TALLINNA LINNAARHIIVI PIKK LUGU: Dunkri Lonni oli Tallinnas 1930. aastate algul üsna tuntud lõbunaine ja sai postuumselt ehk veelgi tuntumaks. Ent tema elu oli täis traagilisi keerdkäike ning lõppes õige kurvalt – ta leiti tapetuna oma segipaisatud korterist. Sel ajal esines tapmisi tänasest kümmekond korda sagedamini. Prostituudi mõrvar hukati.
Lonni, kelle õige nimi oli Anna Maria Anspuu (ka Anspu ja Hanspuu) sündis Lõuna-Mulgimaal Halliste kihelkonnas Vana-Pornuse vallas jõuluõhtul, 24. detsembril 1878. aastal. Ta oli oma vanemate Jüri ja Mareti neljas, viimane laps. Isa Jüri Anspuu oli sündinud Saaremaal, kuid tema vanemad olid hiidlased. Jüri oli tulnud mandrile sulase ja kraavikaevajana teenistust otsima. 37-aastaselt võttis ta naiseks teenijatüdruku Mareti – lapsega tüdruku, kellel oli 8-aastane vallaspoeg Märt. Anna Marial (nimetame teda edaspidi ainult Annaks) oli lisaks poolvend Märdile veel kolm vanemat venda, kellest täisealiseks sai vaid vend Jaan. Kui Anna oli 3-aastane, suri isa Jüri rinnahaigusesse. Sama aasta oktoobris abiellus Maret lesestunud mehevenna Juhaniga, kes tõi perekonda veel kolm last. Perekonnal puudus püsiv elukoht, rännati talust tallu, sinna, kus parajasti sulast ja teenijatüdrukut vajati. Kui ka Juhan neli aastat hiljem palavikku (?) suri, jäi Maret nelja lapsega ilmselt jõukal Mulgimaal vaesusesse ja viletsusse. Juba 15-aastasena pidi tütar kodust lahkuma – teenijatüdrukuks Viljandi linna. 1899. aastal oli ta teenijatüdrukuks Polli vallas, kus ta pidi peremehelt töötasu Pöögle vallakohtu kaudu välja nõudma.
Kuidas Annast lõbunaine sai
- aasta paiku asus Anna elama Peterburi. Suurlinn pakkus vaestele Eesti tüdrukutele hea õnne korral päris hea palgaga teenijatüdruku, lapsehoidja jms töökohti. Lisaks sai õppida keeli, peeneid kombeid ja kasulikke majapidamisoskusi.
Annal nii hästi ei läinud. Teadmata põhjusel vallandati ta majateenija kohalt. Uut töökohta ta ei leidnud, rahatuna ei saanud ta ka Eestisse tagasi pöörduda. Üks tuttav vanem naine viis nälgiva neiu lõbumajja, teenides kupeldajalt selle eest 5 rubla. Nii saigi Annast lõbunaine.
- aastal pöördus siis 37-aastane Anna tagasi Eestisse ja asus elama Tallinna. Tema elukohaks oli Dunkri tn 21 (praegu Dunkri 11). See on neljakordne kivimaja Dunkri ja Rataskaevu tänava nurgal.
Maja kolmandal korrusel Anna elaski. Pime ja kitsas Dunkri tänav oli vanalinnas selline kahtlane koht, kuhu korralik inimene hilistel õhtutundidel hea meelega jalga ei tõsta. Nagu abielulehe ajakirjanik ilmselt küll liialdades kirjutas, valis „Lonny omale elukohaks pealinna kõige hirmsama koha – Dunkri tänava, kus ta tuhandetele jagas oma tülkaid kallistusi“. Eks selliseid kohti oli Tallinnas ka teisi ja aguleis veel hullemaidki. Aga Dunkri tänaval elas ka mitmeid Anna ametiõdesid, kes olid temast märksa nooremad. 1921. aastal elasid samas Dunkri tn 21 korteris 2 veel 25-aastane Lisette, Dunkri 13 majas korteris 10 olid ulualuse leidnud 24-aastane Marie ja 38-aastane Marie – kõik ilma ametita, ning sama maja korteris 7 elas 25-aastane käsitööline Ella. Millal ja miks Anna hüüdnime Dunkri Lonni sai, pole teada.
Inflatsiooni kirves
- aastaks oli kokkuhoidlik Anna kogunud umbes 3300 tsaarirubla. See oli vägagi suur varandus. Hea veohobune maksis tollal 100 rubla, lüpsilehm 60 rubla. Haigla arsti ja gümnaasiumiõpetaja kuupalk oli näiteks umbes 80 rubla.
