio “Keskööprogrammi”. Kui raadiosse tööle läksin, oli ainult üks programm, kus mängiti nii klassikat kui ka kergemat muusikat.
(Muigega) Muusika valimisel pidi alati tasakaal olema, et said ühe välismaa laulu lasta ja sinna kõrvale pidid kohe ka midagi toonase juhtkonna arvates arusaadavat panema. (Naerdes) Nii et üks sääsk ja üks elevant, või kuidas see oligi!
J-K.R: Kuidas sa üldse raadiosse tööle sattusid?
A.E: Esimesed sutsud olid juhuslikud. Tudengeid kutsuti noortesaatesse ja ma usun, et minu esimene pooltund oli rubriik “huumor muusikas”. Siis ma valisin sinna lõbusamad klassikapalad. Hiljem tutvustas mind peatoimetajale Merike Vaitmaa, kes on meil suurepärane muusikaõppejõud ja -kriitik siiani. Esimese korruse viimases toas istus Ülo Vinter, kes väga muheda huumoriga võttis mind vastu, seal olid veel Uno Veenre, Aarne Vahuri juba – minu kursuselt – tegutses samuti seal. Et tuttavaid nägusid oli juba ees ka.
(Meenutades) Esialgu käis see nii: Vinter ütles, et pane siit kokku üks tantsuõhtu. Kaardid lugude kohta seisid tantsumuusika kastis. Siis panid sealt valsi ja tango ja midagi veel – kaartide pealt kokku. Muidugi oli võimalik fonoteegist enne linte välja võtta ja kuulata, seda tegime aktiivsemalt natuke hiljem, kui raadiosse tuli hulk uut muusikat sotsmaadest. Ette kui lood fonoteeki andsime, kuulasime kolleegiga läbi, kas kõlbab või ei. Panime plusse ja miinuseid, mõned lood ikka noppisime välja. Suur lindirull tuli jaotada üksikuteks paladeks ja siis me julmalt jätsime kehvemad välja.
J-K.R: Kuidas sa otsustad, mis on kehvem?
A.E: Kui ta lihtsalt intuitiivselt tundub magedam, et asi kuskile ei lähe, muudkui aga kordab. Orkestreering on näiteks primitiivne… siis isiklikult mulle see midagi ei paku.
(Teemat vahetades) Meil festivalil on tõesti olnud viimased kümme aastat minimaliste ka, enamus neist pianistid. Ja see ei pruugi üldse olla mage. Esimesena käis Nils Frahm kümmekond aastat tagasi, kontsert oli väga hea ja siis tekkis soov neid tutvustada. Nüüd on meil iga kord minimalist ka kavas.
J-K.R: Mõned minimalistlikud heliloojad on öelnud – võib-olla enese üle nalja visates? –, et nad on minimalistid, kuna nad ei oska keerulisemalt.
A.E: (Kehitab põgusalt õlgu) Täitsa võib olla, et nende arsenalis ei ole keerukamat, aga eks minimalism meeldibki paljudele. Samas – mõnel hakkab lihtsalt väga igav. Kordust on palju ning modulatsioone ja värve vähem. Aga ta mõjub oma kordustega, jääb sulle kuskile ajusoppi. Ning võib muutuda järjest mitmekihilisemaks. Palju kasutatakse juba ka elektroonikat, kuid on ka neid, kes lihtsalt kõik klaveril ära mängivad.
J-K.R: Pajatades ansamblist Collage, siis me räägime ka ikkagi biitmuusikast, mis ju toonastele läänt kritiseerivatele tegelastele tundus õudse ja ajuvaba minimalismina, sellise allapoole mõistust muusikana. Üks loll soeng, kaks kitarri, kolm duuri.
A.E: (Naerab) Ma ei tea, biitmuusikas oli väga hea meloodiakujundus. Need värsked noored hääled, kooskõlad. Biitlid said õige ruttu omaseks. Suunda andis jah see, mida raadios ja televisioonis kuulda anti. Joalad ja Linnad.
J-K.R: Jah, kõik olid väga optimistlikud, vehkisid kaadris suuskade jamaeiteamillega. Niikaua kui oleme optimistlikud, oleme sotsialistlikud, ei vigise ning kõik on hästi.
A.E: Suures osas ongi popmuusika optimistlik.
J-K.R: No sealt on välja kasvanud ka Pink Floydi tüüpi tegijad, kes pole üldse optimistlikud.
