MINEVIK TULEVIKUKS: Brigitta Davidjants käis külas konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses Kanut. Brigittat on juba mõnda aega vaevanud uudishimu – mida see tähendab, kui ühte lausesse mahuvad minevikulised konserveerimine ja restaureerimine ning tulevikuhõnguline digiteerimine.
Seostada mõisteid „konserveerimine“ ja „digiteerimine“ mineviku ja tulevikuga on muidugi meelevaldne, sest tegelikult nii konserveeritakse ja restaureeritakse kui ka digiteeritakse asju ikka järeltulevatele põlvedele. Muide, siinkohal väike definitsioon segaduse vältimiseks. Konserveerimine tähendab esmajoones vigade parandust ja kahjustuste kõrvaldamist, et ese säiliks vaatamiseks tulevastelegi põlvedele. Restaureerimine on aga mastaapsem parandustöö, mis võib sisaldada näiteks puuduolevate osade valmistamist.
Mitmekülgne korrastus
Esimese asjana saan teada, et selline kombinatsioon, mida Kanut pakub, on Eestis unikaalne. „Meil on suur hulk erioskustega spetsialiste ühes majas koos,“ seletab konserveerimisdirektor Kalev Uustalu. See tähendab, et kui mõni ese vajab mitmekülgset korrastamist, ei ole seda vaja ühest linna otsast teise kolistada, vaid piisab korrus alla või üles jalutamisest.
Teisisõnu, kõik maali-, naha-, metalli-, keraamika-, puidu-, tekstiili-, polükroomia- ja paberitööd saab ühes majas ära teha ning tagatipuks tulevastele põlvedele eri tööetapid üles pildistada. Selline lahendus pole mitte ainult mugav, vaid ka ohutum, sest igasugune transportimine võib esemeid kahjustada, alustades muljumistest, temperatuurikõikumistest ja niiskusest ning lõpetades maanteeröövlitega (ja ei ole vaja naerda – kõike võib juhtuda!).
Kus siis tuleb mängu digiteerimine? „Igasugune konserveerimise või restaureerimise protsess vajab jäädvustamist,“ ütleb Uustalu. Niisiis on asjal kaks külge. Emotsionaalses plaanis on eseme omanikul tööprotsessi hiljem tore näha. Professionaalsest aspektist tuleb aga tööde käik fikseerida. „Ka hiljem on vaja teada, milliste materjalidega on tegu, milliseid töövahendeid kasutatakse ja kuidas objekt töö käigus muutub. Digiteerijad jäädvustavadki neid hetki. Kui on vajadus korrastatud eseme juurde kunagi hiljem tagasi pöörduda, siis on ka näha, mida sellega omal ajal tehti.“
Õigupoolest tuli digiteerimine tänavu oma kolmekümnendat tegutsemisaastat tähistavasse Kanutisse kümne aasta eest. „See oli aja nõue ja võimalus,“ ütleb Uustalu. On palju neid, kes tahavad hoidlas olevat asja näha. Ent eseme väljatoomine on alati seotud kahjustamisriskiga. Siinkohal tulebki mängu digitaalne info, mis annab kujutise kohta valdavalt vajalikud teadmised. Hiljem, korrus allpool üht digiteeritud plakatit uurides, ei jää mul muud üle kui nõustuda, sest tõepoolest on ekraanil näha iga viimanegi kui detail.
Kolmemõõtmeline digiteerimine
Tegelikult pildistati esemeid varemgi üles, ent tänapäeval on muutunud tulemuse kvaliteet. Sealjuures on Kanutis nõuded valmivale digifailile märksa kõrgemad kui näiteks muuseumide infosüsteemis ehk MuIS-is. Põhjuseks on tehnika jätkuv areng. „Kui see süsteem tehti, siis olid skannerid viletsamad ja arvutid nõrgemad. Vahepeal on aga IT-areng olnud pöörane. Seepärast tulekski failidele kehtivaid minimaalseid parameetreid muuta,“ ütleb Uustalu. Heatasemeline digikeskuse tehnika maksab kõvasti, kuid tänu riiklikule rahalisele toele oli Kanutil aastaid tagasi võimalik see hankida. Loomulikult on vajalik meie kasutuses olevate seadmete pidev uuendamine. Nüüdisaegne digimistehnika säästab kultuuriväärtusi. Nii ei tohiks näiteks negatiive skannida odava tava-, vaid kallima külmskanneri all, sest esimene kahjustab kuumenedes nii klaasil olevat emulsioonikihti kui ka plastist materjali.
Tänapäeval on digiteerimises tekkinud uued suunad – kolmemõõtmeline digiteerimine. Tõsi küll, praktikasse on see jõudnud väheseis paigus, esmajoones kulukuse tõttu. „Mõte on tore ja tulemus fantastiline. Aga valmivate failide mahud on pöörased,“ ütleb Uustalu. „Esiteks ei ole meil nende säilitamiseks praegu kasutada nii suuri servereid, teiseks ei ole muuseumite seadmed ja ülekandeliinid piisavalt võimsad.“ Eks elame-näeme, mis tulevik toob.
