SALAVAATLEJA KAAMERASILMAGA: Heikki Leis on kunstnik, kes pildistas fotosarja „Eesti meister“, mis jäädvustab inimesi, kes teevad veel asju oma kätega ja sellisel tasemel, mille kohta võib julgesti öelda – kunst. Kindel on ka see, et Leis lendab oma fotodega Eesti meistritest maailmas laia kaarega. Juba praegu. KesKus palus autorilt meistreid ja selgitusi meistrite kohta.
Mul on tutvusringkonnas päris palju kunstnikke ja muidu toredaid meistreid ning mulle on alati meeldinud käia nende stuudiotes või töökodades. On põnev jälgida, mida ja kuidas nad seal askeldavad ja näha ka pooleli olevaid teoseid. Lahe on ka vaadata neid töökodasid, et kuidas mõnel on seal selline boheemlaslik korralagedus, teisel jälle kõik piinlikult korras ja iga tööriist oma koha peal. See kõik on nagu üks võlumaailm ja meistrid siis võlurid. Nii tekkis kunagi mõte, et peaks neid meistreid jäädvustama hakkama. Põnev ju näha ka kunsti köögipoolt ja näidata, kuidas nad seal loovad. Paljud ametid on tänapäeval vaikselt kadumas ning neid asendavad aina enam arvutid ja robotid. Seda enam tundus, et oleks vajalik sellist käsitööoskust esile tõsta ja väärtustada. Nii ma siis vaikselt mõtlesin erinevate erialade peale ja hakkasin otsima meistreid, keda pildistada.
Tuntud ja tundmatud meistrid
Tahtsin, et ei oleks ainult kaunite kunstidega tegelevad meistrid, vaid et nende hulgas oleks ka selliste argisemate alade esindajad nagu juuksur, lihunik, kokk, automehaanik jne. Muidugi oli tähtis leida huvitavaid karaktereid ja et oleks nii mehi kui ka naisi, noori ja vanu. Paljud tegelased on meile juba tuttavad kunstnikud, aga tahtsin, et oleks ka selliseid, keda enamik inimesi ei tunne, et nende töid ning isikut veidi tutvustada. Pidin arvestama ka nende tööruumidega, et seal oleks ruumi pilti teha ja valgust sättida nii, et pilt ikka kõnekas jääks. Nagu öeldud, osa olid mul juba enda tuttavad meistrid ja paljudeni juhatasid sõbrad-tuttavad. Kui kellelegi oma projektist rääkisin, siis anti väga positiivset tagasisidet ja pakuti välja meistreid, keda võiks jäädvustada. Neid, keda pildistada ja tutvustada, oleks meil muidugi sadu, aga valik tuli teha ning nii nad sinna raamatusse said.
Üheks piiranguks sai ka see, et pildistasin filmile, mis on üsna kallis lõbu – fotoraamatu väljaandmine on ju üldse väga kulukas. Samas on mõningad piirangud teinekord head ja panevad sind ennast loominguliselt rohkem pingutama ja keskenduma. See puudutab just filmile pildistamist. Olin enda jaoks enam-vähem paika pannud, mitu filmitäit ma ühest meistrist pildistan. Seetõttu peab kõik rahulikult läbi mõtlema, et pilt õnnestuks. Tulemust näeb ju alles siis, kui filmid on ilmutatud, aga teisalt lisab see põnevust. Eks tuli sedagi ette, et mõnikord miski ei õnnestunud ja pidin uuesti pildistama või tekkis mingi uus idee, kuidas asju veel paremini teha. Juhtus sedagi, et labor, kus filme ilmutati, keeras midagi pekki ja tuli uuesti teha. Kogu projekti peale kulus pea neli aastat.
Paljud ametid on tänapäeval vaikselt kadumas ning neid asendavad aina enam arvutid ja robotid.