A.E: (Noogutab) See liigub juba natuke sümfoonilise mõtlemise poole. Atmosfääriline, suur ja võimas kõla. (Meenutab) Mis muusikat ma sel ajal ise kuulasin? No tõesti, biitleid sai samuti kuulatud, aga mitte kõiki albumeid. Paar tükki ilmusid ju ka Melodija väljaandel. Me käisime raadiotoimetajatena muusikat toomas Moskvast, Thbilisist, Armeeniast. Mitte lihtsalt nende muusikat, vaid pigem just seda lääne muusikat, mida meil oli vähevõitu.
J-K.R: Kuidas sa sattusid Collage’i tegema? Sa oled ju ka selle bändi nime autor.
A.E: See oli konservatooriumi ajal, kõik võisid laulda… (Parandab ennast kiirelt) …No ma ei tea, kas kõik ikka päris ka. Aga TÜ Kammerkooris laulsime päris huvitavaid asju, ehkki kontserte ei andnud, vahel harva mõnes koolis. Raivo Dikson tuli ühel päeval konsi koridoris minu juurde ja küsis, kas ma ei tahaks ka vokaalansamblisse laulma minna. Esimesed proovid oli pedas mingis klassiruumis ja igasuguseid lauljaid vooris sealt läbi. Võib-olla oma paarkümmend tükki.
(Rõõmuga) See vokaalharmoonia kõlas nii kaunilt kõrvadele, kui ta oli puhtalt lauldud. Dikson võttis päris rasked asjad esialgu – näiteks üks Lembit Veevo viiehäälne lugu. Siis tulid juba jazzilood… Aga jazz tuli minu juurde tegelikult juba enne, muusikakoolis. Meil olid kursusel sellised tegelased, kes tegutsesid juba siis jazzmuusikutena – kui olid 15–16-aastased: Raivo Tammik, Peeter Kardna, Aarne Vahuri. Kuskil toimetas siis ka Uno Naissoo, kes mulle küll tunde ei andnud. Peeter Kardna oli mingil ajal paljude bändide väga hea pianist. Raivo Tammikust rääkimata, kes käis palju ka välismaal juba ja tema juures sai plaate kuulata. See oligi suurem tõuge, siis olin 17–18, kui jazziga lähemat tutvust tegin.
J-K.R: Kuidas sa rock’n’roll’i peale ei sattunud, paljud sinu eakaaslased koperdasid selle otsa? Kunagi rääkis su abikaasa Vormsi Enn mulle, et temal oli ikka ka rock’n’roll, mitte jazz.
A.E: Rock’n’roll on ka väga tore, aga seda üle kolme loo ei saa kuulata, muutub tüütuks. Ma mäletan keskkooli ajast, kuidas koolipidudel oli vähemal üks või kaks rock’n’roll’i pala, kus poisid ja tüdrukud saalis väänlesid. Ja neil olid kitsad püksid. Rock’n’roll peomuusikana oli omal kohal. See on ka tähtis, et inimene oma päevastest muredest eemale saab ja välja elab. Kes vaatab pudelisse, kes tantsib ennast tuliseks ja kandub nii-öelda teise maailma. Erinevatel muusikastiilidel on oma roll – kellele nad mida pakuvad.
Vahemärkus: Meenub kohe üks naljakas lugu Annest ja Ennust, mida mulle keegi – võib-olla Enn või Anne ise? – kunagi pajatas. Enn polnud siis veel mingi Vormsi Enn, vaid kodanik nimega Enn Mikker. Ja kui ta Annega abiellus, tundus see, et Annest – lauljast, raadiotöötajast jne – võiks saada Anne Mikker, kuidagi LIIGA naljakas. Mikrofoni taga on Anne Mikker. Nojah. See selleks. Anne jäigi Ermiks.
J-K.R: Collage’ist sai ikkagi üsna tuntud number.
A.E: (Mõtlikult) Me olime natuke nagu teerajajad siinses jazzis. Ja selle nime Collage panime sellepärast, et tegime väga erinevaid asju, jazzipalu, tõsiseid eesti palu, Bachi jne. Natuke ka vene muusikat ja rahvalaule. Miksisime oma jazzikeelde. Rahvalaulu seadeid paluti Aarne Vahurilt, kes võttis Diksonilt selle juhtimise aasta pärast üle. Tal paluti teha ka mõned rahvaviiside seaded televisioonile. Ja hakkas see asi meeldima! Ja siis ta Muusikamuuseumis uuris neid laule ja lugusid ning võttis Veljo Tormiselt konsultatsiooni, et kuidas neid ikkagi teha. Et tuum säiliks, aga oleks ikka põnevam! Need tulid tal väga hästi välja ja võiks öelda, et olid oma ajast ikka ees.
