VABRIKU SEMINAR ESITLEB: Vabriku Seminari Podcast on Toomas Saarepera iganädalane Youtube’i saade, kus külalisteks käivad eestlaste targad sõbrad, tuttavad ning muidu ühiskondlikult tuntud ja värvikirevad inimesed. KesKus valib igakuiselt välja ühe saate ja toob selle kokkusurutud kujul ära. Podcast #32 – kliimaaktivist Kristin Siil.
Toomas Saarepera (T.S): Sina oled siis Eesti Greta Thunberg? Saan ma õieti aru?
Kristin Siil (K.S): Nii tahetakse sildistada jah. Ega mul selle vastu midagi ei ole, võib ka nii öelda jah.
T.S: 15. märtsil 2019 tulite te välja loosungiga, et koolinoored ei taha õppida tulevikuks, mida ei tule… Mida see tähendab?
K.S: See on jah üks neist loosungitest, ma eeldan, et mingi artikli pealkiri oli siis see. See räägibki kliimakriisi ja keskkonna üldisest olukorrast ehk siis tulevikust, mida ei ole tulemas… Et mis mõtet on käia koolis, mis mõtet on õppida tavalisi aineid, omandada haridust, minna ülikooli, saada töö, teha korralikult tööd, elada oma elu eeskujulikult, kui samal ajal meil on keskkonnakriis, meil on kliimakriis. Pole üldse kindel, kas meil kümne aasta pärast, kahekümne aasta pärast on puhast õhku, mida hingata, puhast mulda, milles toitu kasvatada, puhast vett, mida juua. Kogu see igapäevaelu ja kõik need mured… Et kas see kooli kontrolltöö saab tehtud ja kas ikka see kool saab ära lõpetatud, kõik need asjad muutuvad vähetähtsaks selle kõrval, mis praegu maailmas toimub.
Sellepärast ütlesimegi, et pole mõtet õppida selleks tulevikuks, mida ei ole tulemas, ja meie prioriteet on siis võidelda selle nimel, et meil oleks turvaline kliima, et meil oleks puhas keskkond, kus elada ja teine prioriteet on minna kooli ja teha neid teisi asju.
T.S: Kas sa usud, et me saame kliimat muuta?
K.S: Jah kindlasti, sest meie, inimesed, oleme seda juba teinud. Kui vaadata graafikuid, siis meil on temperatuuri kasv, meil on CO2 sisalduse kasv. Alates sellest, kui me tööstusrevolutsiooni ajal hakkasime kasutama fossiilseid kütuseid… inimesed hakkasid siis neid välja võtma, inimesed hakkasid siis neid põletama ja CO2 põhjustab kasvuhooneefekti, mis põhjustab kliima soojenemist – nii et jah – inimene suudab küll kliimat muuta oma tegevusega.
T.S: Jah, sellest ma saan aru, et halvemuse poole me saame muuta, aga paremuse poole… Et mida need teie õpetajate vanused, meievanused, et mida me peaksime siis tegema?
K.S: See kas on võimalik, või ei ole, selles on erinevad teadlased erineval seisukohal – ühed ütlevad, et juba on kõik pekkis, et enam ei ole võimalik seda tagasi pöörata, meil on juba suur katastroof ootamas. Aga igal juhul on seda vaja teha. Kas see siis on võimalik või ei ole, aga me peame andma endast absoluutse maksimumi, et seda teha, sest muidu ootavad meid tagajärjed.
Aga mis meie sõnum on, noh esiteks lõpetada ära see, mis on põhjustanud selle halva olukorra. Ehk lõpetada fossiilkütuste kasutamine – ja et see võimalik oleks, on meil vaja kasutada teisi energiaallikaid, meil on vaja vähem tarbida.
Seda olukorda saavad kõige kiiremini muuta ikkagi poliitikud, sest nemad saavad teha otsuseid, mis muudavad terve riigi käitumist. Kui nemad otsustavad, et me enam põlevkivi ei kasuta, me paneme püsti tuulikud, me nüüd kasutame ainult taastuvenergiat, siis terve Eesti ongi kohe taastuvenergiale üle läinud. Nüüd: mida tavaline inimene teha saab lisaks sellele, et oma tarbimisharjumusi muuta ja keskkonnasõbralik olla? Saab teadvustada seda probleemi, uurida selle kohta, leida enda jaoks need põhjused üles, mõista seda, ja kui see mõistmine on olemas, teadlikkus on olemas, siis nõuda samamoodi neid muutusi. Rääkida sellest, nõuda, et need muutused toimuksid poliitikas kiiremini, sest tegelikult need on võimalikud, meil on need lahendused… Mida ei ole, on poliitiline tahe ja piisavalt palju inimesi, kes on valmis nendeks muutusteks. Kes nõuaksid neid muutusi.
