Asjad käivad siin maailmas nii, et üks räägib ja siis võib ainult mõistatada, mida teised kuulevad. See tähendab, et iga inimene saab sinu öeldust isemoodi aru. Kas sa juba tead, et härra Lang paneb põlema kõik paberraamatud, hävitab maamunalt raamatukogud ja sunnib ostma koju tuhat elektroonilist raamatut?
Eks need, kes ei salli mind või valitsust, ürita ikka üles otsida igast minu öeldud lausest tähed, millest moodustada ropp sõna. Teatud piirini on see mõistetav, ehkki minu jaoks kaheldava väärtusega poliitiline protsess. Kui sellega aga kaasneb inimeste hirmutamine või vaenu õhutamine, siis on kuri karjas.
Tahaks küll paanikat külvata, aga kultuuriministeerium ei saa sulgeda raamatukogusid.
Rahvaraamatukogud on kohaliku omavalitsuse asutused ja kultuuriministeerium neid ei kamanda ega paita. Kui kusagil raamatukogu kinni pannakse, teeb seda ikka kohalik valla- või linnavalitsus. Leidub muidugi neid kohalikke omava(o)litsejaid, kes ei julge oma otsuseid oma valijatele põhjendada, vaid ajavad asja valitsuse kaela. Ja kui midagi nürilt korrutada, tekib jälle see arusaamise küsimus. See meenutab mulle Nursi kalmistul 1995. aastal toimunud vestlust ühe vanaprouaga, kes oli surmveendunud, et Mart Laar isiklikult tappis 1993. aastal kõik nende küla sead ära.
Kas sa ise oled suur lugeja? Teatris näevad sind küll igasugused, kes sinna ise vähegi sattuvad.
Tahaks olla suurem lugeja, aga kahjuks peab ööpäevas mõnda aega ka magama.
Marju Lauristin paiskas äsja välja mure, et on väga häiritud, kui mõtleb eesti kultuuri ja keele tuleviku peale. Mida sina sellest arvad?
Mina olen häiritud Marju Lauristini viimase aja käitumisest. Lugupeetud professor mõtleb välja, mida tema poliitilised oponendid tema arvates teha tahavad ja asub siis selliste väljamõeldud kavatsustega tulihingelisse võitlusse. Mage.
Kunagi visati nalja, et kui Rein Lang peaks saama kultuuriministriks – siis ei olnud see veel kuigi tõsiseltvõetav mõte –, siis viib ta kultuuriministeeriumi kasumisse.
Kui kusagil oleks see kasum, siis saaks seda ju kultuuritegemiseks kasutada. Aga nulliga võiks kokku tulla küll – see tähendab, et riik võiks sama palju kulutada, kui tal eelarves raha on. Paraku avastame pahatihti, et mõni jupijumal on võtnud riigile kohustusi, milleks tal eelarves mingit katet pole. Ja kui siis ventilaator käima läheb, sonitakse midagi möödapääsmatust vajadusest aidata lapsi või aidata vanainimene üle tee. Tegelikus elus tähendab see aga seda, et keegi teine peab need lollused või häbematused kinni maksma.
Statistika väidab meile ilmselgelt, et mehed kultuuri eriti tarbida ei viitsi. Mis sa arvad, miks loevad mehed vähem kui naised?
Eks siin tuleb vaadata alkoholitarbimise numbreid. Vintis peaga näeb tähti kahekordselt ja lugemine muutub raskeks.
Kui Riigikogus oli üleval raamatukogude teema, käratasid sa Kadri Simsonile, et tollele pole mõtet midagi rääkida, kuna ta lihtsalt ei kuula, mida talle räägitakse, vaid lobiseb selle asemel pidevalt Stalnuhhiniga. No kas sinu väide on siis, et lugupeetud ministrit üldse ei kuulata? Et kui midagi publikumile selgitad, siis keegi ei tahagi aru saada?
Mulle tundub, et mida aasta edasi, seda ühepoolsemaks muutub kommunikatsioon. Kuigi selles patus süüdistatakse valitsust, on minu arust tegu üldise tendentsiga. Kadri ei erine siin millegi poolest keskmisest ajakirjanikust – räägi, mis tahad, lehte läheb ikka nii, nagu tema enne vestlust asja tajus või mõistis.
