KAKS KUNSTNIKKU KOHVIKUS: Foto- ja videokunstnik Mark Raidpere otsis leti äärest üles äsja oma juubelinäitusega tonnide kaupa loorbereid lõiganud Raoul Kurvitza, kellest on saanud üks meie kunstiskeene suuri maa- või meremärke.
Mark Raidpere: Ega me siin ilmselt liiga tõsist kunstijuttu ajama ei hakka, ma arvan, et see käiks mul natuke üle lati.
Raoul Kurvitz: Ahaa, no let´s fly !
Mark: Tahaks kohe alguses natuke kiusata. Niisiis, mis tunne on olla „elav klassik“, hr Kurvitz?
Raoul: See on muidugi nii tore, et kui ma sulle just rääkisin, kuidas mult seda kaheksa või kümme korda järjest küsitud on, siis alustad ka sina sellest!
Mark: Teades su edevust, usun, et oled salaja hirmsasti meelitatud, aga kui tõsiselt läbi mõelda, siis mis tunde see tekitab? Oled andnudki alati ühe vastuse või saaksin ma natuke nüansseerituma võimaluse edasi norimiseks?
Raoul: Kõik esimesed korrad vastasin täiesti ausalt, et väga imelik tunne on, mõtlemata suuremat selle küsimuse sisu peale. Aga lõpuks oli mu vastus selline, et hakkan ära harjuma ja et täiesti loomulik tundub, sest et meie Rühm T-ga alustasimegi aastal 1986 sellise statement’iga kuidas just nimelt meie see uus klassika olemegi või saame olema.
Ma asusin arhitektuuri õppima selleks, et saada kunstnikuks. Väga lihtsad põhjused: ma ei tahtnud sõjaväkke minna, arhitektuuri oli lihtsam sisse saada, aga tegelikult plaanisin graafikasse üle minna. Maalikunsti avastasin alles viiendal kursusel, nähes transavangardi maali. Siis sain aru, et vaat see on laks, see on see, mida ma tahaks teha. Aga kunstiülikool juba läbi ja mis ma siis enam sinna üle lähen, nii et läksingi konkreetselt arhitektina tööle. Kummalisel kombel olin ma täiesti edukas – saime koos Urmas Muruga erinevatel konkurssidel preemiaid. Kuid selle aja jooksul tegelesin tõepoolest intensiivselt maali õppimisega. Mu abikaasa Lilian Mosolainen õppis sel ajal maali ja nii ma olingi tema kõrval, nende kursuse underground-liikmena, väljaspool nimekirja. Ja maalikunst on siiamaani kunstižanr, mis mulle kõige hingelähedasem on. Seda enam olen pidanud korduvalt kurvastama, kuivõrd kaasaegne kunst on tõrjunud maalikunsti selliseks konservatiivseks valdkonnaks, asjad tipnesid kusagil 2000. aasta kandis, kui kuulutati tõsiselt, et maalikunst on surnud. Mind see ikka tõsiselt kurvastas, sest olen alati armastanud maalimist.
Meie programm Rühm T-ga oli interdistsiplinaarne algusest peale, konkreetselt kõiki kultuurivaldkondi kattev. Sel eesmärgil võtsime sinna Hasso Krulli kui filosoofi, näitlejaid võtsime, fotograafi Tarvo Hanno Varrese, luuletaja Andres Allani… Installatsioon oli üks neist valdkondadest, mis oli siis Eestis veel täiesti tundmatu valdkond. Jüri Okas ja Leonhard Lapin küll tegid, aga neid asju nimetati teistmoodi, mitte installatsioonid, vaid arhitektoonid, ja meie olimegi need, kes selle installatsiooni mõiste tegelikult Eestisse tõid. Samuti performance’i mõiste, varem nimetati neid häppeningideks.
Mark: Ma mäletan üheksakümnendate lõpust, umbes sellest ajast, kui sinuga tuttavaks saime, et tegid ka siis mõned üksikud… tellimus-performance´id.