Mais 1919 kehtestati Eestis ainukese maksevahendina Eesti mark. Tsaarirubla oli võimalik markadeks ümber vahetada, kuid seda eriti ei tehtud, sest ka marga väärtus langes kiiresti. Vene paberrubla väärtus langes aga veel kiiremini ja 1921. aasta jooksul muutus selle väärtus olematuks. Anna hoidis oma säästetud 3300 rubla alles. Seda sai uhkuse või kurvastusega tuttavaile näidata, kuid osta ei saanud selle eest enam midagi. Nii purunes Anna unistus oma vürtspoest või agulimajast.
- aastal (teistel andmetel 1928. aastal) asus Anna elama Dunkri tn 5 majja pööningukorterisse nr 4. See oli kitsas kolmekordne maja, kuhu igale korrusele mahtus vaid üks korter põrandapinnaga umbes 25 ruutmeetrit. Pööningukorter, mis koosnes köögist ja toast, oli pisut väiksem oma 20 ruutmeetriga. Katusealuses oli lubatud sisse seada ka puukuur. Kui teiste korterite üür 1930. aastate algul oli 25 krooni, siis Annal kulus üüriks ainult 5 krooni. Alumisel korrusel tegutses 1930. aastate alguses arsti haridusega saksa preili Karin Toboni ajaleheäri. Nr 2 ja 3 olid elukorterid. Kaaselanikega oli Annal sõbralik läbisaamine ning need iseloomustasid teda kui heasüdamlikku ja rõõmsameelset naist, kes oma vanusest märksa noorem paistis. Näiteks jagas ta ärist ostetud ajalehti lahkelt naabritega, kes selle arvel (tervelt 6 senti päevas) kokku hoidsid. Samuti andis Dunkri tn 5 elanik maja teisel korrusel elavale perekonnale 50 krooni laenu.
- aastal maksis Anna oma tuludelt pesupesijana isegi väikest tulumaksu, olles sellega küll ilmselt Tallinna jõukaim pesupesija ja triikija, kuna enamik nii väikese sissetulekuga inimesi tollal tulumaksu ei maksnud. On teadmata, kas Anna sai lisatulu pesupesemisest või oli see pigem mõeldud tema põhitulude n-ö legaliseerimiseks.
Uus suurem summa
Kliente Annal jätkus. Mitmed olid tema juures käinud ligi 15 aastat järjekindlalt. 1932. aastaks oli Anna Tallinna majaomanike panka arvele kandnud ligi 3000 krooni. See polnud nii suur raha kui sama summa tsaarirublades, kuid märkimisväärne ikkagi. 3000 krooni oli tollase keskmise kuupalga järgi nelja-viie aasta teenistus, kuid madalapalgaline majateenija teeninuks selle summa 15 aastaga. 1938. aastal maksis näiteks sõiduauto Opel Kadett 3100 krooni. Anna unistuseks oli väikese vürtspoe asutamine linna ääres, kus vaikselt vanadusepäevi veeta. Selleks oleks ehk kogutud säästudest jätkunud. Abielluda ta ei kavatsenud.
- aastal algul märkasid tuttavad, et 54-aastane Anna on sageli rõhutud meeleolus, närviline ja kurvameelne. Ta kurtis naabritele, et kardab oma katusekambris üksi olla, kuna seal on hakanud kummitama. Soovides alustada uut elu, palunud ta oma tuttavaid, et need viiks ta päästearmeesse või kirikusse, kuid sellist inimest siiski ei leidunud. Raske on oletada, miks ta ise kirikusse minna ei saanud, aga näib, et ta polnud Tallinnas ühegi koguduse liige.
Mõrv ja pärijad
- veebruaril leiti Dunkri Lonni oma korterist tapetuna. Mõrvar oli korteri pahupidi pööranud, kuid ära oli viidud ainult ohvri pangaraamat ja isikutunnistus, pisut sularaha, mõned ehted ja 2 inglise šillingit.
Tallinna vaeslastekohus kirjutas 18. märtsil 1932 üles Anna Hanspuu vara: ligi 3000 krooni sularaha ja umbes 250 krooni eest vallasvara. Nimekirja ei kantud Anna pisikest valge-mustakirjut koerakest Tsellot ja pole ka teada, mis temast sai. Dunkri Lonnist mahajäänud vara inventarinimistu võib pakkuda ehk mõningast sotsiaal- ja olmeajaloolist huvi.
Vara ainupärijaks oli Anna poolvend Peeter Abja-Paluojast. Vara taotles ka Anna kaugem hõimlane, tema isehakanud onupoeg Mart. Tekkinud äge tüli ja vaidlus ning Anna pärandvara pärast käidi neli aastat kohut, enne kui Peeter poolõe vara üle võttis.
