ARMASTUS VENE KIRJANDUSES. 4. LUGU: Jelena Skulskaja lugudesari vene kirjanduse igavesest teemast – armastusest. Lev Tolstoi Anna Karenina ei otsinud elust armastust, vaid rongi.
Inimesed ei karda tihtipeale mitte seda, mis neid hukatusse viib, vaid hoopis kõrvalisi ja juhuslikke asju. Näiteks, Katariina Suure ajastu vene valgustaja oli veendunud, et suurim kurjus tuleb hambapulbrist. Ta võitles hambapesu vastu viimse elupäevani, nähes valgendamist ja hügieeni määratu kurja – kaasa arvatud süüfilise, mille käes kannatas ise ja millesse nakatas lähedasi naissoost sugulasi – juurena.
Raudtee kui ainus kujund
Raudtee, millega „Anna Karenina“ romaan seotud on (esimene trükk 1875–1877), mõjutas tugevalt romaani tunnetust ning isegi juurutas mõtte, et just nimelt tehniline progress avaldas vene naise moraalile eriti halba mõju, tuues endaga omakorda kaasa pühade abielusidemete purunemise. Tõepoolest, Lev Tolstoi mainib romaanis raudteed, rongi, jaama, vagunit nõnda tihti, et geeniuse pärast hakkab piinlikki – mingeid teisi võrdlusi tal justkui poleks… Ning kas tõepoolest soovib ta meile tõestada, et kõrgilmadaam Anna Karenina lakkas armastamast oma head ja südamlikku meest ning hakkas kokku armukese, ilusa Vronskiga vaid seetõttu, et sõitis ringi rongidega?
Vaatleme lähemalt seda raudteed: selliseid teid, mis viivad armastusse ja surma, me kirjanduses rohkem ei leia. Rong on enneolematult pealetükkiv: perroonil kohtab Anna esmakordselt Vronskit; perroonil näeb ta ette oma hukku. „Halb märk,“ sõnab ta raudteevahi surma kohta; perroonil avaldab Vronski talle armastust; perroonil mõistab ta, et ei armasta enam oma abikaasat; Vronski elu aga kulgeb muutumatult ja peatumatult harjumuspärastel rööbastel…
Kuid kõige hämmastavam: esimene rong „Anna Kareninas“ on mängurong. Ning esimene kukkumine rongi ette on samuti mängult. Romaani alguses Stiiva Oblonski (Anna Karenina lõbus pralletajast vend, kes tabatakse oma naise petmiselt) kuuleb uste taga lastehääli. „„Nad vedasid midagi ja pillasid maha. Ma ütlesin, et katusele ei tohi reisijaid istuma panna,“ hüüdis tüdruk inglise keeles. – „Korja nüüd ise üles!“
„Kõik on segi,“ – mõtles Stepan Arkaditš, „näe, lapsed jooksevad omapead ringi.“ Ta astus ukse juurde ja hõikas neid. Lapsed jätsid laeka, millega nad rongi mängisid, sinnapaika, ja tulid isa juurde.“
Stepan Arkaditši (Stiiva) mängurong paisub, paisub ning muutub korraga tõeliseks – Anna jaoks. Pärast, kui Anna Karenina poja Serjoža klassikaaslased seda kujutavad, naaseb rong oma mänguvormi. Stiiva Oblonski uurib, kuidas Serjoža vahetunde veedab. „Meil on nüüd raudtee,“ ütles ta vastuseks. „See käib nõnda: kaks istuvad pingile. Nemad on reisijad. Üks seisab pingil püsti. Kõik kinnitavad ennast. Võib käte, võib vöödega. Ning jooksevad läbi kõigi saalide. Konduktor on olla väga raske! Eriti kui äkki peatuda või keegi kukub.“
Niisiis, võib-olla alustades ja lõpetades laste raudteemänguga, andis Tolstoi meile vihje, et asi ei ole üldse mitte progressis, mille kaela meile meeldib oma patte ajada?
Kummalised unenäod
Romaanis on mitmeid ennustavaid unenägusid või unenägusid-hallutsinatsioone. Esimest kummalist und näeb romaanis samuti Stiiva: klaaslauad laulavad ning kusagilt ilmuvad mingid väikesed karahvinid, mis on ühtlasi naised. Stiiva frivoolne unenägu kajab Anna maguspatuse painajaga, kus nii abikaasa kui ka Vronski jagavad talle hellust, tema aga selgitab neile naerdes, et nõnda on palju lihtsam ning nad mõlemad on nüüd rahul ja õnnelikud.
