TARTU KUI VEDUR: Tartu kujutava kunsti näituse ajendiks oli Tartu kuulsus Eesti maalikunsti pealinnana vähemasti 1960. aastate lõpupooleni, mil hakati rääkima tugevate noorte maalijate põlvkonna esilekerkimisest Tallinnas. Tartlaste ülevaatusnäituse koostaja Mai Levin aitab orienteeruda ajas, mil Tartul oli meie kunstis kanda ehk palju suurem roll kui täna.
Kunstnikud ja kriitikud sõitsid 1960. aastate algupoolel Tallinnast Tartusse Kunstnike Liidu tellitud bussidega, hiljem omapead Tšaikaga (1964. aastast Tallinna ja Minski vahet sõitva rongiga, mitte kõrgnomenklatuurile mõeldud luksusmasinaga) või isiklike autodega, et vaadata alates 1955. aastast Tartu Kunstimuuseumi korraldatavaid Tartu kunsti aastanäitusi või muuseumi koostatud isiku- ja grupinäitusi.
Millised olid Tartu 1960-ndad
Tellishoone Vallikraavi tänav 14 – kunstimuuseumi asupaik alates 1945. aasta lõpust – oli koht, kuhu kunstisõbrad Tartus kõigepealt sammud seadsid, aga uuema kunsti näitusi hakkas järjest tihedamini korraldama ka 1959. aasta lõpul valminud Tartu Kunstnike Maja, nüüdne Tartu Kunstimaja.
Tartu Kunstimuuseumi praeguse hoone kahe korruse kaheksas väheldases saalis on püütud edasi anda mälupilti 1960. aastate kujutavast kunstist Tartus ja selle olulisematest tegijatest. Kümned tolleaegsetel näitustel esinejad sellesse ekspositsiooni ei mahtunud. Siiski on seal esindatud 51 kunstnikku ja veel kolme tööd on lülitatud kataloogi.
Viimase albumiosas leidub 188 reproduktsiooni ja kunstielu peegeldavate fotode kõrval elavdavad teksti veel viie teose reproduktsioonid. Eesti- ja ingliskeelse teksti sissejuhatav osa annab põgusa ülevaate Tartu kui kunstikeskuse ajaloost 19. sajandist sõjajärgse ajani, sisaldades üldtuntud fakte.
Välismaalasest näitusekülastaja ei pruugi ju teada, et näiteks ülikooli juures 1803. aastal avatud joonistuskool muutis linna mitte ainult tolleaegse Liivimaa kubermangu, vaid kogu Vana-Liivimaa, st ka Eesti- ja Kuramaa üheks tähtsamaks kunstikeskuseks Riia kõrval.
Ta ei pruugi teada, et 19. sajandi teisel poolel kujunes Tartust eesti rahvusliku kultuuri häll, kusjuures ühtaegu jätkus linnas baltisaksa kultuurielu.
Raskuskese kaldub põhja poole
Aga me ei mõtle ka ise alati sellele, et juba 20. sajandi algul hakkas Tartu mõnevõrra loovutama oma tähtsust Tallinnale, kus asutas 1903. aastal oma ateljeekooli Ants Laikmaa, loodi 1907. aastal Eesti Kunstiselts, mis käivitas 1912. aastal joonistuskursused ja asutas 1914. aastal Tallinna Kunsttööstuskooli (alates 1922. aastast Riigi Kunsttööstuskool, praeguse Eesti Kunstiakadeemia eelkäija).
Tallinn oma Kujutava Kunsti Sihtkapitali ning laiema ostjaskonnaga hakkas pallaslasi ligi tõmbama 1930. aastatel ning sinna siirdusid paljud ka sõjajärgsetel aastakümnetel. Mõned jätkasid küll esinemist Tartu kunsti näitustel, näiteks Varmo Pirk. Tartus esitasid oma loomingut ka teistes Lõuna-Eesti linnades elavad kunstnikud, näiteks Juhan Muks ja Enn Volmere.
- aasta sügisel koondati kõrgem kunstiõpetus Tallinna ERKI-sse (Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti, mille Tartu osakond toimis aastani 1955), samal aastal tööd alustanud Tartu Kujutava Kunsti kool (1960. aastast Tartu Kunstikool) hakkas andma rakendusliku kallakuga keskharidust, olles küllalt paljudele õpilastele ettevalmistuseks ERKI-sse või Tallinna Pedagoogilisse Instituuti astumiseks.
Kool andis tööd osale Tartu Riikliku Kunstiinstituudi, hiljem ERKI lõpetajatest. Tartu Kunstikooli osa Eesti kunstihariduses ja Tartu kunstielus ei tohi kindlasti alahinnata.