Heino Kalm, hambahaldjas
Heino on üks väga värvikas tegelane, kellel on suur süda, et aidata teisi inimesi. Ta nimelt teeb hambaproteese, aga mitte nii, nagu seda tavaliselt ette kujutatakse. Ta ei tööta kuskil arstikabinetis, vaid eelistab tööd teha vabas looduses ja päikese käes ning tal on ka täitsa omad töömeetodid. Ta teeb oma tööd tasuta või väga väikese summa eest. Tema enda jutu järgi anti talle see ülesanne, kui ta kõõlus kuskil kahe maailma vahelisel piiril. Peale hammaste tegemise meeldib talle ka pilli mängida ja näidelda. Tema mängis filmis „November“ Rehepappi ja vilksamisi võib teda näha veel mitmetes filmides. Kui teda viimati nägin, oli tal käsil hoopis kirjatöö: nimelt kirjutas ta oma stsenaariumi „Rehepapi“ ainetel.
Ervin Juht, lihunik
Ma tahtsin, et selles raamatus oleks võimalikult erinevaid meistreid. Et ei oleks ainult kaunite kunstidega tegelevad meistrid, vaid ka selliste argisemate ametite esindajad nagu lihunik, juuksur, kokk jne. Ka nemad on oma ala tõelised profid, kes on ametit õppinud ning lihvinud aastaid, kui mitte aastakümneid. Lihuniku leidmine polnudki nii lihtne, kuna tänapäeval töötavad nad suurtes tehastes ja selliseid väikseid lihakarne eriti enam polegi, kuna igasugused euro- ja sanitaarnõuded ei lase neil vabalt tegutseda. Ervin teeb oma tööd Tartu turuhoones ja peale liharaiumise naudib ta väga suhtlemist müüjatega. Muidugi naudib ta ka liharoogade valmistamist.
Mico Goldobin, tattoo-meister
Kui enamik pilte selles sarjas on tehtud kuskil stuudios või töökojas, siis Micoga käisime hoopis metsas pilti tegemas. Talle lihtsalt meeldib aegajalt teha oma tööd kuskil vabas looduses ja siis kasutab ta handpoke-tehnikat, mis tähendab, et ei ole elektri peal töötavat aparaati, vaid iga punkt tehakse käsitsi nahale. See oli meil üks erakordselt mõnus ja lõbus väljasõit Taevaskoja kandis – tegime lõket, jõime teed, Mico toksis sõbrale pilti, mina pildistasin, koer Jüri pani lihtsalt hullu.
Terje Lillmaa, tekstiilikunstnik
Terje on ehe näide, kuidas teatud oskusi antakse edasi põlvest põlve. Ta olevat õppinud heegeldamise enne selgeks kui lugemise. Eeskujuks oli talle vanaema ja kogu ümbritsev seto kultuur, mille keskel ta kasvas. Ta on ka ise välja andnud raamatu pitside tegemisest. Peale pitsi heegeldamise koob ta kangastel kaltsuvaipu ja linikuid ning punub ka vöösid ja paelu. Portree tegemiseks pani ta selga oma uhked seto rõivad ja medalid, nii nagu sealsetel naistel kombeks.
Stella Soomlais, nahakunstnik
Selle sarja pildistamise juures pöörasin suurt tähelepanu ka meistrite kätele. Käed on ju meistri tähtsaimad tööriistad ning võivad inimese kohta rääkida nii mõndagi. Öeldakse, et käed on peale näolapi inimesel teine kõige iseloomulikum kehaosa. Stella on oma tööd teinud ja asju ajanud nii hästi, et tal on nüüd lausa oma kaubamärk, mille eest kannab hoolt terve naiskond. Et kõik ikka sujuks, nõuab firma juhtimine palju tähelepanu ja sebimist. Seda rohkem tunneb ta rõõmu, kui saab ise käed nahatööle külge panna.
33 absoluutset meistrit
Fotograaf Heikki Leis pildistas projekti tarbeks omal alal andekaid viimased kolm aastat, jälgis meistrite argiaskeldusi ja püüdis kaadrisse nende tööhoos käsi. Tema fotod valmivad viisil, mis väärtustab kaduma kippuvat käsitööoskust – pildistamist filmilindile. Kõrvuti Priit Pärna, Edward von Lõnguse, Tanel Veenre ja teiste juba tuntud kunstnikega jõudsid tema fotoraamatusse pildiseeriates ka muude elualade tõelised tipud – inimesed, kes hoiavad tänini elus näiteks kellassepa, rätsepa, lihuniku või topisetegija elukutset. Kokku 33 meistrit.