Loeme seda lõiku üheskoos: „Ometigi unes, kui tal puudus võim oma mõtete üle, kangastus tema olukord talle kogu oma inetus alastuses. Üks unenägu külastas teda pea iga öö. Ta nägi, et nad mõlemad olid tema kaasad, mõlemad jagasid talle hellusi. Aleksei Aleksandrovitš nuttis, suudeldes tema käsi, ning lausus: küll nüüd on hea! Ning Aleksei Vronski oli siinsamas ja oli samuti tema mees. Ning tema, üllatunud, et varem tundus see talle võimatuna, selgitas neile naerdes, et nii on palju lihtsam ja et nad mõlemad on nüüd rahul ja õnnelikud. Kuid see unenägu, nagu painaja, rõhus teda ja ta ärkas õudusega.“
Mõistan, et Freudi ja psühhoanalüüsini on veel aega, aga kas selle Anna unenäoga Tolstoi mitte ei väitnud, et kõik meie moraalsed veendumused pole kuigi palju tugevamad kui plekist mängukannid rongide ja jaamade näol. Et tsivilisatsiooni kattu on imelihtne maha pesta, kraapida, ning seejärel – see, mida kutsutakse kireks, pühib momentaanselt oma teelt selle, mida kutsutakse armastuseks. Anna Karenina oli pimestatud kirest, kirgedest, ning seetõttu oli isegi armukeselt saadud laps tema jaoks takistuseks, viiendaks rattaks tema enda ja Vronski tunnete vankri all. Ta armastas oma abikaasalt saadud last, sest siinkohal polnud ruumi kirgedele, siin olid tsivilisatsioon, moraal, tugevus, mida keegi ei saanud hoobilt õõnestada, mistõttu ei teadnudki, et see on tehtud papist.
Stiiva Oblonski lugu, millega romaan algab, on esimene paroodiline väljund Anna Karenina loos. Stiival on kõik, nagu ka Annal, kuid seda väikesel, labasel, lustlikul moel, mis ei saa millegi heaga lõppeda. Ent siin on tähtis Stiiva ja Anna loomus, psüühika, taltsutamatu sisemuse keemia.
Nad on vend ja õde, neis mõlemas on perekondlik kalduvus abielurikkumisele („Naine sai teada, et mehel on olnud vahekord nende majas teeninud prantsuse guvernandiga…“). Stiiva naine vastab petmisele nagu Anna meeski – jätkates ise armastamist, ei anna nad vabadust oma jahtunud tunnetega teisele poolele. Üldiselt, Stiiva ei kipugi lahkuma oma ajaviiteobjekti juurde, talle on lihtsalt meeltmööda temast vahetevahel vestelda: „…Saa ometi aru, on kaks naist: üks nõuab ainult oma õigust taga, ja see õigus on sinu armastus, mida sa talle anda ei saa; teine aga ohverdab sulle kõik ja ei nõua midagi. Mida sa pead siis tegema? best online casino Kuidas talitama? See on hirmus draama.“ Ning Stiiva mõistab, et tema abielu Dollyga on hukas. „Polnud muud lahendust peale valskuse ja vale, valskus ja vale oli aga tema loomusele vastik.“ Siin on peaaegu täpne kordus Anna mõtetest oma abielu kohta Kareniniga: „…pole muud lahendust peale vale ja pettuse… kuid ma rebin puruks selle valedevõrgu, millesse ta mind mässida tahab… Kõik on parem valest ja pettusest.“ Teatud demonstratiivse ülepakutusega teatab Tolstoi ka kolmandast tõeotsijast Vronskist: „Ta meenutas kiirelt kõiki neid hädavajalikke vale ja pettuse kordi, mis olid nõnda tema loomuse vastu… Ning talle… tuli pähe selge mõte sellest, et see vale tuleb lõpetada, mida varem, seda parem.“ Teine Anna unenägu sakris habemega mehest, kes sobras oma paunas ja pomises prantsuse keeles, ilmub kõigepealt Vronskile ning alles seejärel Annale endale: sassis habemega taat toimetas kummargil olles midagi ning lausus prantsuse keeles mingeid veidraid sõnu.
Joonte, olukordade, isegi sõnade sarnasus süvendab Stiiva loo absoluutset paroodilisust. (Kaasa arvatud tema naise mõtisklused sellest, kuidas ta ise suudaks mehele truudust murda: „…mõeldes Anna romaanist, kujutas Darja Aleksandrovna endale paralleelselt ette oma, peaaegu samasugust romaani kujuteldava meesterahvaga, kes on sisse võetud temast. Tema, nagu Annagi, tunnistas oma mehele kõike. Ning Stepan Arkaditši üllatus ja segadus selle teate peale pani ta naeratama.“)
Osati on paroodiline ka Vronski: tema enesetapukatse ning see, et paar päeva vankus ta elu ja surma vahel, meenutab lühikokkuvõtet Anna sünnituspalavikust: „…oli üheksakümmend üheksa võimalust sajast, et see lõpeb surmaga.“
Samasugune „perekondlikkuse“ motiiv eksisteerib ka „Kuritöös ja karistuses“, mis ilmus vaid lühikest aega enne, kui Tolstoi tegi algust „Anna Kareninaga“. Dostojevski Avdotja Romanovnal on nagu Rodion Romanovitšilgi kalduvus kuritööle: ta laseb Svidrigailovit ning oleks ta tapnudki, kui relv kinni ei kiilunuks.