Kas sa oskad defineerida üht teemat, mis oli kultuurimaastikul aastakest mõni tagasi üleval – nimelt, mis on kõrgkultuur ja mis mitte. Mäletad küll, et kuidas maksustada ühte või teist.
Ei mõista mina küll kultuuriastmeid defineerida, saati siis veel kehtestada. Ilu on vaataja silmades. Mis ühele kõrg-, see teisele keldrikultuur.
Kas sa ise ka mäletad, millal esimest korda jahmunult mõtlesid: ennäe, minust võibki saada kultuuriminister… Või ükskõik mis minister.
Kui annad sõrme poliitikale, pead arvestama, et see võtab sult käe. Mida rohkem sa oma parteis räägid, kuidas asjad olema peaksid, seda suurem on võimalus, et sulle ühel hetkel öeldakse, et portfell on siin – küta!
Kuidas sa ennast poliitikasse udjasid? Paljud mäletavad sind kui eriti teravkeelset raadiovedajat, kes kakles pidevalt vähemalt poolte poliitikutega.
Selles, et ajakirjandusest minnakse poliitikasse, pole midagi imelikku. Soome Eduskunta on ajakirjanikest tulvil. Minu puhul lisandub veel juuraharidus ja eriti selle riigiõiguslik osa. Ma olen olnud liberaal juba varasest noorusest peale. Armastan vabadust ja vihkan ebaõiglast ümberjagamist. Nii see läks.
Kirjutasid umbes kümme aastat tagasi KesKus’i paduiroonilise loo “Oh häda”, mis siunas ja nüpeldas tatiselt virisevaid inimesi. Aga tead, lugesin seda ja ütlen sulle, et vigisemine on läinud veel suuremaks.
See pidev eesti itkemine on tõesti üks huvitav loodusnähtus. Teeks sellest õige turismitoote! Näiteks õlle tellimise rituaal eesti moodi võiks seisneda baarimehele paariminutilise januteemalise itkulaulu esitamises.
Olid kunagi üks Tartu Muusikapäevade veeretajaid. Kas suhtled selle seltskonnaga edasi?
Mõnega ikka. Tänavu üritatakse seda ajaloo ilu meenutada ka Tartus 19. augusti õhtul ja öösel. Aga tegijad on teised ja nii ongi hea.
Makarov teeb nüüd festarit Rock Summer 25. Kas sa lähed? Kas aitad neil kuidagi ka asja organiseerida?
Ei aita ja vaevalt et lähen. See on pikk jutt.
Muusikapäevade loogilise jätkuna meenub, et sind tervitab Artemi Troitski. Aga eestlased ei teagi, kes sihuke vend on. Igaks juhuks kordame üle: Vene muusikakriitik ja kirjanik, kelle kuulsus on kultuse mõõtu. Minu mälu järgi päästis ta Tartu Muusikapäevad kinnipanekust, kirjutades keskajakirjanduses kiitvaid arvustusi, millega kohalikud kommarid vastuollu minna ei julgenud.
Artjom on vana semu. Seda, et tema oleks meid omal ajal päästnud, kuulen küll esimest korda. Aga kohal käis ta alati ja kirjutas Moskva väljaannetes meie üritusest ülivõrdes. Ei välista, et mõni siinne ristlaanlane arvas, et kui Moskva kultuuriväljaanded avaldavad, siis on tegu suure ninaga, kes annab suuniseid. Tegelikult on Artemi lihtsalt vaheda sulega ajakirjanik ja publitsist. Sellega seoses tahaks tõmmata paralleeli praeguse olukorraga. Kui keegi Eestis mõtleb välja ja viib ellu midagi tõeliselt suurt, näiteks digiretsept või elektrooniline äriregister, siis selle tegijate mõnitamise ja materdamise eest saab meil Eestis ajakirjanduspreemia. Tunnustust ja kiitust tuleb siis, kui The Economist teemat käsitlema hakkab.
Miks sind noorena Molekuliks kutsuti? Kas tead, kust ja kellelt see nimi tuli?