T.S: Mitmes eelnevas saates jõudsime ka teiste külalistega järeldusele, et igal juhul see ligi 90% fossiilkütustest sõltumine peab muutuma. Samas on see kõigile ju selge, keegi ei vaidle ju vastu…
K.S: Tegelikult vaieldakse küll vastu ja sellepärast ma ju seda üle räägin… Tahaks loota, et see on sulaselge, aga ei ole!
T.S: Mida siis üritatakse selgeks teha? Et põlevkivi tootmine on kasumlik ja et põlevkiviõli tootmine on kasumlik ettevõtmine…
K.S: Jah. Keskkonnaministeeriumis, kus hiljuti käisin, seal on stend seina peal, kus on kirjas, et oluline on põlevkivi väärindada. Et tuleb toota põlevkiviõli, et see tähendab vähem CO2 ja rohkem energiat, kuid see ei ole lahendus. Lahendus on selline tegevus lõpetada.
Selleks, et me saaksime kliimasoojenemise ühel hetkel paremuse poole pöörata, et ta hakkaks ühel hetkel siis jahenema või et me piiraksime seda piisavalt, siis me peaksime veel muutuma kliimanegatiivseks. Ehk me ei tooda neid emissioone juurde, vaid et me jõuame nulli ja me veel vähendame neid. Kuidas seda teha, seal on jälle erinevad tehnoloogiad. Väga lihtne tehnoloogia näiteks on puu, mis seob süsinikku…
T.S: See on siis kasvav puu, mitte küttepuu?
K.S: Kasvav puu. Küttepuu… Puid kasutatakse kütteks liiga vara, raiutakse tihti maha veel enne, kui nad võiksid veel kasvada ja siduda veel rohkem süsinikku ja see on eraldi suur teema.
T.S: Teil saab nüüd 15. märtsil esimene aasta…
K.S: Jah, 2019. aasta 15. märtsil toimus esimene suur meeleavaldus.
T.S: Ja samas võetakse Euroopas Green Deal või kliimalepe nüüd seadusena vastu. Mida see seadus kohustab inimesi tegema?
K.S: Ma ei ole üldse kindel, mida ta iga konkreetset inimest kohustab tegema. Mul on tunne, et see on üks järjekordne selline lepe, mis ei kohusta kedagi midagi tegema, nagu oli ka Pariisi kliimalepe.
T.S: Pariisi kliimalepe sõlmiti 2015. Mis seal tehti või ei tehtud?
K.S: Sinna tulid 197 või 198 riiki üle maailma kokku ja otsustasid, et meil on vaja tegeleda kliima soojenemise probleemiga, et meil on vaja hoida temperatuuritõus võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga alla kahe kraadi Celsiuse järgi, või kui on võimalik, siis alla pooleteise kraadi.
T.S: Kõik noogutavad selle peale…
K.S: Kõik noogutasid – on küll, siis mindi laiali ja meil endiselt soojenemine kasvab. Vähesed riigid on võtnud seda piisavalt tõsiselt. Mul on tunne, et need lepped ei ole piisavalt siduvad, et kui me nüüd neid ei täida, et siis keegi läheb vangi või peab midagi maksma. Niikaua kui seal ei ole mingit tagatist, niikaua need jäävadki sellisteks ilusateks juttudeks.
T.S: Kas teil, noortel inimestel, on mõni helgem pilt ka silme ees?
K.S: Meie liikumises on ka erinevad inimesed ja kahel inimesel ei ole ka samad vaated. Kuid meil on ka ühised eesmärgid, näiteks et Eesti muutuks kliimaneutraalseks aastaks 2035. Kuid kuidas seda saavutada, see on erinev. Mina näen seda nii, et selle probleemi algpõhjus on ületarbimine, aga samuti ka ebaõiglus riikide vahel, sotsiaalne ebaõiglus. Ma loen ka erinevaid tulevikustsenaariume, mis kõiguvad väga masendava tuleviku ja vähem masendava tuleviku vahel. Ühed usuvad, et tehnoloogiad võimaldavad meil ennast välja leiutada sellest probleemist, et leiame mingid viisid toota energiat mitte millestki ja sama mõnusalt ja sama mugavalt edasi elada.
