SÕLTUMATU PRILLIPAPA: Filmikriitik Buldooser Tuutu usub, et maailma on Venemaa tuumaarsenalist rohkem mõjutanud vene kultuur. Äsja klopsiti kokku poodium, kuhu ronis mees, keda nimetatakse vene kaasaja olulisimaks režissööriks.
Vaatamata maailma suurimale territooriumile ja tuumaarsenalile on ikkagi vene kultuur see, mis globaalsesse ühisteadvusesse on sügavaima jälje vajutanud. Kui kirjandusklassikud nagu Dostojevski ja Tolstoi on laiemalt tuntud, siis vene kinost suudab läänes hoobilt rääkida veidi snobistlikuma maitsega kultuurihuviline. Ent siiski, neli võõrkeelset Oscarit, mitmed Cannes’i preemiad ja sellised nimed nagu Eisenstein, Tarkovski ja Sokurov kõnelevad enda eest. Seega, tõus pjedestaalile, mida võiks nimetada „olulisim vene kaasaegne režissöör“, on igal juhul mõjukas ja tähelepanuväärne sündmus kogu maailma kultuuri jaoks.
Funktsionäärid marssisid minema
- aastate krahhist taastunud vene autorikino nn uus laine (Popogrebski, Hlebnikov, Sigarev jt) leidis endale uue küllaltki sarnase filmikeele – vaikne, sürr ja depressiivne sotsiaalkriitika.
Seda suurem oli šokk, kui 2003. aastal tuli eikusagilt tundmatu 39-aastane Andrei Zvjagintsev ja võitis oma esimese filmiga „Tagasitulek“ kohe Veneetsias kaks Kuldlõvi – parim film ja parim debüüt. Kohalolnute sõnul marssis osa vene filmikriitikuid ja funktsionääre selle peale saalist välja, sest tundmatu amatööri pärgamine mõjus nahaalselt ja nördimapanevalt.
Veelgi enam, „Tagasitulek“ ei mahtunud kuidagi ka tol ajal vene kinos valitsevate kaanonite raamidesse: selles oli kõike, mis tollal kohatuna tundus – müstilisus, religioosne alatoon ning väga siiras irooniavaba ajatu-kohatu lugu. Selles oli lausa tarkovskilikku paatost ning etteheide, et Zvjagintsev kopeerib oma loomingus Tarkovskit või tal on nahaalsust sama kõrgele pürgida, on kriitikute hulgas endiselt päevakohane.
Kojamehest kinohiilija
Andrei Zvjagintsev on sündinud Novosibirskis ja oma elu esimese poole pühendas ta hoopis näitlejaõpingutele ning teatrile. Seejärel tuli ta Moskvasse, et jätkata õppimist Venemaa Teatrikunsti Instituudis GITIS-es. Lõpuks, olles pettunud teatri pakutavates võimalustes, elas ta 1990. aastate Moskvas elu, mis tol ajal oli täielik vastuvoolu ujumine.
Ajal kui kõik rikastusid ja asjalikumad loomeinimesed vorpisid rahateenimiseks reklaame, hakkas ta hoopis kojameheks – pühkis varahommikul majaesise puhtaks ja läks Moskva filmimuuseumisse filme vaatama. See ainulaadne ning praeguseks kadunud institutsioon, mida juhtis Eisensteini arhiivi hoidja Naum Kleiman, pakkus võimalust vaadata iga päev maailmakino paremikku.
Sellest saigi iseõppija Zvjagintsevi filmikool ja see kaua kokkukorjatud püssirohi, mis hiljem nii eredalt plahvatas.
Täitumatu ulme
Tarkovski ja Zvjagintsev on mitmes mõttes hoopis vastandid. Esimene sündis intelligentide peres, käis Moskvas koolis ja lõpetas Ülevenemaalise Riikliku Kinematograafia Ülikooli (VGIK) ning kuulus kinomaailma sõpruskonda – tal olid sellised mõjuvõimsad mõttekaaslased, nagu näiteks Andrei Mihhalkov-Kontšalovski.
Zvjagintsev seisis pärast teatrikoolist lahkumist aga lõhkise küna ees. Mida edasi teha? Ligi kümme aastat kestis tema elus väga piinarikas periood, mil ei leidunud ühtki võimalust ega niidiotsa, kuidas ennast realiseerida. Kas minna õppima VGIK-i režissööriks, aga mis see juurde annab, ka suured meistrid istusid tol ajal ilma raha ja tööta…
Võimalus jõuda filmitegemiseni tundus kauge täitumatu ulmena. Kuigi nii Tarkovskit kui ka Zvjagintsevi ühendavad eeskujude ja mõjuavaldajatena Michelangelo Antonioni ja Robert Bresson, vastandas Tarkovski end kaasaegse USA ja Euroopa kinoga. Zvjagintsevi eeskujude spekter on aga selles mõttes märksa laiem. Üheks oma elu võtmemomendiks nimetab ta 1980-ndate lõpus Al Pacino nägemist filmis „Bobby Deerfield“. Just Al Pacino oli see, kes oma uskumatu mängu ja olekuga pani Zvjagintsevi otsima miskit, mida traditsiooniline teatrikool Venemaal pakkuda ei suutnud.