Dunkri Lonni mõrvar
Neljapäeval, 25. veebruaril 1932. aastal kell 12 paiku tuli Tallinna Majaomanike panka Harju tn 29 (praegu on sellel kohal nõukogudeaegne maja Harju 5) leinalooriga keskealine naine. Ta esitas pangaametnik Andrei Sephansile (1905–1947) Anna Anspuu hoiuraamatu, paludes terve hoiusumma väljamaksmist. Ametnik täitis sellele summale tšeki, millele naine kirjutas A. Anspuu nime. Enne raha väljamaksmist tekkis aga ametnikul naise isiku suhtes kahtlus.
Naisterahvas ulatas talle Anna Anspuu isikutunnistuse. Nüüd küsis ametnik isikutunnistust sirvides, millal Anspuu on sündinud. Sellele küsimusele ei osanud naine midagi vastata. Seepeale läks Sephans kõrvalruumi kolleegidega nõu pidama. Tagasi tulles olid naine ja teda eemal ootav mees pangast kadunud, jättes maha Anspuu hoiuraamatu, isikutunnistuse ja allakirjutatud tšeki. Pangast teatati sündmusest kriminaalpolitseile. Juhtumiga asus tegelema kriminaalpolitsei assistent Paul Eugen Hansar (1897 Roela – 1963 Rootsi Borås). Sama päeva pärastlõunal läks kriminaalpolitseinik Anna Anspuu ehk Dunkri Lonni korterisse Dunkri tn 5 katusekorrusel, kust leiti korteri perenaine tapetuna ja korter segipööratuna. Ansar ja teised politseinikud selgitasid välja Lonni umbes 50 tuttavat või klienti ja asusid neid üle kuulama. Kokku toimus ligi 500 ülekuulamist. Visa töö andis lõpuks tulemusi.
Neljapäeval, 3. märtsil kella 4 paiku pärastlõunal võttis kriminaalpolitsei vahi alla Lillekülas Astri 12 majas elava 36-aastase Aleksander Kerde ja tema naise.
„Viina võtnud harva ja piiratult“
Kinnipeetavad eraldati ja viidi kahes autos ülekuulamisele Tallinna kriminaalpolitseisse Pikk tn 63. Pärast üheksa tundi kestnud ülekuulamist, veidi enne kella üht öösel, tunnistas Aleksander Kerde lõpuks Tallinna kriminaalkomissar Eduard Sernovi (eestistatud Eduard Loovere, sünd. 1884 Erastveres Võrumaal, surnud 4. augustil 1942 Soslova laagris) ja Tallinna ringkonnakohtu prokuröri Gustav Avaldi (1891 Tallinn – 1962 Stockholm) juuresolekul kuriteo üles. Aleksandri naist, kes ülejärgmisel päeval vabastati, röövmõrva kaasosaliseks ei peetud. Väidetavalt tunnistas ta alles öisel vastandamisel oma kuritöö üles. Hiljem karistati teda allkirja võltsimise eest pangakviitungil, millega ta Anna Aunpuu raha pangast välja võtta üritas, 8-kuulise vangistusega. See oli väikseim võimalik karistus sellise õigusrikkumise eest.
Aleksander Kerde oli „keskmist kasvu tüse mees, ilmetu, kuid noorevõitu näoga, iseloomult kaunis julge ja rahulik. Näos peegeldasid vastu hea iseloom ja õrnad jooned“. Ta oli 10 aastat olnud abielus, 8-aastase poja isa. Abielus tülisid ja perevägivalda ei esinenud. Viina võtnud Aleksander harva ja piiratult. Kerde naist kirjeldasid ajakirjanikud: „Varemalt olnud väga nägus, väga korralike näojoontega, tragi ja edasipüüdlik.“ Samas olnud Aleksander Kerdel kuni viimase ajani hea vahekord avalike naistega.
Süüdistati veel ühes mõrvas
Aleksander Kerde oli sündinud Saku vallas saunamehe pojana. Ta õppis Sausti algkoolis. Vabadussõjas teenis ta Eesti sõjaväes 2. ratsapolgu 1. eskadronis. 1920–1925 oli ta politseikordnik Tallinna linna politseivalitsuse VI politseijaoskonnas, st Tallinna vanalinnas. Tema valvepost asus Viru värava juures ja ta valvas peamiselt Viru tänavat. Sellest ajast tundis ta ametialaselt või muus seoses oma ohvrit nn Dunkri Lonnit. 1926. aastal vallandati ta politseiteenistusest kui kõlbmatu isik. Põhjuseks olevat olnud armukese mehe läbipeksmine. Hiljem oli ta ametis leivavedajana, olles igati tubli töömees. Kuid 1927. aasta mais oli Tallinna 2. jaoskonnakohtus arutluse all Aleksander Kerde süütegu – vaiba vargus. Karistuseks määrati talle 3-kuuline vangistus tingimisi. 1931. aastal avas Kerde lihakarni Pelgulinnas Telliskivi tn 46. 1932. aasta algul oli Kerde majanduslik seisukord vilets ja äri pankroti äärel. Vabadussõjast osavõtnuna olevat ta saanud asundustalu Saue vallas, mille kohta täpsemad andmed küll puuduvad.