J-K.R: Klassikaline jazz on hoopis midagi muud, kui praegu jazzi all mõtleme! Pori Jazz on üks vanemaid festareid, mis järjepidevalt toimunud.
A.E: Kui me arvestaksime oma 1949. aastaga, kui meil toimus esimene festivali mõõtu sündmus, siis oleks me absoluutses tipus.
J-K.R: Aga me ei saa seda arvestada. Mis termini alla jazz mahub? Samas, näiteks Pori Jazzil on lisaks Marcus Millerile või Herbie Hancockile esinenud ka David Burn popbändist Talking Heads.
A.E: See Pori festival on selline roki, popi ja jazzi segu.
J-K.R: Kas Jazzkaarega on nii, et kui keegi sinule meeldib, siis ta siia ka tuleb?
A.E: (Naerab) Päris alguses ei teadnud ma ikkagi ööd ega mütsi – ei festivali tegemisest ega ka sellest, keda peaks sinna kutsuma.
J-K.R: Sul oli alguses Pärnu Fiesta kamp abiks?
A.E: See päris Fiesta kamp ei olnud, kaks aastat aitas Filharmoonia organiseerida, mina pidin raha ja artistid hankima. Lepo Sumera, kes oli kultuuriminister, ütles, et tee oma firma. Siis Kultuurkapitali veel ei olnud. Ma käisin kõikvõimalikest ustest sisse ja välja. Kõige suurema raha, mis siis sain, oli alla 500 dollari. Pisku haaval… Ja kümneid asutusi sai läbi joostud. (Mõtleb) Tol ajal oli see võimalik, praegu saadetaks sind kuu peale. Kogemustega ja õigete valikutega tuli tasapisi ka edu. Kui tuli Kultuurkapital aastal 1994, siis see andis ka mingi baasi. Kuigi läks pikki aastaid, et saada veidikenegi raha juurde. Kogu aeg pidid midagi uut tegema ja ennast tõestama.
J-K.R: Sa oled Jazzkaarest kujundanud absoluutse märgi. Kunagi lugesin ühte Õhtulehe lugu, mis kirjeldas sind, et läksid välismaal mingit lauljat sebima ja sa suutsid talle suruda Jazzkaare voldiku pihku ja ta jäi meediasse pildile, Jazzkaare voldik näpus. Ja see kohe aitas.
A.E: (Pareerib) Tegelikult olen ma väga tagasihoidlik ja ei julge alati mingeid asju küsida või teha. Kui ma jäin ikkagi võlgadesse, siis Erki Haldre lahkel loal – raadio oli kaasorganiseerijaks märgitud – sain reklaami teha Raadio 2-s. Siis olin ma Raadio 2 parim reklaamiagent pool aastat. Ja suur osa sellest rahast läks siis võlgade katteks, nii pääsesin võlgadest priiks.
(Meenutades) Tol ajal sai hommikul telefonitoru kätte võetud, kuhugi helistatud ning päritud, et kas te oma vannidele ei sooviks reklaami teha? Hahahaa! Siis sai see reklaam sisse loetud ja muusika valitud ja ikka korralikud reklaamid tehtud. See kestis umbes pool aastat, siis mu karjäär sellel alal lõppes.
J-K.R: See oli ilmselt kaunis närvesööv? Kui keegi, olles toru otsas nähtamatu, sulle midagi müüb, peab ta olema teflonist närvidega.
A.E: (Noogutab) Telefoni teel firmalt reklaami saada… Ma ei tea, kas suutsin kuidagi nad ära rääkida või tol ajal oli reklaami ka vähe? Ma ei teinud seda kerge südamega. Kogu aeg mõtlesin, et ma pean helistama, see suur kollane paks telefoniraamat oli kogu aeg käe juures, kuhu tegin siis ristikesi, et kellele võiks helistada.
J-K.R: Sa oled selle kõik ise läbi teinud ja tänaseks pole eriti ühtegi inimest, kes ei teaks, misasi see Jazzkaar on.
A.E: (Üsna tagasihoidlikult) Kõik see on ikkagi meeskonnatööna sündinud. Või õigemini – viimastel aastatel eriti! – on meil olnud väga tugev naiskond. Tasapisi sai oma ülesandeid juba delegeerida teistele ning minu roll on siin täna põhiliselt artistidega valikuga seoses. Ja ka siin ei otsusta ma enam ainuisikuliselt.