Keefiritassija ja koduvideotegija
Niisiis, järsku väljailmunud Zvjagintsev ei olnud filmiringkonnale oma – iseõppija, pärit provintsist. Ta on olnud algusest peale iseseisev ja ujunud vastuvoolu. Kui ta tõelise ime läbi jõudis võimaluseni teha oma täispikk film, haaras ta oma meeskonda samuti eikusagilt tulevad tüübid.
Tema ihuoperaatoriks, kes kõigi tema filmidega kaasas, sai Mihhail Kritšman, kes oli enne seda teinud vaid mõned koduvideod. Peaosasse valis ta Konstantin Lavronenko, kes oli oma loomingulises kriisis aastate eest teatrist lahkunud, vedas laiali keefiri ja pidas teatrirestorani.
Muide, sealt sai alguse Lavronenko tõus üheks vene enimnõutud filminäitlejaks ning ainsaks, kes on saanud ka Cannes’i Kuldse Palmioksa – peaosatäitmise eest Zvjagintsevi järgmises filmis „Pagendus“.
Ja see sõge punt hakkas filmimaailmas laineid lööma ning üksteise järel maailma filmifestivalidelt loorbereid lõikama. Kõik tema järgmised filmid on ainuüksi Cannes’ilt naasnud mõne eriauhinnaga, lisaks Kuldne Gloobus ja palju muud. Taolist saavutust pole ühelgi teisel 21. sajandi vene filmitegijal ette näidata.
„Leviaatan“, tülikas tätoveering
Nagu mainitud, on Zvjagintsev vastuvoolu ujuja. Kui tema kaks esimest filmi „Tagasitulek“ ja „Pagendus“ paiknesid tinglikus ajatuses ning kasutasid kristlikku allegooriat, siis 2011. aastal muutus olukord kardinaalselt. Ühelt poolt lõppes vene kinos sotsiaalse reaalsuse lahtimõtestamine. Mutrid olid rohkem kinni keeratud ning filmitegijad sukeldusid kommertslikumasse seriaalimaailma või tegid nüüd abstraktset kunsti.
Zvjagintsev aga lajatas nüüd kõigile ootamatult valusa realistliku looga tänapäeva Venemaast, tabades otse materialistlike väärtuste ja kahepalgelisuse tundlikku närvi. Taas Cannes’i eripreemia, aga tunnustus ka vene filmikriitikute gildilt, kes andsid sellele parima filmi ja režii auhinna. Kuid vähe sellest, prillidega tundlik intelligent, keda võrreldi Tarkovskiga, tuli 2014. aastal – täpselt Krimmi ja Ida-Ukraina sündmuste ajal – välja uue ja veelgi kangema ühiskonnakriitikat ja realismiannust täis filmiga.
Mis veelgi iroonilisem, „Leviaatan“ algas tiitritega „Film on valminud Vene kultuuriministeeriumi toel“. See oli juba väga raju lugu, mis tõmbas halastamatult katte maha sellistelt tabuteemadelt nagu võimu ja kiriku läbipõimumine, korruptsioon ja inimese väärikuse ning omandi peale sülitamine.
„Leviaatan“ ongi praeguseks Zvjagintsevi karjääris silmatorkav ja tülikas tätoveering. Kuigi piraatluse tõttu kukkus „Leviaatan“ levis läbi, saavutas see Venemaal tohutu vaadatavuse ning muutus filmiks, mida igaüks tahtis kas põrmustada või kiita. Juba aastaid ei olnud ükski režissöör suutnud oma filmiga niivõrd marulist ja kogu ühiskonda hõlmavat reaktsiooni esile kutsuda kui Zvjagintsev. Lisaks süüdistustele, et tema filmide süžeed on kunstlikud, karakterid ebausutavad ning sõnumid banaalsed ja paatost täis, sai Zvjagintsev nüüd külge vänge sildi „Venemaa mustaja“. Tema edu maailma festivalidel nähakse kui üleilmset lääne vandenõu, soovi Venemaa sitaga üle kallata. Sellest väitest kumab korraga nii infantiilsust kui ka tõelist suurusehullustust.
Sõltumatu prillipapa
Oma viimase, väga valusalt päevakajalise ja inimesekeskse filmiga „Armastuseta“ on Zvjagintsev taas tõusnud enim vaieldud ja kritiseeritud autoriks, jagades ühiskonna kahte leeri. „Leviaatani“ tätoveering sunnib taas kõiki otsima mingit poliitilist alatooni ja torget Venemaa pihta. Edu maailma festivalidel rõhutab aga teose universaalsust ja inimlikku mõju.
Introvertsest prillipapast, kes töötas ligi kümme aastat Moskvas kojamehena, on saanud üks mõjukamaid kultuuritegelasi ning praegu Venemaal režissöör number üks, keda kardab nii osa filmiüldsusest kui ka võimuladvikust.
Zvjagintsev on sõltumatu kunstnik, kes teeb väga isiklikke filme sellest, mille pärast tal hing valutab, mitte sellest, mis parajasti moes, kasulik või kinoringkonnas oodatud.