T.S: See on vist usu küsimus, et kas vaba energia eksisteerib või mitte?
K.S: See on võib-olla pime usk tehnoloogiasse, aga samas kunagi ei usutud ka, et inimene võiks lennata. Hea on uskuda ja loota, et midagi on tulemas, aga mis mina näen, et on reaalsem, on see, et me peame oma tarbimises tagasi tõmbama…
T.S: Kuidas inimestele öelda, et hakake nüüd elama halvemini? Mis on see sõnum meie põlvkonnale? Mida meie saame teha? Peale prügi sorteerimise.
K.S: Ma ei ole sellega nõus, et me peaksime ütlema inimestele, et nad peaksid elama halvemini. Ma näen seda pigem sellise kogukondliku elamisena. Et meie asulad oleksid rohkem hajutatud. Et meil ei oleks suuri linnastuid…
T.S: Et maale?
K.S: Jah. Tuleks elada maalähedasemalt, kasvatada oma toitu ise… Et me poleks sõltuvad suurtoodangust, mis hävitab elurikkust ja keskkonda, vaid tarbime kohalikku. See ei pea tähendama halvemini elamist. Kuna me elame linnades ja ei ole enam nii looduslähedased, siis tekib rohkem ka vaimse tervise probleeme. Me teame ju uuringutest, et metsas käimine mõjub meile hästi. Õues toimetamine, aiamaal kartuli panemine ja kõik see on meie oma tervisele ka hea, on meie vaimsele ja füüsilisele tervisele hea…
T.S: Kuidas see jaotub, et on inimesed, kes noogutavad, on nõus ja teevad seda, mida nad ikka teevad, ja kui palju on neid, kes kuulavad, mida sa räägid ja tõepoolest midagi muudavad? Kas sul on ülevaade, et üldse toimub selline asi?
K.S: Mul kindlasti ei ole sellist ülevaadet, et kui palju see, mida ma räägin, kedagi mõjutas või ei, aga enamasti on see nagu protsess, et inimesed oma peas jõuaksid selleni, et võib-olla ma peaksingi vähem tarbima. See on meil nii ajudes sees, et majandus peab kasvama, rohkem palka peab saama, asju peab juurde ostma, rohkem peab olema. Et see kohale jõuaks, see on protsess ja ma ei usu, et ühe vestlusega oleks võimalik kedagi ära veenda. Aga iga vestlus võib algatada selle protsessi, et ta lõpuks saab aru, kui keegi juba kahekümnendat korda räägib, et tuleks vähem tarbida.
T.S: Kuidas teil meediakajastusega on?
K.S: Meid on üllatavalt hästi kajastatud. See on iseenesest uudisväärtuslik asi, kui noored tulevad koolist ära ja lähevad streikima. See äratab tähelepanu, kutsutakse rääkima…Meie tegevus on läbi meeleavalduste, läbi oma tahte näitamise ja inimeste teadlikkuse tõstmise ja tegelikult võiksimegi rohkem koostööd teha teiste liikumistega, nagu ökokogukonnad…
T.S: Kas te siis ei tee?
K.S: Kõik Eesti keskkonnaorganisatsioonid räägivad, et meil on vaja teha rohkem koostööd, aga keegi ei saa täpselt aru, kuidas see koostöö võiks välja näha. Kõigil on mingit infot või on mingeid vahendeid, aga et see infovahetus paremini töötaks…Kõik tahavad oma asja ajada ja kõik on harjunud omaette punnitama, info ise üles otsima… Ma ei teagi, kuidas paremini teha.
T.S: Millal ja kuidas Greta Thunberg üldse välja ilmus?
K.S: Enamik teab teda sellest, et ta hakkas streikima ja kooli minemise asemel istus Rootsi parlamendi ees, nõudes kliimateemalisi muutusi. Streikimise mõte sai alguse sellest, et 2018. aastal osales ta kliimateemalisel esseekonkursil, kus ta sai oma kirjandiga esimese koha. Seda korraldanud ajalehe kaudu võttis temaga ühendust üks organisatsioon, kes tahtis kliimamuutuste suhtes midagi ära teha.
T.S: Need olid noored inimesed?
