AASTAD MOSKVA LÄHISTEL: Peeter Olesk uitab kirjanduse, filosoofia ja poliitika piirimail koos oma Moskva õpetaja, filoloogiadoktor Grišuniniga.
Ülemal on pandud kirja esimene pool ühe vene õpetlase nimest. Tema nimi tervikuna oli Andrei Leopoldovitš Grišunin (1921–2006). Filoloogiadoktor aastast 1981, NSVL TA Gorki nim. Maailmakirjanduse Instituudi vene klassikalise kirjanduse sektori vanemteadur, tuntud venekeelse seeria „Kirjandusmälestised“ ning NSVL TA toimetiste kirjanduse ja keele ajakirjaseeria kolleegiumi liige, professor. Meie sõpruse algusest 1978. aasta märtsist peale kutsusin ma teda venepäraselt nime esimese poole ulatuses ja ta vastas samaga: Petr Petrovitš.
Juhendaja väljastpoolt
Eesti, veel enam aga üldises kirjanduses on valdkondi, kus sissejuhatav õpetaja töötab siinsamas, meie keskel, kuid juhendaja või erialane autoriteet asub mujal, näiteks Moskvas või Peterburis.
Aastal 1975 oli selge, et kui ma tahan pühenduda tekstoloogiale kui teadusele teksti ajaloost kuni tema teadusliku publitseerimiseni, siis, välja arvatud rahvaluule ja piiblikriitika, puudub Eestis aine olevikku valdav õpetlane ning vene tekstoloogia mõistmiseks peab tundma eeskätt vanavene kirjandust ja bütsantinistikat. Nigol Andresen, Harald Peep ja Jaak Põldmäe aitasid kaasa mõelda, aga ükski neist Moskva ning Peterburi tekstolooge ei tundnud. Jäi üle leida selline ise ainult trükis ilmunud tööde põhjal. Kõige rohkem meeldis mulle loetust üks Andrei Leopoldovitši artikkel aastast 1965, ent ma ei teadnud, kus ta elab ja töötab. Jõulude paiku 1977 andis Jaak Põldmäe mulle oma hea kolleegi, nimeka ning väga viljaka antiigi-uurija/tõlkija, hilisema akadeemiku Mihhail Gasparovi (1935–2005) aadressi, kelle poole ma siis ka pöördusin eeldusel, et ta tunneb Andrei Leopoldovitši ja annab tollele mu kirja edasi. Viimane vastas mõne nädala pärast. Ta tunnistas, et tal oleks raske juhendada mind kirjalikult, kuid ta võtab mu meelsasti vastu, kui tulen Moskvasse.
Märtsis ma sinna ka sõitsin ning me kohtusime kohe – algul instituudis, pärast tema kodus Vavilovi tänaval, mis asub Nikita ajal arendatud linnaosas nimega Uus Toomingasalu (küla nimega Toominga samas kõrval on teada juba XVI sajandist). Istusime koos perenaisega lauda, millel kodurahva poolt oli tatrapuder, külalise poolt pudel viina ja korralik suitsuvorst, mis siis maksis 3 rubla ning 70 kopikat kilo. Ja kohe jätkus ka eksam: mida ma olen lugenud, milliseid probleeme ma tekstoloogias näen ning kui lai mu silmaring üldse on. Järgmisel päeval viis Andrei Leopoldovitš mu mööda Moskva kesklinna jalutuskäigule, millest sai tava – pooleteise aastakümne kestes iga kord uuel marsruudil.
Õpetamine seespidiselt
Andrei Leopoldovitš ei tundnud eesti kirjandust, sest ta ise oli Gribojedovi-spetsialist, kes tegeles ka vene kirjandusteaduse ajaloo äärealaga ning pandi koguni akadeemilise Aleksander Bloki kogutud teoste teadusliku väljaande (1997…) peatoimetajaks, ehkki ta ei olnud professor Zara Mintsiga võrreldavgi. Tema seisukohalt oleks mul tulnud taotleda kraadi maailmakirjanduse instituudi nõukogude kirjanduse sektoris TA kirjavahetajaliikme Georgi Lomidze (1914–1999) „käe all“, mis sellest, et Lomidze polnud autoriteet ei talle ega ka mulle. Formaalset juhendamist ma aga ei tahtnud, kuigi see ehk oleks avanud ukse mõnesse kitsasse ringi, mida tollal oleks veel saanud tundma õppida (näit. Moskva suured kirjastused – või ka kirjanduse parteiline juhtimine).