Raoul: Vaat siinkohal võin ma neid küll häbitult kommerts-performance’iteks nimetada. Konkreetselt äraelamise eesmärgil said need ka tehtud, pole neid isegi oma CV-sse kandnud. Alates Eesti Pangast oli seal veel igasuguseid erinevaid presentatsioone, ma ei mäletagi enam kõiki. Barclay sigaretid olid, Sadolin, Võitleva Sõna kohvik oli, mingi Šveitsi pank oli.
Mark: Video ja foto on minu põhivaldkonnad sel lihtsal põhjusel, et… Ma võin olla teinekord üsna järsk otsustaja. Et nii nagu mind kord keskkooli päevil kehka tunni ajal ümber kooli ringe tehes tabas poole jooksusammu pealt ühtäkki kahtlase väärtusega, kuid jõuline äratundmine, et „Mark – sinust saab alatine üksiklane!“, nii ma ka kord otsustasin, et olen igasugustes käelistes oskustes lihtsalt täiesti saamatu ja ma ei saa hakkama! Ju see determineerib ja jääbki kehtima.
Raoul: No see võis olla kahjulik otsus.
Mark: Just nimelt! Kuna mul tekkis noore õhinat täis gei-poisina vana hea klassikaline ambitsioon astuda ERKI-s moodi, siis käisin ühel hetkel siiski ka poolaasta jagu joonistamas ja maalikursusel. Ja mis seal salata, ilmnes, et mul tegelikult siiski oli potentsiaali. Kuid ega ma lõpuni sihikindel olnud ja et ma ERKI-sse sisse ei saanud, siis ei jätkanud ka harjutamist. Kuid juba eelnevalt olin võtnud need tehnilised vahendid üles, sest tegeleda oli vaja ja ma sain ennast nende abil teostada.
Raoul: Eks minulgi on need asjad käinud üle kivide ja kändude. Minu õpingute ajal oli eriti in või vähemalt oli ERKI peal malliks selline eriti tundliku käe ja voolava joone manerism. Ja mu arglikud katsetused said pidevalt teiste hävitava kriitika osaliseks, et Raoul, sul ei ole kätt ja su kuradi liigutused on nurgelised. Ja selles mõttes oli see uusekspressionism ja transavangard nagu tõeline päästerõngas – sai just nimelt teha kontseptuaalselt norgeliselt ja sorgeliselt. Aga kui nüüd vaadata mu hilisemat loomingut, siis kogu mu kunst on muutunud igat kanti voolavaks ja mul pole enam ammu selle sujuvusega probleeme.
Mark: Ma olen sageli mõtelnud selle paradoksi peale, et kui me oleme väikesed latsekesed, siis meile räägitakse sellest, et loomine on rõõm ja tore ja ilu ja kunst ja mis kõik puha. Kõik see, kuidas lapsi loomingu juurde juhatatakse.
Raoul: Amatöörkunsti tegemiseks peabki see ju olema suur-suur rõõm ja niisama nauding, aga selleks, et tõsiseks kunstnikuks saada, kurat… Alati kui ma näen päriskunstnikku, kes midagi tõsiselt teeb, kargab mul pähe küsimus: „Aga mis tal viga on?!“
Mark: Kas ma teen liiga, kui ütlen, et kahetuhandendate esimene kümnend oli sul kunstnikuna madalseis? Mõned aastad tagasi ütlesid omavahel olles, et oled kaotanud huvi kujutava kunsti vastu. Prioriteediks sai siis hoopis muusika.
Raoul: Täiesti objektiivselt võttes on see ka vanuse küsimus. Ma jõudsin 40-ndatesse ja praegugi näeme, et keda kurat huvitab, mida on öelda ühel keskealisel kunstnikul. See on krooniline, üleüldine probleem ja mina elasin seda kuidagi eriti intensiivselt läbi. Puudus huvi galeriidel, institutsioonidel, publikul, kriitikutel. Lihtsalt puudus huvi minu tegemiste vastu. Ma ju tegin makette, hiigelsuurteks installatsioonideks New Yorki ja mujalegi. Et ühte niisugust asja teostada, selleks on eelarve ikka veerand kuni pool miljonit Eesti krooni. Näiteks installatsiooni, mis ma nüüd Kumu siseõue tegin („More About Trains“, 2013), eelarve oli 12 000 eurot.