Pallaslased ja muutumised
- aastate Tartu näitustel andsid olulisel määral tooni sõja eel ning ajal Pallase ja Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused lõpetanud kunstnikud. Nad olid tegelikult veel täies loomejõus: aastal 1960 oli näiteks Juhan Püttsepp 62, Aleksander Vardi 59, Rudolf Sepp ja Gustav Raud 58, Alfred Kongo 54, Johannes Saal 49, Elmar Kits 47 ja Linda Kits-Mägi 44 aastat vana.
Püttsepp ja Vardi hakkasid oma uusasjalikkusest mõjutatud laadiga silma paistma juba 1920. aastatel. 1930. aastatel esindas Püttsepp Pallase koolkonna seda suunda, mida võiks nimetada poeetilise realiteedi maalimiseks ja mida iseloomustas lopsakas värviküllane romantilise valguse- ja varjukäsitlusega maalimislaad. Sellesse suunda, mille kujunemisele andsid kümnendi algul tõuke Andrus Johani ja eriti Kaarel Liimand, sulandusid ka Gustav Raud ning Rudolf Sepp.
Vardist sai 1930. aastate teisel poolel prantsusepärase impressionismi hilisõitsengu peamine esindaja eesti maalis Adamson-Ericu kõrval. Prantsuslik-impressionistlik suund leidis 1930. aastate lõpu ja 1940. aastate alguse Pallases uusi järgijaid, nende seas Alfred Kongo, Elmar Kits ja Linda Kits-Mägi.
Nende suundade vahel polnud Pallase koolkonnas teravat piiri: impressionistlikumaid, värvi mõjul rajanevaid töid maalisid ka nn poeetilised realistid, kelle suhet tegelikkusega jagas põhiosas omakorda impressionistide tiib. Puhtakujulisim ekspressionist koolkonnas oli põhjamaiselt raskemeelne Johannes Saal.
Ekspressionistlik eksalteeritus ühines impressionistliku käsitluse ja naivistliku tunnetusega Eduard Kutsari teostes. Ekspressionistlikke jooni võib leida mõlema suuna esindajate loomingus, kes andekate isiksustena olid vastuvõtlikud muutustele ümbritsevas elus ja kunstis.
“Karmi liini” kerge puudutus
- aastate lõpul ja 1960. aastate algul nõukogude kunsti laiemalt haaranud nn karm stiil puudutas “vanu pallaslasi” kergelt, andes õigustuse ekspressiivsemale maalilaadile. Selgemini eristatava stiilina, mis üldistas tugevasti vorme ja värve, rõhutades pindade-kontuuride rütmi, avaldus see sõjajärgsete põlvkondade puhul.
Tundub, et kunsti arengu teatud kunstlik pidurdatus nõukogude perioodil, pealesunnitud reserveeritus uute suundade suhtes tuli “vanadele pallaslastele” omamoodi kasuks: nad said rahulikult küpseda, välja arendada oma isikupärased laadid. Seejuures ei jäänud mõned “vanad pallaslased”, esmajoones Vardi ja Kits, ka abstraktsionismist puutumata.
Vardi esimene abstraktne töö pärineb aastast 1958. Tartu Kunstimuuseumi poolt 1994. aastal korraldatud näitusel “Elmar Kitse fenomen” sai selgeks, et tema 1966. aasta (pool-) abstraktsete tööde näitusel oli üsna pikk eellugu, alates sürrealistlikult nägemuslikust maalist “Meenutused” (1946). Tema jaoks oli vahest oluline Ado Vabbe naasmine Tallinnast Tartusse 1956. aastal: Vabbe tegi tollal sahtlisse esemetuid maale, tema märkmikes on abstraktseid kompositsioonieskiise ning Kits tundis muidugi 1910.–20. aastate avangardistliku Vabbe loomingut, millest kõneleb vabbelik kujundus Gustav Suitsu luulekogule (1958).
- sajandi teise poole Tartu kunstis on selgelt tajutavate tähistega arenguliin: Ado Vabbe – Elmar Kits – Andrus Kasemaa – Peeter Allik.
Kunstiuuendused Tartus 1960-ndatel
Ilmar Malin, kelle sünnist täitub tuleval aastal 100 aastat, mille puhul Tartu Kunstimuuseum kavatseb keskenduda sürrealismile, seisis veidi omaette oma intellektuaalse sürrealismiga, mille ilme hakkas kujunema kümnendi lõpupoolel.