Andrei Leopoldovitš ei tänanud eraldi truuduse eest talle. Me lihtsalt ei rääkinud sellest, et kraad on siiski vajalik, vaid kord aastas me vestlesime väga pikalt olukorrast filoloogias ja nõukogude võimu all. Suurvenelikkust ta eitas, mistõttu ta eelistas mitte arvustada akadeemik Dmitri Lihhatšovi (1906–1999) hilisemaid seisukohti. Ta ei rõhutanud, et on sügavalt usklik ja tal puudus täiesti sõjaveterani nagu kroonu onu hoiak. Meil ei olnud midagi pudeli abil klaarida – erinevalt tema konfliktist professor Juri Lotmaniga Karamzini ja vist ka Bloki editeerimisel; seal tuli pudel vahele – ning nõnda saidki meist pigem partnerid, kellest vanemale meeldis, et ta sai nooremale jutustada valitud peatükke Moskva ajaloost ja enda jaoks kaasaegsest kirjandusest Leopold von Ranke moodi, „wie es eigentlich war“ ning noorema jaoks polnud see kõik „esimene kuulmine“.
Avameelsusest kahekesi ja kõigi kuuldes
Poliitiliselt lahtisemad olid meie vestlused vahest aastail 1991–1993. Andrei Leopoldovitšile polnud vaja põhjendada, miks Eesti Vabariik peab olema kindlustatud rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisvusega, sest ta ei kahetsenud Nõukogude Liitu ega haletsenud Venemaad. Talle oli selge, et Nõukogude Liitu enam ei ole, aga Venemaa muutub viisil, mida on väga raske ennustada. Oma perekonnast ta teadis, et tema poeg, sama vana kui minagi, ei muutu uueks venelaseks, sest puudub aluskapital, küll aga võib ta võtta omaks Lermontovi selle veendumuse, mida armastas vene keeles korrata muide meie Kalju Lepik: „Jää jumalaga, pesemata Vene!“ Küsimus, mida me arutasime, seisnes hoopis muus, nimelt kas jääda filoloogia piiridesse ja hoida muust kõrvale või käituda nagu Nekrassovi kodanik ning rääkida poliitikas kaasa. Olles veelgi täpsem – kas kuuluda Mart Laari meeskonda või piirduda lehelugemisega.
Mul on täiesti võimatu tsiteerida Andrei Leopoldovitši kommentaare, sest neid kas polnud või ei olnud nad aforistlikud. Ta ei öelnud, et otsustage ise. Ta ei arvanud, et filoloogia on ohutum kui poliitika. Ta sai ilmagi aru, et poliitika Eesti Vabariigis on – see tähendab oli tollal – mitte NLKP-karjäär, vaid praktiline tegu, mis on vaja teha ära, ja kui sa jätad selle tegemata, siis au, nagu mõistab seda rindesõdur, see sulle ei tee.
Aasta hiljem, hilissügisel 1994, toimus Moskvasse Eesti Vabariigi kultuuri- ja haridusministri visiit, mille protokoll nägi ette piduliku vastuvõtu suursaatkonna ruumes. Vastava kombe kohaselt oli mul õigus kutsuda sinna ka keegi oma sõpradest ja nii tuli Andrei Leopoldovitški Eesti Vabariigi territooriumile. Suur laud saali keskel oli kaetud hea ja paremaga, ümberringi rohkesti mulle sootuks tundmatuid inimesi. Rääkisin vene keeles, sest tõlkest loobumine andis aega juurde. Kõnelesin, nagu ikka, peast.
Tervitasin ja tänasin, mis pole niisugustel puhkudel midagi uut. Seejärel tunnistasin, et mul on erakordselt hea meel näha siin ka oma õpetajat, professor Andrei Leopoldovitš Grišuninit. Ta seisis laua teises otsas ja kummardas sügavalt. Jutustasin sellest, mida ja kuidas ta on õpetanud ning tõin näiteks mõned kohad Gribojedovist. See oli kuulajatele harjumatu – keegi, kes kindlasti pole slavist, pole ühtlasi ka natsionalistlik kõrilõikaja, vaid käsitleb Gribojedovit nii, nagu saab seda ainult inimene, kes tunneb teksti originaali järgi. Lõpetanud, palusin osalisi lauale lähemale ja läksin ise oma õpetaja juurde, kellega me enamiku õhtust veetsimegi kõrvuti.
Järgmisel päeval Grišuninite kodus küsis Valentina Nikolajevna mult, mida ma eile tegin. Andrei Leopoldovitš tuli koju, nagu oleksid talle tiivad külge kasvanud. Ei midagi erilist, vastasin. Rääkisin nõnda, nagu asjalood olid.