K.S: Need olid noored inimesed jah. Saadi kokku ja otsustati, et võiks teha midagi koolis sees. See mõte Gretale meeldis. Ta oli juba 13. eluaastast nende teemade peale mõelnud…
T.S: Aga kust talle sellises vanuses sellised mõtted tulid?
K.S: Ma ei tea, kust talle sellises vanuses need mõtted tekkisid. Internetis on hästi palju infot, koolis räägitakse keskkonnast-kliimast… Ju siis see kuskilt tuli. Ta üritas kõigepealt oma vanematele selgeks teha, kui kriitiline olukord on, aga nad ei võtnud vedu ja siis ta oli üsna meeleheitel. Kui siis tuli see streikide mõte, siis ta oli rääkinud ka teiste noortega, et teeks midagi sellist, aga edutult. Augustikuus ta otsustas, et okei, ta läheb siis üksi. Tegi plakati rootsikeelse kirjaga „koolistreik“ ja istus kaks nädalat enne Rootsi parlamendivalimisi iga päev seal parlamendi ees…
T.S: Tegi poppi?
K.S: Tegi poppi ja jagas flaiereid, kus oli info selle kohta, miks kliima muutub, mis tagajärjed on… Ja pärast seda kahte nädalat, kui olid valimised ära olnud, andis oma Instagrami lehel teada, et ta hakkab igal reedel seda tegema, kasutades hashtag’i fridays for future ja sealt põhimõtteliselt hakkaski kogu see liikumine sotsiaalmeedia kaudu levima. Sealt said teised riigid asjast teada ja hakkasid omakorda gruppe looma.
T.S: On tal mingid telgitagused täiskasvanud niiditõmbajad?
K.S: Kõigil on ju abijõud. Tal on vanemad kodus, tal on sõbrad ümber…
T.S: Vanemad on kahel käel… toetavad?
K.S: Kusjuures see võtabki aega, aga lõpuks ta jõudis selleni, et… Ta ema on ooperilaulja ja otsustas ka mitte enam lennata ja ei saanud enam ooperit laulmas käia ümber maailma…
T.S: Lennukiga lendamine on kahjulik…
K.S: Lendamine on keskkonnale kahjulik ja ema annab nüüd kontserte seal, kuhu ta saab rongiga või bussiga minna. Isa käis kaasas, kui ta Ameerikasse reisis purjekaga (ÜRO-sse kõnet pidama). Ma tean, et tal on teadlastest toetusgrupp, kes vaatab ta kõnesid üle. Aga niipalju, kui ma teda tunnen, siis see, et keegi üritab niite tõmmata või et ta selle eest raha saab… Ma ei näe seal midagi rohkemat, kui et teda üritatakse mustata, sest tema vaated ei sobi teatud seltskonnale.
Ma olin ka alguses umbusklik ega mõelnud kohe, et oh, lähme ja teeme ka! Ma ikka kuulasin üsna kriitiliselt, aga kui ma keskendusin neile faktidele ja sellele sõnumile, siis ma sain aru, et see peab paika. Et peab ka tegema hakkama.
Vabriku Seminari avatud ruum
Vabriku Seminar on ruum. Enamasti elab ta Vabriku 12 asuvas Tallinna Kammerteatri saalis. Samas on ta ka arvutiekraanil Youtube’i kanalil, mobiiltelefoni mälus Spotify’s ja Apple’i Podcastis, Facebookis ja Instagramis.
Igaüks, kes oskab arvutisse toksida sõnapaari „Vabriku seminar“, võib sellest osa saada.
Selles ruumis juhtuvad erinevad asjad.
Üheaegselt toimub näiteks raadio avalik salvestus, teleülekanne ja teatrivorm, mida kõike saab kokku võtta sõnapaariga „jagatud uudishimu“.
Vabriku Seminari Podcasti esimene avalik salvestus toimus 7. jaanuaril 2019. Järgnesid „Kõutsi külalised“ (Hardo Pajula vedamisel) ning see nimekiri pole kaugeltki suletud! Seminaris leiavad aset ka teiste ettevõtete ja kodanike organiseeritud üritused – lahtised ja kinnised, piletiga ja ilma, söögiga ja joogiga. Vabriku Seminar austab Ilfi ja Petrovi vaimus kriminaalkoodeksit.
Peter Brook on oma raamatus „Tühi ruum“ kirjutanud: „Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja
