Tegelased:

Ilvi Liive – Eesti Kirjanduse Teabekeskuse juht

Armin Kõomägi – metseen ja kirjanik

Kairi Keso – ajalehe KesKus toimetaja

 KIRJANDUSE EKSPORDIST: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus otsustas toetada eesti eksporti ja andis 200 000 euro eest ettevõtjatele kasutada rändrahnu. Armin Kõomägi otsustas toetada kirjanduse eksporti ja andis kirjanikele kasutada 40 000 eurot. KesKus’i toimetaja Kairi Keso käis Eesti Kirjanduse Teabekeskuses asjaosalistelt uurimas, mida selle raha eest tänapäeval ka saab.

Kairi Keso (K.K): Mida saab tänapäeval 40 000 euro eest?

Ilvi Liive (I.L): Kultuurkapital on juba alates 1990-ndate lõpust toetanud eesti kirjanduse eksporti erinevatesse maailma keeltesse. Armin tuli selle rahaga ja koostöös Kultuurkapitali juures oleva Traductaga (Traducta on fond, mis rahastab eesti kirjanduse tõlkimist võõrkeeltesse) sai loodud fond, mis praeguse seisuga kannab pealkirja The English Wallet. Fondi eesmärk on toetada eesti kirjanduse tõlkimist inglise keelde.

K.K: See summa ei ole sugugi väike…

I.L: Meeldiv on see, et summa hakkas iseeneslikult paisuma. Tänu sellele, et Armin pani oma eraraha sinna fondi sisse, lisas Kultuurkapital sellele omalt poolt sama summa juurde. Kui me siiamaani oleme opereerinud mõnekümne tuhande eurose aastatoetusega, siis lähima aasta jooksul paisub see kokku 112 000 euroni. Mis on selles sektoris uus tase.

Armin Kõomägi (A.K): Me ei teadnud ette, et kulka panustab samaväärse summa. See on nendest igati väärikas. Ma arvan, et see võib olla tulevikus oluliseks lisamotivatsiooniks, et eraraha kultuuri juurde meelitada.

K.K: Kui palju eesti raamatuid tänu sellele ingliskeelseks saab?

I.L: Kuna see toetus ja uudis on sedavõrd värsked, siis praegu ei oska täpselt öelda. Igale ingliskeelsele proosaraamatule, mis välja antakse, tuleb lisaks tõlketoetusele ka väljaandmistoetus 4000 eurot.

A.K: Aga siit saabki suures plaanis vastuse, et keskeltläbi plaanitakse anda 4000 per raamat – seega, lisa 80 000 on jämedalt 20 raamatut. Mis aja jooksul need õnnestub teha, see on iseasi.

K.K: Kuidas tehakse valik, milliseid eesti kirjanike teoseid inglise keelde tõlkima hakatakse? Kas Armin ütleb?

I.L: Eks ikka välismaa kirjastajad valivad ise parima eesti kirjanduse hulgast kõige sobilikumad teosed välja. Kaldun arvama, et loosi läheb rohkem ikka uuemat kirjandust, kuigi ei ole välistatud, et leitakse ka mõni päris ammune raamat. Seda ei tea kunagi.

A.K: Kui on olemas fond 20 raamatu reaalseks toetamiseks, tähendab see, et tutvustada tuleb palju rohkemat. Õnnestumise protsent on umbes 10. Selleks, et 20 raamatut ingliskeelse lugejani jõuaks, tuleb kirjastajatele tutvustada ligi 200 eesti kirjanike teost.

K.K: Kuidas välismaa kirjastajad pihta saavad, milline eesti teos hea on, kui neid keegi veel tõlkima pole hakanud? Kas nad ostavad põrsast kotis?

I.L: Selleks tulebki tohutult eeltööd teha. Tõlgime katkendeid raamatutest, tellime nende kohta sisukokkuvõtteid ja artikleid, mis neid kajastavad. Ja laseme kõik selle inglise keelde panna. Anname välja katalooge, tutvustusi ja siis läheme kogu selle materjaliga Londoni messile.

Siis on veel võimalus, et keegi on originaalkeeles raamatu kogemata läbi lugenud ja soovitab kirjastajale. Paratamatult kipuvad need olema tõlkijad. Me ei tohi unustada seda, et tõlkija on muidugi väga hea soovitaja, aga samas on ta kirjastaja jaoks töövõtja. Tõlkidega heade suhete hoidmine on selles äris meie jaoks ülioluline.

Kui raamat on juba mõnes suures keeles olemas, siis tema levitamine teistesse keeltesse on palju lihtsam. Seepärast ongi tähtis, et võimalikult palju eesti kirjandust inglise keeles välja antud saaks.

K.K: Kes need tõlkijad on? Ja mis nipiga nad selle meie veidra haldjakeele on ära õppinud?

I.L: Tõlgitakse ilukirjandust ikka alati emakeelde. Nad on kõik välismaalased ja inglise keel on nende emakeel. Mõned neist elavad ka Eestis, kuid enamik siiski mujal.