Mark: Sõitsid New Yorki aastal 2000 ja olid seal kaks aastat, auahne läbilöögiplaaniga. Läksid täpselt sellesama 40-aastase kunstnikuna ja kohta, kus on ehk mingis mõttes kõige keerulisem end kehtestada – väga konkurentsitihedasse, ja nii vähe, kui ma ka NY kunsti-ilmast tean, meie omast täiesti erinevasse olukorda. Kus on täiesti erinev see, mis „peale läheb“.
Raoul: Ma läksin ikkagi täiesti kindla kavatsusega teha kunsti omaenda plaani järgi, milleks oli nendele suuremahulistele installatsioonidele fokuseerimine. Kuigi NY-s on tervelt tuhat kaasaegse kunsti galeriid, otsisid kõigest 60 neist tol hetkel uusi kunstnikke ja ainult kuus sobisid minu profiiliga. Vaata kui kitsaks nüüd kogu see fookus läheb!
Mark: Järjekordne suur erinevus meie vahel on see, et sinul ilmselt ei tule kunagi puudust usust oma raudsesse kvaliteeti kunstnikuna. Või kuidas ikkagi see nähtamatuse ja vaikuse periood mõjus, siis kui sa ei olnud oodatud. Pani see kuidagi kõhklema?
Raoul: Kõhklema mitte, aga seda ma pean küll ütlema, et jõu võttis oluliselt ära. Et teha selliseid asju nagu mina, on vaja tõesti hullu pauerit! Aga kui sa näed, et sind ei vajata, siis kaob teostusjõud ära. Äkki avastad õudusega, et igasuguseid plaane ja projekte ja ideid on, aga kas ma ka füüsiliselt olen suuteline neid läbi viima… Mäletan elavalt, kuidas sai noorena pandud neli päeva jutti, siis üks päev magatud ja jälle neli ööpäeva jutti üleval oldud – niisugust elu ma elasin. Aga proovi sa praegu niimoodi. Oled ühe öö üleval, siis oled kuradi surma ääre peal! No küll ma olen keskustelnud endaga: „Kurvitz! Sa ajad valet asja, kas sa ikka mingit jama ei aja?! Kas sa juba ammu mingit jama ei aja?“ Arutluse tulemused ütlevad ikkagi, et ei aja. Õigel teel oled, Kurvitz!
Mark: Sina oled muidugi suhteliselt puhaste värvidega visandatult egomaniakaalne. Ja su töödki, armastad neid suuri projekte ja mastaape ja ka su näituse seinatekst ütleb otsesõnu, et oled megalomaanilisusse kalduv autor.
Raoul: Ma olen siiski registreerinud, et publik just nimelt ootabki mult neid megalomaanilisi asju…
Mark: Ah ära nüüd seleta mulle, et teedki neid asju, mis publik sinult ootab!
Raoul: Ma olen väga publikusõbralik. Publiku reaktsioon ju peegeldabki seda, kas ma mingit jama äkki ei aja. Näiteks varases lapsepõlves meeldis mulle teha oma õuesõpradele näitemängu. Ma olin vist viiene, kui käisin elus esimest korda nukuteatris, etendus oli „Varastati Vana Toomas“. Ja mulle jättis see põrutava elamuse! Tulin koju ja mõtlesin, et vaat see on asi, mida ma tahan ise teha! Nukud tegin kõik väga operatiivselt ja mul käis sinna juurde ikka selline väga tehnoloogiline mõte ka. Kutsusin kõik lapsed vaatama ja tegin neid etendusi ikka sarjade kaupa, aga „Varastati Vana Toomas“ kaver-versioon oli esimene. Pälvis tohutu menu, kusjuures! Aga kui teised oleksid öelnud, et mage värk, oleksin küllap peagi nendest katsetustest loobunud ja võib-olla poleks minust üldse mingit kunstnikku saanud. See on käinud ikka algusest peale nii, et ma ei tee töid endale.