J-K.R: Kuidas see käib? Sa ütled, et mulle meeldib Marcus Miller, toodagu ta aga Eestisse? Suvaline näide.
A.E: (Vangutab pead) Ikka vastavalt oma võimalustele. Kui palju raha tahetakse – sellest sõltub kõvasti. Artistide hinnad on läinud ikka järjest ülespoole. Hea meel, et neid tippartiste nagu Bobby McFerrin, Pat Metheny jt oleme ka saanud. Pärast koroonat tõusid artistide hinnad hüppeliselt. Sest vahepeal oli paljudel paus, eriti ameeriklased ei saanud Euroopa poole tulla. Ja artist, kes enne maksis näiteks 9000, maksab nüüd 75 000. Vahed on väga suured ja eriti nende artistide puhul, keda nõutakse. Sellega samuti enam ei löö, et Eesti on nii väike ja meie saal on nii väike ja raha on vähe ja palgad on nii väikesed. See alguses ikka ehk aitas.
(Teeb pausi) Aga ma püüdsin kohe algusest peale koostööd teha meie lähimate naabritega. Siis rääkisin ära Kaunas Jazzi, mis toimus muidu maikuus, aga rääkisin ära, et teeme aprilli lõpus kõik koos. Siis Riia festival oli ka vahetevahel nõus kedagi võtma. Soome April Jazz liitus hiljem. On oluline, et muusik saaks mitu kontserti järjest teha.
(Muigab napilt) On ju ka väga roheline mõtteviis, et artistidel, kes tulevad Euroopasse turneele, peab olema võimalikult järjestikku kontserte, näiteks kui turnee toimub Soomes, Eestis Lätis, Leedus jne, sõidavad nad auto või bussiga. Lennuk võtab ikka palju rohkem energiat. Sa pead olema “miljonär”, kui tahta Ameerikast üksi tuua Jazzkaarele mõnda head artisti.
J-K.R: Lähme korra sinna 70-ndatesse tagasi. Sa töötasid Eesti Raadios ikka väga pikalt.
A.E: Jaa! Rohkem kui 50 aastat.
J-K.R: (Uhkelt) Mina olin umbes 17, kui Mari Tarand mind sulle näitas, olin väga kõhevil.
A.E: Ja mõned aastad hiljem sa juba ka kirjutasid midagi Jazzkaare kohta, käisid kontserdil ja…
J-K.R: Toonane raadiotöö oli muidugi samuti täielik kollaaž.
A.E: Raadios olen väga erinevaid asju teinud, just muusikasaadetes. Minu esimene teemasaade oli Édith Piafist. Tegime koos Lauri Leesiga saadet ka ja sealt sai mul alguse see prantsuse šansoonide armastus. Tänu sellele, et minu tädi elas siis veel Prantsusmaal, sain ka neid prantsuse plaate. Tol ajal ei teadnud keegi autorikaitsest üldse midagi, siis oli võimalik plaatidelt magnetlindile ringi võtta ja mängida.
J-K.R: Kuidas juhtus, et sina olid Eestis ja sinu sugulased Prantsusmaal?
A.E: Emal oli suur perekond ja tädi Valve oli noorem õde ning läks lihtsalt sinna tööd otsima, juba enne sõda. Ta ei olnud sõjapõgenik, aga leidis endale poolakast mehe ja sai lapsed – siis loomulikult juba prantslased. Ja üks täditütar töötas naftaplatvormide planeerimisega ning tema pojad omakorda panganduses ja disainivaldkonnas.
J-K.R: Kas keegi neist eesti keelt ka räägib?
A.E: Täditütred veel rääkisid natukene. Aga nende lapsed enam ei räägi, nii on.
J-K.R: Välismaa sugulane nõukaajal! 1980-ndate lõpus teadsid kõik Plaadimäel, kellel on välismaa sugulased. Muidu ju ei saanudki!
A.E: Paar korda sai Prantsusmaal siis käidud ja tõin ikka paarkümmend plaati kaasa. Aasta võis olla 1977 või 78. Esialgu ei saanudki minna, ei lastud, kui üliõpilane veel olin, aga kui kool läbi, siis kuidagi sai.
J-K.R: Kirjutatud meediat tsenseeriti oluliselt kõvemini, sest sellest jääb ju jälg, kui oled trükkinud ajalehte. Aga raadiosaade hajus “õhku”. Ja öeldi, et raadios oli mõnevõrra vabam olla. Kuidas sina seda tajusid?