Melodramaatiline, südantlõhestav, peaaegu vodevillilik või operetlik stseen Svidrigailoviga on põhimõtteliselt Raskolnikovi poolt toime pandud reaalse mõrva paroodiaks.
Tolstoi poolt mittearmastatud Shakespeare’il oli, muide, kujutis Pyramest ja Thisbést, mida etendavad käsitöölised „Suveööunenäos“, olemas on ka „Romeo ja Julia“ autoparoodia…
Võib-olla annab kalduvus kõige olulisema ja kallima iroonilisele parodeerimisele omaenese teostes geeniusele piiramatuse/karistamatuse tunde, mis on niivõrd oluline tema vestlustes Jumalaga.
Morfiini mulle, morfiini!
Sama järjekindlalt kui raudteest, räägib Tolstoi kõikvõimalikest Anna poolt manustatavatest narkootilistest ainetest.
„Morfiini, morfiini! Andke mulle ometi morfiini!“ palub Anna peale rasket sünnitust, finaalis aga loeme: „Kui ta kallas endale tavapärase doosi oopiumi ning mõtles sellest, et tasub vaid juua terve pudel, et surra, tundus see talle nii kerge ja lihtne, et ta hakkas taas naudinguga mõtlema sellest, kuidas ta hakkab piinlema ja kahetsema…“ Ning veel kord: „Ja nagu ikka, päeval toimetuste ning öösel morfiiniga suutis ta summutada kohutavad mõtted sellest, mis juhtub, kui ta lakkab teda armastamast.“
Muidugi polnud tol ajal hirm narkomaanide ees planeeti veel endasse haaranud ega polnud nõnda kohutav. Kümme aastat pärast Anna Kareninat hakkab narkootikume manustama Conan Doyle’i Sherlock Holmes – niisama igavusest kahe põneva uurimise vahel.
Ent siiski ei teinud Tolstoi geenius Annast juhuslikult narkomaani: Anna langes äärmustesse kõiges – kires, hüsteerias, morfiumis, enesetapus. Ta tahtis alati kogeda tundmatut, enneolematut, tugevatoimelist, skandaali ja katastroofi põhjustavat. Tema jaoks oli oluline mitte ainult Vronskiga ühtehakkamine, vaid selle suhtega kogukonna šokeerimine, ilmumine ooperisse, solvangute väljateenimine (ehk olid need läbielamised tugevamadki kui armastus ise); talle viirastusid Vronski truudusemurdmised mitte seetõttu, et ta neid kartis, vaid uute elamuste, uute tragöödiate soovist. Ta lahustus valu magususes ega suutnud endale selles ära öelda, isegi veendudes Vronski süütuses, käitus ta ikka nõnda, justkui too talitanuks vastavalt Anna süngele ettekujutusvõimele. Mõte surmast jälitab teda mitte soovimatusest elada, vaid sügavast, painavast soovist kätte maksta, karistada Vronskit, sundida teda piinlema ja kannatama kahetsuse käes.
Ta viib kõiki surmapiirini: Karenin püüab end mõttelt, et soovis hirmsasti ja palavalt tema surma. Ka Vronski jaoks on elu talumatu, ta püüdis teha enesetappu, kuid jäi elama ning kuigi Tolstoi sellest otseselt ei räägi, on selge, et Vronski tunneb Annas olematuse ohtu.
Anna Karenina kuristikud olid mõistetavad, kui siis, ehk vaid Dostojevskile, selles haigete, pooleldi meeletute, surma kui ainsa tundmatuse ihkavate loomuste puutepunktis said nad kokku, kaks geniaalset kirjanikku, kes kõiges muus nägid ja mõistsid maailma täiesti erinevalt.
Üldiselt, „Anna Kareninat“ loetakse ka koolides, rääkides lastele sellest, et kauges minevikus polnud naisel õigust oma meest petta ega teda hüljata, isegi kui talle ei meeldinud tema kõrvad. (Lakates Kareninit armastamast, Anna avastas, et tolle kõrvad olid ebameeldiva kujuga ning et ta ragistab sõrmi).
Ning lapsed tunnevad kaasa õnnetule naisele, kellel ei lastud armastada toda, keda ta tahtis. Aga kui lapsed võtavad hiljem vaevaks romaan üle lugeda, näevad nad, et kõige vähem otsis Anna Karenina elust armastust…