Äkki avastad õudusega, et igasuguseid plaane ja projekte ja ideid on, aga kas ma ka füüsiliselt olen suuteline neid läbi viima…
LISA 1 (tekst, foto: arhiivilehekülg Andres Allani luuletusega)
R: See on jah mu lemmikluuletus (autoriks Raouli vend Andres Allan) ja ma kirjutasin sinna seinale ka taustsüsteemid, et publikul oleks võimalik seoseid luua. Point on selles, et just selle luuletuse baasil ja osundusel tekkiski see hull „Ich sitze“ tekst, mida olen nii palju kordi ette lugenud, aga kõige kummalisem, et ma ei teinud seda tegelikult ise, vaid palusin Nähvitsat (Tarvo H. Varres), kuna see oli vajalik saksa keeles, mida ma ei osanud. Seletasin Nähvitsale, et tee nüüd üks hull luuletus, kus oleks sees mitu korda „mina istun“ ja peksa täiega segast, ja et Nietzsche oli seal Indias ja pane sinna kanti ja midagi Manteuffelist kah veel. Ühesõnaga – tee midagi, ma pean kohe lavale minema! Ega Nähvitski seda saksa keelt väga hästi osanud, nii et väga mõnusas vigases saksa keeles sai see kiirelt kokku klopsitud! Aga nii jäi ja nii on.
LISA 2 (tekst, foto: installatsioonivaade „Ole mu vasak silm“)
M: Millest sul see uus „Ole mu vasak silm“ installatsioon tõukus?
R: Ma olen ju terve elu ühest silmast peaaegu pime. See on konkreetselt sünnitrauma, sest nabanöör oli kolm korda ümber kere, mind kisti mingite tangide ja pintsettidega ja sünnitusprotsessi käigus saingi viga. Silma lääts on parandamatult katki, aga mingeid udukogusid õnneks näen ja stereoefekt tekib. Installatsioonis on minu autentsed prillid ja näitusekülastaja saab sealt vaadata ja näha seda, mida mina ei näe. Ja seda ma küsingi, et räägi mulle, mis sealt paistab. Avamisel oli hästi tore, et üks väike tüdruk upitas ennast selle trepi pealt. Vaat tänapäeval ei tohi ju võõrast last puudutadagi, eks, ja ma küsisin siis lapse ema käest luba, et kas tohin tõsta selle plikatirtsu sinna prillide vahele. „Noh, mida näed?“ Tema selle peale: „Torne näen!“ Ja see oli nii nunnu!
LISAD 3-5: fotod installatsioonidest „More About Trains“, „Pentathlonic Colour Circle“, „Palee“
(1 lk)
Raoul Kurvitz (1961) on üks oma põlvkonna tunnustatumaid kunstnikke, kelle loomingut on näidatud paljudes mainekates Euroopa ja Ameerika muuseumides ja institutsioonides. 1997. aastal esindas ta Eestit (koos Jaan Toomiku ja Siim Tanel Annusega) 47. Venezia Biennaalil. 2013 – ülevaatenäitus KUMU-s.
Mark Raidpere (1975) on üks oma põlvkonna tunnustatumaid kunstnikke, kelle loomingut on näidatud paljudes mainekates Euroopa ja Ameerika muuseumides ja institutsioonides. 2005. aastal esindas ta Eestit 51. Venezia Biennaalil. 2013 – isikunäitus EKKM-is.
Raoul Kurvitz, viimane aristokraat
PÕRNITSEB KRIITIKUPILGUL: Anders Härm portreteerib Kurvitzat ja mõtiskleb, kes see Raoul õieti on.
1980-ndad oli Eesti kultuuris eriti nõme aeg. Kunst oli nõme, kirjandus oli nõme, teater oli nõme. Või noh, mida mina ka sellest tean, ma olin laps sellel ajal, 1989. aastal olin ma 12-aastane. Sellisest töölisklassist pärit varateismelise perspektiivist on mulle tolle kümnendivahetuse kultuuriuudistest jäänud meelde ainult kaks asja. Need olid teated Ruto Killakunna etendustest ja Rühm T performance’itest, mis millegipärast kippusid mul omavahel alatasa segamini minema. Nii palju, kui ma aru saan, pole neil omavahel midagi pistmist, aga mõlemad esitasid kujutlust mingist teistsugusest maailma kultuurimudelist kui see, mis meid iga päev ümbritses. Hämarast telepildist ning segasest kommentaarist hoolimata oli neis uudistes mingi vastupandamatu võlu – tuli, müstika, seksuaalsus, rituaalsus. Fantaasia läks käima igatahes. Pole kahtlustki, et Rühm T ja Raoul Kurvitz kui selle üks juhtfiguure oli tollases Eesti kunstipildis üks olulisemaid nähtusi. Ümberringi oli kultuurikõrb ja perestroika. Sellal, kui kõik otsisid oma rahvuslikku juurikat ja üritasid üksteist üle trumbata, kes on suurem eestlane, rääkisid nemad intronomadismist, Deleuze’ist ja Guattarist, risoomist ja popkultuurist.