See pärineb 1972. aasta õpilasmalevast. Olin lihtsalt oma rühma kõige noorem ja väiksem.
Ei mõista mina küll kultuuriastmeid defineerida, saati siis veel kehtestada. Ilu on vaataja silmades. Mis ühele kõrg-, see teisele keldrikultuur.
Said
Rein Lang 10 aastat tagasi: „Oh häda!“
LOE JA MÕTLE: Reinu irooniline kangastus KesKus’is aastal 2003, enne kui Eesti Euroopa Liitu astus.
Oh häda ja viletsus. Alles me saime nõukaliidust lahti ja nüüd tulevad nad meile euroliitu kaela määrima. Ennem sööme kartulikoori kui oma iseseisvuse käest anname!
Eks see Euroopa Liit ole üks rikkurite ja korrumpeerunud poliitikute asi. Ei ole lihtrahval sellest muud kui häda. Võtavad veel viimase käest ära. Lehma ei saa enam pidada ja kuivpeldiku löövad ka laudadega kinni. Aga rikastele on vaja seda selleks, et igasugu euronormidega rahvast saaks röövida. Maha müüvad mammona pärast Eesti riigi, va kaabakad.
Aga Heimar ja Vilja on meiega! Nemad on ikka need õiged eesti saadikud. Küll nad veel Edgarilegi selgeks teevad, et rahvahääletusel tuleb vastu olla. Ja siis me võidame! Imelik on aga see, et see Arnold, kes ju nii tore ja tark inimene on, ütleb, et me peaksime poolt hääletama. Ega ta vist ise ei tahaks, aga naine käsib. Või hoopiski see Mänd, kantseleiülem – see ju vana kommunist, eks see on ära ostetud ja nüüd mõjutab presidenti. Eks too tahab sooja koha peale Euroopas – seal ju makstakse palju rohkem kui Kadriorus.
Kui me vastu oleme, siis saab parem. Kasvatame jälle kurki ja kartulast ja viime Peterburi turule. Venelased ju ise ei mõista midagi kasvatada, aga raha neil ikka on. Siis ehitame suurema triiphoone ja kasvatame veel rohkem. Maale tuleb siis raha ja rahvast juurde. Maanaised ikka sünnitavad, need linnapasatskid ei mõtlegi lapsi teha. Heimar ise ütles!
Aga kui peaks õnneks minema ja rahvas vastu on, siis peaksid nad sealt Toompealt küll alla kolima. Tuleb teha uued valimised. Siis peavad Toomepuu ja teised rahvamehed küll asja jälle ette võtma. Küll nemad juba teavad, mida teha tuleb. Siis saab jälle ilma luba küsimata bellarussi osta. Ja suitsu hinda tuleb alla lasta. Kust see lihtinimene selle raha peaks võtma, mis need Euroopa untsantsakad tubakale maksuna peale on pannud?
Ei ole neil noortel vaja seal läänes kolada. Olgu kodus ja õppigu, kuidas talutööd tehakse. Eestlased on ikka maatööd teinud ja ennast sellega ära toitnud. Laar lasi kogu põllumajanduse põhja. Ja mis tast nüüd saanud on? Paras talle.
Ja ei ole meile vaja siia neid sakslasi meie põlde kokku ostma. Maa kuulugu ikka sellele, kes teda harib. Pole vaja seda väljamaalastele maha müüa. Ja neegreid pole meile ka siia vaja. Heimar ütles, et kui me Euroopasse läheme, siis tuleb siia palju neegreid sooja kohta otsima.
Rong tuleb ka jälle käima panna. See Jürgenson võttis rongi ära, ütles, et Euroopas sõidavad kõik bussiga. Las sõidavad oma bussiga. Meie hakkame jälle rongiga sõitma. Hea seenel käia.
Meie mõtlesime, et mis me sinna rahvahääletusele ikka läheme. Niikuinii meid keegi ei kuula. Nüüd aga pääminister Juhan ise ütles, et tuleb minna. Too pääminister paistab üks tubli mees olevat. Me siis läheme ja hääletame vastu. Eesti peab ikka isese