Iga korruse eri soundtrack
Kuidas on kodanikud ja instantsid digialgatuse vastu võtnud? Ikka positiivselt. Tore ju, kui neid asju, mida on digiteeritud, võetakse muuseumikogudest vähem välja ja tänu sellele säilivad need tulevastele põlvedele paremini. Kas inimesed saavad aru vajadusest asju kõigile näppida mitte tuua? „Ikka saavad. Nii muiduhuvilised kui ka uurijad, teadurid, muuseumitöötajad ja tudengid saavad kõik üldjuhulul kasutada kultuuripärandi kohta loodud digiinfot kiiresti ja lihtsalt,“ selgitab Uustalu. Pealegi moodustavad praegu enamiku Kanuti klientidest muuseumid, kus rahvas on asjatundlik.
Eks seda digiteerimise asja võib ju mitmest otsast vaadata – kui arhiivi- ja fotomaterjalid ning käsikirjad paremini säilivad, on konserveerijatel-restaureerijatel omakorda vähem tööd. Sest museaali lihtsalt pole vaja nii tihti korrastada. Samas on muuseumikogudes praegu väga palju konserveerimist vajavaid asju ja nii saavad tegijad suunata oma energia nendele objektidele. Pealegi jäävad alati alles eratellijad, ja nemad tahavad enamasti esemete restaureerimist, teisisõnu soovivad nad asju kasutada või asja selle algses ilus igapäevaseks imetlemiseks eksponeerida.
Sellega oleme oma pika jutu Kalev Uustaluga maha pidanud. Nüüd võtab kuraator Sille Siidirätsep, kes on seda vestlust pealt kuulanud ja nii mõnegi hea kommentaariga rikastanud, mu enda käe kõrvale ja viib maja peale tuurile. Esimesena sammumegi digilaborisse, kus parasjagu askeldab natuke häbeliku moega Jaanus. Muide, maja peal jalutuskäiku tehes selgub, et Kanuti igal korrusel on oma soundtrack – esmalt maandume igihalja rokiklassika pessa, järgmisel korrusel jätkame neoetno lainetel ja kolmandal korrusel tuleb alternatiivsema maiguga poppi.
Sõltuvus objekti suurusest
Küsin Jaanuselt, kuidas on parasjagu töös punaplakat tema juurde jõudnud ja mis ta sellega nüüd teeb. Tuleb välja, et korra aastas esitavad muuseumid Kanutile oma tellimuse. Sille süveneb tellimustesse, hindab seejärel kolleegidega, kui palju Kanut aasta jooksul teha jõuab, ning koostab selle põhjal tööplaani. Kui tööd sisse hakkavad tulema, vaatab ta need üle ja teeb töögraafiku. Näiteks vajadusel konserveeritakse digiteerimist vajav töö eelnevalt – plakati puhul silutakse murdekohti ja puhastatakse see tolmust, et masinaid mitte rikki ajada –, tehakse objektile arvutis eelvaade, määratakse faili suurused ja digiteerimine võibki alata.
Digiteerimise kestus sõltub objekti suurusest. Kui tuleb skannida pigem väikest asja, siis kulub keskmiselt kaks minutit, pikemate töödega võib kuluda tubli pool tundi. Vaatame ekraanilt, kui suur on punaplakati suurus – 369 mega, ütleb ekraan. Sealjuures on plakati digiteerimine pigem lihtne töö. Keerulisemaks läheb asi näiteks maalidega. „Siis tuleb valgust eraldi sättida,“ seletab Jaanus. Veelgi keerulisem on asi n-ö kolmemõõtmeliste objektidega. Nende puhul piirdutakse enamasti teose üles pildistamisega – töö alul, vahepeal ja päris lõpus.
Pärast vaatame ka teistele korrustele. Näen, kuidas Ingrid puhastab sajanditaguse Ericssoni telefoniaparaadi ümbrist roostest ning Kristina konserveerib eelajaloolise väljanägemisega maali raami („Parem on mitte mõelda, mis on nende asjade väärtus“). Jolana näitab mulle Pika Hermanni tipus lehvinud Eesti lippu ja Aire 20. sajandi algusest pärit kaussi, mille mina olen pilgu järgi hinnanud 2000. aastate algusesse. Viljaril on käsil Viljandis avastatud laemaal, mis sai omal ajal üles Eesti esimese vabariigi väljakuulutamise puhul ja jäi seejärel enam kui pooleks sajandiks peitu („See avastati täiesti juhuslikult sealt laest, seepärast ongi nii ära rapitud“). Helmut jällegi osutab restaureeritud ratastoolile, mis jääb dünaamilisuselt küll tänastele alla, ent on oluliselt elegantsem. Ning lõpuks piilun paberiosakonnast vaadet Raekoja platsile, mis on tõeliselt vapustav.