Kuidas see Rühm T 1986. aasta manifest kõlaski? „Me vaatame, itta, läände, põhja, lõunasse ja iseendasse.“ Funky. Või noh ok, see, kuidas nad rääkisid ja mida nad tegid, võib ju praegusest perspektiivist ajada kergelt muigama, aga Rühm T markeerib seda piiri kaasaegse kunsti ja Nõukogude Eesti kunsti (pole vahet, kas ametliku kunsti või avangardi) vahel, olemata päriselt enam ei üks ega veel ka teine. Nende õnnetus oli asuda kusagil kahe teineteist välistava maailma vahelises tühikus, keset seda Krulli kirjeldatud Katkestust.
*
Kümme aastat hiljem, aasta 1999. Koht: Tallinna Kunstihoone. Kurvitza suur personaal. Lolli nimega „Sümfoonia Si-bemoll. Postapokalüptika“ (Wtf is that?) Erakordselt šeff näitus. Mina ehitan koos Laimre, Semperi ja teistega installatsiooni „Maelström“ esimest varianti Kunstihoone galeriisse. Nädal aega sealt sisuliselt välja ei saanud. Eesti kunstimaailm oli Kurvitza selleks ajaks juba kergelt maha kandnud – polnud ta ju üheksakümnendatel midagi eriti tähelepanuväärset teinud ja peale Rühm T suuri performance’i–üritusi 1990-ndate algul oli ta pildilt suhteliselt väljas. See näitus oli aga üks kümnendi kõvemaid asju eesti kunstis üldse; sada korda üle eelarve tehtud veri-ninast-välja projekt. Kunstniku eneseohverdusest ei olnud asi väga kaugel. Tegu oli ehtraoulilikult megalomaanilise projektiga, mis oli krestomaatilisi teoseid otsast ääreni täis: Vabaduse väljaku „Katedraal“, Kunstihoone suures saalis „Ida-Euroopa noorus ja keskiga III“, maaliseeria „Kurja lilled“, videoinstallatsioon „Cut I-II“, all galeriis „Maelström“ jne. Kohe oli selge, et see näitus on klassika, aga see ei olnud klassiku näitus.
*
14 aastat hiljem. Aasta 2013. Koht: Kumu kunstimuuseum. Toimub klassiku kanoniseerimine. Mina arvan, et Kurvitzal pole selle vastu lõppeks midagi, alustas ju Rühm T muuseuminäitusega ja iseenda kuulutamisega klassikuteks. Nüüd on see temaga tõepoolest juhtunud. Klassiku staatus sobib Kurvitzale päris hästi. Raoul on olemuselt staadionirokkar, suure dramaatilise ja romantilise žesti mees, eesti kunstimaailm jälle on väiklaste ninanokkijate paradiis.
Aga mitte ainult selles ei ole probleem. Esiteks, et olla tänapäeval staadionirokkar, pead sa olema klassik, muidu tabab sind Axl Rose’i saatus. Ja teiseks – minu teada harrastas Kurvitz kunagi noorpõlves viievõistlust. See on väga vanaaegne ja aristokraatlik sport, teate küll: vehklemine, ratsutamine, laskmine… Lääne kunstimaailm on aga aastakümneid juba väärtustanud minimali ja kontseptualismi, igapäevaelu filosoofiat ja radikaalset vasakpoolsust vastandina väiklasele parempoolsele ninanokkimisele ja salongisaastale. Aristokraatia ei sobitu kodanlikku ega proletaarsesse kultuurimudelisse, selles seisnebki tema paradoks. Nii lihtsalt on.