Kuigi Kerde püüdis Anna Anspuu tapmist esitada kui raha tasumisel tekkinud tüli õnnetut tagajärge, tehti uurimisel kindlaks, et tegemist oli siiski ettekavatsetud röövmõrvaga. Mõrvarelvana oli ta varahommikul oma lihakauplusest kaasa võtnud 2-kilose kaalupommi. Uurijad kahtlustasid Kerdet ka lihunik Jüri Umbergi röövmõrvas Tallinnas. Umberg tapeti oma korteri akende all Väike-Ameerika tänaval sama aasta 20. jaanuaril. Kerde end selles mõrvas süüdi ei tunnistanud ja süütõendid tema vastu ei olnud piisavad. Umbergi mõrvar jäigi tabamata.
Kokku registreeriti 1932. aastal Eestis 319 tapmist, neist Tallinnas 38. Aastatel 1919–1923 pandi Eestis toime keskmiselt 227 tapmist ja tapmiskatset aasta kohta. Alles 1930. aastate teisel poolel kahanes mõrvade arv kaks korda. Aga tapmisi oli tollal Eestis ikkagi märksa rohkem kui tänapäeval. Näiteks 2017 registreeritud kuritegevuse statistika järgi hukkus vägivalla tagajärjel 40 inimest.
Tallinn kuulus 1932. aastal piirkonda, kus jätkuvalt kehtis kaitseseisukord, seega läksid siin toimepandud tsiviilisikute raskemad kuriteod sõjakohtu pädevusse. Aleksander Kerde süüasja arutas sõjaringkonna kohus reedel, 15. aprillil. Kohtuistung toimus Keskvanglas. Juba varakult täitus Patarei tänav rahvamurruga, kellest kohtusaali mahtus ainult väike osa. Enamus pealtvaatajaid-kuulajaid jäi ukse taga kannatlikult protsessi lõppu ootama. Kerde protsessi eesistujaks oli sõjaringkonnakohtu esimees kolonel Gustav Karl Kromel (28. veebruar 1887 Loodna, Luiste vald, Läänemaa – juuni 1942 Tšebarkul, Tšeljabinski oblast) ja prokuröriks kolonel Konstantin Lembit Trakmann (19. november 1889 Tallinn – 14. oktoober 1939 Tallinn). Kaitsjaks oli vandeadvokaat Arnold Jaks (11. veebruar 1895 Narva – 1940).
Surma mõistetud ja täide viidud
Kohtuprotsessil küsitleti kaebealust, loeti ette süüdistusakt, kuulati ära tunnistaja seletused, eksperdi arvamus ja arsti tunnistus ja avaldati asitõendid. Kohtuistung lõppes 15.45. Tunni aja pärast ilmus kohus saali ja kuulutas välja otsuse, mille järgi Aleksander Kerde mõisteti surma mahalaskmise läbi. Eesti tollases kriminaalkoodeksis surmanuhtlust ei olnud, kuid kaitseseisukorra piirkonnas toimepandud raskemad kuritööd läksid sõjakohtu pädevusse. See mõistis õigust sõjaseisukorra seaduste järgi ning oli üsna kärme surmaotsuseid langetama.
Ligi kuu aega hiljem, neljapäeval, 12. mail arutas riigikohus Tartus Aleksander Kerde kassatsioonikaebust sõjaringkonnakohtu 15. mai otsuse peale. Kohtulikul uurimisel olevat selgunud asjaolud, mis põhjustavad kahtlusi tema vastutusvõime kohta. Kerde väitel pannud ta kuriteo toime mingis vaimuhaiguse taolises seisundis, kus kaotanud enesevalitsemise võime. Riigikohus ei pidanud Kerde põhjendusi kaalukateks. Sellega jääb jõusse sõjaringkonnakohtu surmamõistmise otsus. Surmamõistetu võis aga veel esitada armuandmise palve vabariigi valitsusele.
Kümme päeva hiljem – 22. mail 1932 nelipüha ajal viidi surmaotsus täide. Hukkamiskoht asus kusagil Nõmme kõrvalisel kanarbikunõmmel. Teine hukatav oli Põllutööministeeriumi endine ametnik Heinrich Wunder, kes oli röövimise eesmärgil veebruaris tapnud oma kaasametniku Paul Grundi. Mõlemad maeti samasse tähistamata hauda. Poolteist nädalat hiljem, neljapäeval, 2. juunil, kaevati hukatute surnukehad välja ja anti üle nende omastele. Kella nelja paiku õhtul maeti Aleksander Kerde Rahumäe kalmistule Kaarli koguduse osale.
Kuhu maeti Anna Anspuu, pole teada.