Eks nende avastusretked eesti keele juurde on väga erinevad. Andsime mõni aeg tagasi isegi tõlkijate lugudest raamatu välja. Suur erinevus on vanema ja uuema põlvkonna tõlkijatel. Väga tihti tulevad nad Soome kaudu – kes oli soome keele ära õppinud, siis avastas, et üle lahe on veel üks veider keel ja koht. Tulid laevaga siia ja eestlased võlusid nad ära. Muuseas, juba nõukaajal tehti seda väga mõjusalt ja osavalt. Nii tuli näiteks Cornelius Hasselblatt – üks tuntumaid eesti kirjanduse saksa keelde tõlkijaid. Tänapäeval leitakse meie kultuur üles ka vene keele kaudu.

K.K: Mis on kõige eksootilisem keel, millesse on eesti kirjandust tõlgitud?

I.L: Tõlgitud on heebrea keelde, hindi keelde, hiina ja jaapani keelde. Mitte palju, aga on. Luulet on tõlgitud baski keelde.

K.K: Kas sul on mõningaid näiteid, mis on need eesti kirjandusteosed, mis on välismaal popiks osutunud?

I.L: Viimase aja kõige populaarsem raamat välismaal on siiski Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“. See raamat sai Prantsusmaal väga, väga populaarseks ja müüginumbrid osutusid üle ootuste suureks. Tegemist oli Prantsuse mõistes väikese kirjastusega, kes selle riski enda peale võttis. Muuseas, enne oli pea kümme kirjastust ära öelnud, kes hiljem pettunult hambaid krigistasid. Ja sealt hakkas see raamat edasi minema ka muudesse keeltesse. Kohe, kohe on ilmumas saksa keeles, inglise keeles ilmus ta Ameerikas. Aga näiteks „Rehepapp“, mis ilmus selle sama kirjastaja juures, ei leidnud samasugust vastuvõttu. Kindlat edu valemit ei ole olemas.

K.K: Mine tea, äkki „Rehepapi“ põhjal tehtud film osutub rahvusvaheliselt nii popiks, et kogu seisma jäänud tiraaž müüakse kärinal maha.

I.L: Tõepoolest, sellised asjad võivad abiks olla. Muuseas, Jaan Kross on olnud läbi aegade kõige tõlgitum autor. Tema on ikkagi tipp, kuigi tema teosed on tänapäeva maailmas suht keerulised. Tal ilmub praegu Inglismaal „Kolme katku vahel“.

Kaasaegsetest autoritest on kindlasti Rein Raud, tema viimased kolm raamatut on kõik leidnud ingliskeelse kirjastaja. Siis Indrek Hargla, kellel on kaks teost väljas. Isegi eesti luulel on minekut. Kristiina Ehini ja Doris Kareva luulekogud tulevad välja. Meelis Friedenthali „Mesilased“ on maailmas väga hästi vastu võetud. Sellega on kummaline lugu: Eestis on ta peaaegu tundmatu, aga välismaal läheb päris hästi.

A.K: Paljude sinu mainitud raamatute tegevus toimub ajaloos. Kas päris ajaloos või väljamõeldud ajaloos, kusagil kaugel, mitte tänapäevas. Kas võib öelda, et Eestile hakkab selline kuvand tekkima, et siit tuleb ajaloolisi lugusid. Kui Rootsi on muutunud viimasel ajal kriminulli-riigiks, siis Eesti on ajalooliste romaanide maa.

K.K: Armin, küsiks suusakommentaatori kombel, et mis tunne on hoida käes enda kirjutatud võõrkeelset raamatut?

A.K: No mul on ilmunud ainult see üks novell inglise keeles, see oli selline väike suur tunne. Ärimehena ma täiesti mõistan kirjastusi – ega nad ei tee seda niisama pulli pärast. Siin on vaja mingisugust asjade kokkulangemist, õnne on vaja. Autor oma raamatut kirjutades ei mõtle rahvusvahelisele edule. Kui keegi hakkaks siin kirjutama raamatut sellise mõttega, et see Ameerikas avaldatakse, siis see on tühi töö. Niimoodi sihtida ei ole mõtet.

I.L: Minu meelest on üks raamat, Õnnepalu „Harjutused“, mis mõjub eestlasele, nagu oleks välismaalasele kirjutatud. Aga ta ei osutunud rahvusvaheliselt sugugi edukaks. Samas, Kivirähki „Ussisõnad“ on kirjutatud ju puhtalt eestlastele. Ja müüs välismaal nagu mühiseb.

K.K: Eesti on teadupärast digitaalne pioneer. Kas e-raamatu tulemine on ka midagi muutnud?

A.K: Kirjastuslepingutesse kirjutatakse e-raamat sisse, aga ühtegi edulugu ette näidata ei ole. Autorina ei tunne ma, et sellel mingit mõju oleks.

I.L: Raamat on ikka paberraamat.