A.E: (Noogutab) Oli mõnevõrra vabam küll, aga totakaid reegleid jagus ikkagi terve pinu. Glavlit oli see ametkond seal kõige ülemisel korrusel, kes pidi kontrollima, kas kõik on ikka õige. (Muigab) Näiteks… No teinekord tuli lihtsalt lugude pealkirjad ära muuta. Ei võinud kirjutada, ütleme, et laulu pealkiri on “Hõbedane ikoon”. Nõukogulik suhtumine kirikusse, eksole. Siis sai sellest “Hõbedane talisman”. Et ei oleks usuga seotud. Neid pealkirjadega juhtumeid oli mitmeid. Mõnda aega tegin ka Moskva saateid ja siis ei tohtinud olla ka rahvariideid, orelipalu, maikellukesi. Väga totraid piiranguid leidus.
J-K.R: Algul oli Jazzkaar Tallinna Jazzfestival.
A.E: Esimesel aastal tal ei olnudki õiget nime! Olid lihtsalt jazzi ja bluusi päevad Tallinnas. Kuna üks Gruusia bänd tahtis kangesti tulla, siis mõtlesime, et paneme üritusele nii bluusi kui jazzi. Aga selle bluusi otsimisega läks mul veidi hapusti. Teisest aastast sai juba Jazzkaar nimeks pandud, see tulenes jaskarist. Eero Raun pakkus välja Jaskar ehk külapidu. Mulle tuli kohe pähe, et miks mitte Jazzkaar. Mina mõtlesin seda kaart kohe, mis ühendab publikut ja stiile. Ühendav kaaremärk. Teine asi, et mitte alati pikalt välja öelda, Tallinna Rahvusvaheline Jazzifestival. Jazzkaarest saab kohe igaüks aru.
J-K.R: Kas Vormsi Enn oli nime suhtes väga skeptiline?
A.E: (Nõustudes) Enn oli nime suhtes kohe VÄGA skeptiline. Talle seostus see kohe autoga. Jazz Car. Et mis jazziauto? Ta oli suur bluusi-sõber, kollektsioon oli väga mahukas ja Vormsis kõlas bluus õuel täie võimsusega.
(Mõtlikult) Aga nüüd on seal vaikus…
J-K.R: Kuidas sa Ennuga üldse kokku said?
A.E: Eks ikka Collage’is. Dikson ilmselt teda tundis ja kutsus ta bändi manageriks. Võib-olla oli Enn üks esimesi managere üldse.
J-K.R: Enn? Vau, mida ta tegi?
A.E: Põhikirja tegi, Collage’i märgi tegi. Esinesime ehitusmalevates, EÜE-des, pika tuuri tegi. Üht-teist ikka tegi. Aga koos Diksoniga lõppes ka tema karjäär ära. Mingi ettekujutus tal ikka oli, mida peaks tegema. Aarne Vahuri ajal oli Collage esimene ansambel, kes pärast Tšehhi veriseid sündmusi nii-öelda esindas Nõukogude Liitu Tšehhimaal. Eks me esinesime rohkem sellistes sõbralikes kohtades. Pärnu rahvatantsuansambel Kajakas esines ka. Muidu – tolle aja repertuaaris olid lahedad popjazzlood, mida me ka laulsime, see liin oli samuti päris tugev.
J-K.R: Anne, sa teed Eesti üht kõige ägedamat festivali. Kuidas suhtud progerokki, diskosse või punki? Mis on kõik bluusist biitmuusikasse ja sealt omakorda laiali hargnenud oksad.
A.E: (Mõtlikult) Mulle lähevad korda pigem prantslased, Dalida, Becaud, Léo Ferré, Jacques Brel… Esialgu tundus disko või punk väga vaibakloppimise muusika. Progerokk samas on väga kuulatav, seda ei saa pealiskaudselt võtta, sinna peab süvenema… (Kergelt) Aga ma pole seda väga kuulanud! See tutvumine käis ka palju selle järgi, millised plaadid raadiosse tulid. Kontserte ei olnud võimalik kuulata ja rahvusvahelist telekanalit mul ka polnud.
J-K.R: Aga punk? Kuidas sina pungi tuleku vastu võtsid. Propeller näiteks, mis küll polegi punk?
Propeller on äge sõnumiga bänd ja seda on vahete-vahel hea kuulata. Volkonski on geniaalne multitalent.
A.E: (Naerab rõõmsalt) Propeller oli väga naljakas ja tore! See mulle meeldis. Sex Pistols oli isegi raadios olemas. Aga igale poole ei tohtinud seda toppida. Osa lood on okei, ehkki ma ei ole punkkontserdile kunagi sattunud.