Kunstiuuendus Tartus seondus esialgu tema, Efraim Allsalu ja Kaljo Polliga, kelle 1964. aasta grupinäitus oli esimene selletaoline noorte kunstnike esitlus Tartu Kunstimuuseumis. Allsalus nähti 1960. aastatel noorema põlvkonna vapilooma, nagu Kits oli seda vanema põlvkonna puhul; tema portreed ja kompositsioonid on tugevad ka 1970-ndatel. Kaljo Polli loomenatuurile oli karmi stiili aeg soodsaim. Neile järgnesid Lola Liivati ja Kaljo Põllu etteasted – esimesel küll juba 1950-ndate lõpus alustatud abstraktse ekspressionismi ja assamblaažidega, teisel – värskelt avastatud op- ja popkunstiga.
Kaljo Põllu tegevus ülikooli kunstikabineti juhatajana ja ülikooli kohviku kujundajana üheks Tartu kunstielu keskuseks oli silmanähtav tollalgi.
Tartu “viltune maja”
Seevastu Ülo Sooster ja tema Tartu sõpruskond astusid rambivalgusse alles 1971. aastal Soosteri postuumsete näitustega Tartu Kunstimuuseumis ja Tallinna kunstisalongis ning Valve Janovi – Kaja Kärneri näitusega Tartu Kunstimuuseumis, ehkki nooremad kunstnikepõlvkonnad olid nende radikaalsemast loomingust suures osas informeeritud. Nende roll 1960. aastate kunstis võeti põhjalikumalt luubi alla alates 1990. aastatest.
Tartu kunstihoone ehk “viltune maja” on väga armas ja vajalik ning oleks tore, kui seda pärast SüKu valmimist ei ohverdataks mõnele järjekordsele toidukohale, vaid jäetaks näiteks 19. sajandi kunstile ehk ka baltisaksa kultuurile üldse.
Seal on raske suurte kompositsioonide ja raskete kujudega toimetada. Seetõttu ongi kõnealusel näitusel suhteliselt kergekaaluliselt esindatud skulptuur – üheksa kujurit eesotsas eesti skulptuuri korüfee – Anton Starkopfiga. Graniite võib küll näha, jalutades Raadil või botaanikaaias. Näitus hõlmab ainult kujutavat kunsti, aga Tartus peaks nähtav olema ka seal tehtud ja tähelepanuvääriv tarbekunst. Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumil ei ole seda vara nagunii kuskile panna.
Lõpetuseks tänan koostajana Mari Kurismaad harmoonilise näitusekujunduse, Inga Heamäge 1960-ndatele sobiva kataloogikujunduse ning Tartu Kunstimuuseumi kollektiivi igakülgse abi eest.
Viltuse maja lugu
- aastal ehitati Raekoja plats 18 krundile 3-korruseline võlvitud keldriga kivimaja koos kõrvalhoonete, talli ja tõllakuuriga. Hoone müüdi 1819. aastal vürstinna Auguste Helene Barclay de Tollyle (kuulsa väejuhi, vürst Mihhail Barclay de Tolly abikaasale), mistõttu kutsuti seda hoonet veel kaua Barclay majaks. Hoone vahetas peagi veel mõned korrad omanikku, kuni 1879. aastal ostis selle apteeker Theodor Köhler, kes rajas maja esimesele korrusele apteegi, mis tegutses majas järjepidevalt enam kui sajandi. Apteegis töötas rahvakirjanik Oskar Luts.
1950.–1960. aastatel asus teisel korrusel kunstikooli noormeeste internaat, kus elasid praegused tunnustatud Eesti kunstnikud Kaarel Kurismaa, Tiit Pääsuke jpt.
Pisa torni meenutav kalle on tekkinud majale hoone ebaühtlase aluse tõttu. Kogu Tartu vanalinn on rajatud soisele Emajõe kaldale ning majade vundamendid toetuvad enamasti puitparvedele. Sajandite jooksul on põhjavee tase langenud ning maja üks külg madalamale vajunud.
Legendi järgi vajunud maja tugevamini kaldu pärast praeguse Kaarsilla kohal asunud Kivisilla õhkulaskmist Teise maailmasõja ajal.
- aastatel teostasid Poola restauraatorid hoones ulatuslikke restaureerimistöid, mille tagajärjel on hoone vajumine peatatud. Maja kalle on 5,8 kraadi, mis on suurem kui Pisa tornil.
Tänaseks on “viltune maja” aga kõigi jaoks ikkagi Tartu Kunstimuuseumi hoone. Ja Tartu kunsti sümbol.
